Õnnesoovimesul. Anders Roslund

sunniti sulgema ühe vähestest juhtumitest, kus ta oli veendunud, et oli leidnud mõrvari, kuid ei saanud teda kinni pidada.

      Üks tõbras, kelle ta kinni võttis ja Kronobergi kongi seitsmekümne kaheks tunniks kinni pani, ajaks mil tal politseinikuna on seaduslik õigus kahtlusalune vahistada, ilma et oleks tarvis esitada eriti palju tõendeid. Tõbras, kes oli süüdi ja kes ülekuulamise ajal vaheldumisi irvitas või valetas või jõllitas kongipõrandat või sisises „ei kommenteeri“, kui Grens koos kolleegidega olid uurinud kõiki niidiotsi ja kaotasid siiski ajale. Kuradi süüdiolev siga, keda tema tuttavad kutsusid King Zoltaniks, keda kõik kartsid ja kes peale kolme päeva möödumist oli veelgi rohkem irvitanud tunnistajate ja asitõendite puudumise üle – ta lasti lahti ja sõitis nagu vaba mees otseteed politseist Arlanda lennujaama ja lendas sealt kuskile välismaale, et mitte kunagi tagasi naasta.

      Väike tüdruk, kel puudus nimi, oli tapjat näinud. Grens oli selles kindel. Šokiseisundis tunnistaja, kes ükspäev oleks võib-olla aru saanud. Kuriteopaiga uurimisel leidsid eksperdid juuksekarvu ja uriini ühest riidekapist – see sobis tüdruku DNA-ga. Ta oli seal peidus olnud. Püksi pissinud. Sellest nurgast, kapiuks veidi praokil, oli tal olnud võimalus vähemalt kahte mõrva pealt näha.

      Ewert Grens läks akna juurde, mis oli pärani avatud.

      Ta kummardus välja.

      Ja karjus vihast.

      Ta taipas, mida see tähendab.

      Keegi oli sellest eriliselt kaitstud arhiivist välja otsinud kõik dokumendid, lugenud läbi esimese kausta eeluurimise kohta ja mõistnud, et leidus tunnistaja, seejärel lugenud läbi teise kausta selle kohta, mis juhtus tüdrukuga peale Grensi ja turvamaja. Keegi teadis, kuidas tüdruk välja nägi, milline uus identiteet tal oli, millisesse linna ta elama sattus, millisesse peresse ta paigutati. Keegi oli dokumendid endaga kaasa võtnud ja tühjad paberid asemele pannud, et keegi teine ei saaks teada ja saaks seega lõpule viia terve perekonna mõrva ja hävitada kõik jäljed.

      Grens karjus veel kord, otse politsehoone sooja siseõue.

      Suureks saanud väikse tüdruku elu oli ohus.

      Või oli ta juba surnud.

      1 Rootsi k kärleksört – ’armastuslill’

      teine osa

      SEE OLI ÜKS ideaalne paik Stockholmi lõunaosas. Tupiktänav ümbritsetud unistest kolmekorruselistest majadest, mis ehitatud neljakümnendatel. Keskklassi üürnikud Rootsi keskmise sissetulekuga, keskmise elueaga, keskharidusega ning noorte ja vanade ja kohalike ja hiljemsaabunute korralik segunemine. Piet Hoffmann otsustas sel pärastlõunal minna ringkäigule vastupäeva piki kahesajameetrist raadiust, mis moodustas välise kaitsetsooni. Ta kontrollis kaheksateist valvekaamerat trepikodades, garaažides, laternapostidel, katustel – kõik varustatud liikumisanduritega, et keegi ei saaks ei valges ega pimedas liikuda, ilma et teda tabataks ja filmile salvestataks. Ta kontrollis võõraste sõidukite registreerimismärke autoregistrist ja elanikeregistrist ning erilistel puhkudel ka politsei kuriteoregistrist, millele tal siiamaani ligipääs oli. Ta võrdles eilset mentaalset kaarti – seda, mida keegi teine ei näinud ja kuhu ta oli talletanud teed ja põgenemisteed ja kuhu keegi liikus – tänase päevaga. Miski ei tundunud kahtlane ega hoiatanud läheneva ohu eest. Kvartali ainsa kõrghoone juurde viival teel seisatas ta kaamera juures, mille peal oli number 14, keeras seda natuke vasemale, et pime nurk saaks kaetud. Staap asus liftisõidu kaugusel kaheksandal korrusel, kööktuba, sellest piisas.

      „Ma lõpetan tänaseks. Kas kõik on korras?“

      Ta seisis pisikeses esikus ja vaatas palgatud valvuri poole, kes istus selles ekraanimerest ümbritsetud ruumis ja kiikas kord otsepilti valvekaameratest, kord keris kiiresti läbi eelmise öö salvestise, et kindlaks teha, et poleks mingeid kõrvalekaldeid tavapärasest.

