Sõprade linn. Joanna Trollope

lasi sokil käest kukkuda. „Aga sa oleksid pidanud talle ütlema, et sa pead sellest Staceyle rääkima.”

      Melissa vaatas talle otsa. „Mõnikord tundub mulle, et ma olen sinu kasvatamisega päris hästi hakkama saanud.”

      Poiss kiikas jälle külmkapi poole. „Kas sa ei oleks võinud parem seda veini võtta?”

      *

      Melissa oli saanud nime oma isapoolse vanaema, Ateenast pärit neiu järgi, keda tema vanaisa oli kohanud Kairos 1943. aastal, teise maailmasõja ajal. Tüdruk oli töötanud Kreeka eksiilvalitsuse juures ning Melissa Hathaway vanaisa oli talle augu pähe rääkinud, et ta tuleks pärast sõja lõppu, 1945. aastal, temaga koos Inglismaale. Mehe perekonna konsiilium oli veendunud, et originaal-Melissa ei harju kunagi eluga Inglismaal – eriti kõledal, toidupuuduses vaevleval, kurnatud sõjajärgsel Inglismaal – ning naine oligi teinud mitu nurjunud katset minna koos kahe väikese pojaga tagasi Ateenasse, julgustatuna omaenda pere soovitustest, kes ei suutnud tema abikaasavalikut mõista. Kuid Melissa saatus oli jääda Inglismaale – välja arvatud üks kuu igal suvel – ja taluda elu riigi kirdeosas, mille ilu jäi tal keset pidevaid vihmasadusid tabamata. Tema nördimus, kui ta leidis talvel varvastelt külmamuhud, andis ainest suguvõsa legendideks. Ta elas küllalt vanaks, et näha oma vanemat poega abiellumas – noore Hullist pärit arstiga – ja saada teada, et poja esimesele tütrele pannakse tema nimi. Nii sündis teine – ja seekord juba inglise päritolu – Melissa.

      Melissa isa jäi oma kreeka päritolu emast rääkides kidakeelseks. Isa oli sama tõmmu nagu ta ema, kuid tema temperamendis polnud ema omast jälgegi. Ta oli andekas matemaatik ja hoolitses igati oma nutikate tütarde arengu eest. Olles ise ka kõrgharitud erialakaaslasega abiellunud, oli ta veendunud, et nende lapsed peaksid saama oma annet täiel määral rakendada.

      „Läbi kukkuda saab vaid siis,” oli tal kombeks oma kahele tütrele rääkida, „kui te üldse ei proovigi.”

      Nii Melissa kui ka tema õde käisid kohalikus koolis ning astusid seejärel Londoni ülikooli: õde hakkas õppima klassikalist kirjandust ja Melissa teises kolledžis majandust. Just seal, muidu noormehi täis loengusaalis, märkas ta kolme tüdrukut, kes ei istunud küll koos, kuid ei jätnud sugugi tõrjuvat muljet. Melissa astus neist lähima juurde ja küsis, kas ta tohib tema kõrvale istuda.

      Tüdruk oli väikest kasvu ja blond, tohutu suurte sarvraamidega prillidega, mis, nagu ta hiljem selgitas, olid ainult efekti pärast.

      „Muidugi,” ütles tüdruk ja lisas siis, nagu oleks see info sedavõrd maskuliinses keskkonnas hädavajalik: „Mina olen Gaby.” Ta nihkus veidi paremale, tehes sel moel viisakalt, kuid tegelikult ilmaasjata ruumi.

      „Aitäh.” Melissa istus ja sirutas käe välja. „Melissa.”

      „Tervitus. Ilus ...”

      „See tähendab mesilast. Kreeka keeles.”

      „Minu nimi – Gabrielle muidugi – tähendab prantsuse keeles jumala naist. Et nagu ... päriselt!” Gaby lasi kuuldavale kerge turtsatuse. „Mis neil ometi arus oli? Me oleme täiega mitteprantslased.” Ta silmitses Melissat hindavalt. Tema silmad, prillide mõjul suurendatud, olid nagu supitaldrikud, suured ja sinised. Ta küsis vandeseltslaslikult: „Kas sa oled ikka kindel, et pead siin olema?”

      „Noh ... jaa. Ma õpin majandust, ma astusin selleks ülikooli ...”

      „Mina peaksin olema hispaania keele loengus,” ütles Gaby. „Aga ma ei suutnud sealset pilti taluda. Ainult naistudengid ja mitte ühtki alla sajaaastast õppejõudu. Aga sa vaata seda auditooriumit siin. Sa ainult vaata.”

      „Kas sa ... kas sina oled siin siis poiste pärast?”

      „Mina olen siin lusti pärast,” vastas Gaby. „Öeldakse, et mul on nutti, aga ma ei lase end hetkekski sellest segada.” Ta heitis uuesti pilgu Melissale ja tegi talle silma. „Kas keegi on sind Suudleja-Melissaks kutsunud?”

      Siiski tuli välja, et Gaby on peaaegu kõike seda, mida tema välimuse ja käitumise põhjal poleks osanud ilmaski arvata. Ta oli kiire, nutikas ja edasipüüdlik, ning, nagu ta tunnistas, kui nende sõprus arenes edasi ühisteks eineteks ja kohvitamisteks, oma suguvõsast esimene, kes ülikooli astus.