      „Kõik on korras, boss.“

      Piet Hoffmann küünitas akna poole, mis avanes tupiktänavale, ning tõmbas ribikardina üles, et visata viimane pilk peale. Esiteks teise korruse korterile, mille akente ees rippusid heledad kardinad ja kahe potilille vahel aknalaual seisis suur laualamp. Ajutine kodu neljakümneaastasele naisele, kellele võimaldati teise järgu varjupaik ja ainus info tema kohta oli asendusisikukood. Kui Piet veel veidi ribakardinat tõstis, nägi ta järgmist trepikoda, kolmanda korruse korterit, mille akent raamisid ülal punased kardinad ja vilkuvad tuled külgedel. Kolmanda järgu pelgupaik kolmekümneaastasele mehele, keda tulistasid ja seejärel ähvardasid tappa tema enda vennad. Ja kaks ust kaugemal – seal oli ta kardina täiesti üles tõmmanud – heledate kardinate taga, kus oli liiga palju tülli, peitis end viimastel kuudel üks vanem paar, pärast seda, kui nad olid tunnistanud kohtuistungil läänepoolse äärelinna noortejõugu vastu, kes olid ennekuulmatult vägivaldsed. Oodates uusi identiteete ja püsivaid elukohti, maksid kolm eri omavalitsust 16 000 krooni iga uue ööpäeva eest kohas, kus kõik elanikud oli professionaalse kaitse all. Ja muidugi – kogemustega valvurid, tipptasemel tehniline varustus, korralikud relvad – see oli loomulikult kallis, aga välja üürida turvatud elukohti, mille Piet ise oli sisustanud ja sättinud, mis asusid kõik ühes kohas, mille valvamisega saaks hakkama üks tööline, näis olevat hiilgav äriidee aktsiaseltsi Hoffmann Security jaoks.

      „Tere, mu kallis naine.“

      Hoonest koduni, mis asus Bagarmosseni vanemas osas, polnud eriti pikk maa, aga juba siis, kui ta auto poole suundudes liftist välja astus, oli ta automaatselt võtnud telefoni ja naisele helistanud.

      „Tere, mu kallis mees.“

      Neil läks hästi. Võib-olla paremini kui kunagi varem. Isegi äsjaarmununa ei mäletanud ta, et see oleks nii tugev tunne olnud. Nad olid tagasi Rootsis ja elasid umbes sama elu nagu tookord. Ühe suure erinevusega – ta ei valetanud enam Zofiale, ei sulandunud enam Rootsi politsei heaks kurjategijate keskele, ei riskinud teiste nimel iga päev, iga tund enda ega oma perekonna eludega. Jumal küll, ta töötas isegi selles samas väikses turvafirmas, kuid nüüd ei olnud see enam fassaadiks, mis varjaks salajase infiltreeruja tõelist töökohta. See oli täiesti ehtne ettevõte, kus ta kasutas neid erilisi oskusi, mille ta elu jooksul oli omandanud ja mis andsid ausa sissetuleku.

      „Zofia?“

      „Jah?“

      „Ma olen … natuke mures.“

      „Pole vaja.“

      „Ma tean – aga ma ei saa midagi parata. See närib. Närib. Mõtle, kui ta …“

      „Piet? Kuula mind. Ta. On. Täiesti. Terve.“

      Piet oli juba ammu otsustanud, et muretsemine oli mõttetu, kahjulik ja kõigest saab üle, kui planeerida, olla alati paremini valmistunud, rohkem kui need, kes teda arvustaksid, jälitaksid, ründaksid. Ja siis – imiku kuue kuu kontroll. Sellest piisas. Et põrgulik irratsionaalne muretsemine kogu tema elu üle võimust võtaks.

      „Beebi peaks oskama end selja pealt kõhuli pöörata. End istukile tõmmata, kui minust või arstist kinni hoiab. Ta peaks lalisema, leidma üles kadumaläinud mänguasja, keerutama asja oma käte vahel. Ja Piet – ta oskab kõike.“

      Pesamuna. Piet võis suvalisel hetkel mõtetes haiglavoodi juurde tagasi pöörduda ja hoida Zofia kätt, kui valud läbi naise keha tungisid.

      „Argipäev, Piet. Sina, kes sa lubasid mitte kunagi enam kriminaalide hulka infiltreeruda, ei mingit surma, kaost, põgenemist.“

      Naine vaatas Pietile otsa ja seletas seda nii ilusti.

      „Minu keha otsustas siis. Üks laps veel. Me üritasime nii kaua ja see ei õnnestunud, ma ei jäänud uuesti rasedaks. Vanus, ma teadsin ju, et … aga selles polnud asi. Rahu. Vana elu oli lõppenud. Ma lõdvestusin. Laps, ma ei tea, on nagu pisut imelik seda välja öelda, aga tundus, nagu laps oleks justkui mingit moodi tahtmatult kõige selle sümbol. Sinu lubaduse. Meie uue elu sümbol“.

      „Hugo ja Rasmuse pärast ei muretsenud sa