      „Nad põlgavad arukust, ausalt. Kui mu ema vähegi saaks, siis elaks ta meelsamini mustlaskaravanis ja kannaks kellukesi varvaste otsas. Nad kõik tunnevad mulle siin olemise pärast kaasa – nende meelest on see tõsiselt kurb. Mu õde õpib tsirkusekoolis, vaat sellest saavad nad täiega aru. Ja kuidas sinuga lood on?”

      „Minul on see kõik juba selja taga. Mu ema on alati töötanud.”

      „Veab sul.”

      „Jah. Veab mul.”

      „Hoia sellest õnnest kümne küünega kinni,” soovitas Gaby. „Hoia sellest kinni, kuni sa oma esimese töökoha saad. Pärast seda pole see enam nii oluline. Tahad, ma ütlen sulle midagi?” Ta kummardus ettepoole üle kohvikulaua, mille taga nad istusid, ja hingas Melissale otse kõrva. „Mina tahan raha teenida. Hunnikute kaupa raha. Ma ei taha rahaga abielluda, ma tahan seda ise teenida.” Ta tõmbus oma poolele tagasi. „Aga sina?”

      Melissa lasi pilgul üle ruumi libiseda ja vaatas siis uuesti Gabyle otsa. „Mina tahan lihtsalt midagi teha – näiteks oma tööd – ja teha seda vägaväga hästi.”

      Gaby põrnitses teda. „Sa oled tõesti õnneseen,” möönis ta. „Kohe päris tõesti.”

      Õnne jagus kaheksaks ülikoolisemestriks, akadeemilises mõistes isegi üheksaks. Pärast seda, kui Melissa oli teinud lõpueksamid maksimumpunktidele, uskus ta – ehkki vaid põgusaks hetkeks, nagu välja tuli –, et Jack Mallory on temast sama palju sisse võetud nagu Melissa poisist. Jack oli magistrant, tal oli sportauto, MG vintage-mudel, ja piisavalt suur isiklik sissetulek, et jätta mulje, nagu ei omaks raha tema jaoks mingit tähtsust. Ta oli vaimukas ja nutikas, heade sidemetega ja muretu. Ja samas ka, nagu Melissa avastas, hooletu ja põhimõteteta. Kuid tõsistele varjukülgedele vaatamata suutis ta täita ruumi valgusega nii nagu ei keegi teine, nii et Melissa oli aastaid Londonis uut elu elanud, kuni ta viimaks veendus, et iga suvaline mees suudab tekitada õhus samasugust elektrit nagu Jack Mallory.

      Seega, kui ta kohtus BBC-s üht lühemat tööotsa tehes temperamentse teatriprodutsendiga, otsiski ta parasjagu kedagi teist, kes oskaks tüdimuse asemel ellu sära tuua. Connor Corbett oli temast kümme aastat vanem, imekombel vallaline ja lastetu, kütkestav ja energiline. Tal oli Hampsteadis maja, täis raamatuid ja veinipudeleid, ta kandis pikki kaelarätte ja lohvakaid lahtiste kätistega linaseid särke ning oli Melissaga kahekesi koos olles sama vaimustav nagu terve seltskonna hing peol. Ta andis Melissale raamatuid lugeda, tõi talle lilli, kinkis lihvimata smaragdiga vanaaegse sõrmuse, mille ta tüdruku parema käe keskmisse sõrme libistas, viis Melissa Itaaliasse ja New Yorki ja Ateenas sellele tänavale, kus oli sündinud Melissa vanaema. Melissa käis temaga kaasas lõpututel esilinastustel, hilistel õhtusöökidel kuulsate näitlejatega ja nädalavahetustel luksuslikes villades – ning ootas, sest tema kodune kasvatus oli õpetanud teda ootama, mehe abieluettepanekut.

      Lõppude lõpuks oli seda oodata igati mõistlik. Connor tahtis lapsi, ta oli sellest sageli rääkinud. Ta armastas Melissat – ka seda oli ta öelnud, veel sagedamini. Ta oli Melissa üle uhke, nii ta väitis; ta õhutas naist jätma töö BBC-s parema töö nimel Time Warneris ja seejärel veel parema töö nimel meedianõustajana Citys asuva uue kommertspanga ettevõtete finantsosakonnas. Kui Melissa sai kolmkümmend ja Connor ta Pariisi viis, soetas naine peaaegu kogu uue garderoobi, lootes tulla tagasi Connori kihlatuna. Tal õnnestus end vaevu tagasi hoida, et mitte osta ka meeste käekella – et tal oleks Connorile midagi vastu anda, kui too on talle sõrmuse kinkinud.

      Aga Connor ei teinud seda. Ta viis Melissa hoopiski Chez Georgesi restorani, mida ta oli alati kergelt naeruvääristanud, kostitas teda toidu ja veiniga ning teatas talle – käest kinni hoides ja otse silma vaadates –, et nende aeg paarina on läbi saanud.

      „Melissa,