Õnnesoovimesul. Anders Roslund

Ma aitan. Aga sa eksid ikkagi, issi.“

      „Eksin?“

      „Mänguasi on minu oma. Sest minu nimi oli ümbriku peale kirjutatud.“

      „Rasmus – millest sa räägid? Millise ümbriku?“

      „Selle, mis postkastis oli.“

      „Millises postkastis?“

      „Meie omas. Seal väljas.“

      Piet Hoffmann nägi, kuidas tema poeg köögiakna juurde kõndis ning värava ja sissesõidutee poole osutas. Neljakandilise musta postkasti poole, millel valge kiri peal. Hugo maalis selle siis, kui ta oli just õppinud kirjutama enda ja seega perekonna mõlemat perekonnanime.

      KOSLOW HOFFMA

      NN

      „Ma vaatan sinna alati, kui ma esimesena koju jõuan. Ja peaaegu alati on seal midagi ainult teile. Kõik, kõik, kõik. Täna mitte. Sest see oli seal. Kujuke. Minu nimi oli peal. Rasmusele ja Hugole. Nii seisis seal peal. Ja Hugo vaevalt enam selliste asjadega mängib. Nii et see on minu oma. See oli mulle saadetud.“

      „Kas see oli …“

      Nüüd läks ka Piet Hoffmann akna juurde. Nad vaatasid postkasti poole.

      „… ümbrikus?“

      „Jah.“

      „Kuidas?“

      „Mismõttes kuidas?“

      „Rasmus, sa pidid mind aitama. Kuidas see ümbrikus oli?“

      „Ma ju ütlesin. Postkastis. Ümbriku sees. Nagu asju saadetakse. Kas sa tead midagi, issi?“

      Piet Hoffmann silitas oma poja põske, lõuga, võttis tema väikese pea oma kahe käe vahele ja hoidis seda nii ettevaatlikult nagu kõige hinnalisemat asja ilmas.

      „Ma lähen postkasti juurde. Et ise vaadata. Jutusta mulle veel üks kord, Rasmus, kuidas täpselt see välja nägi, kui sa koju tulid ja luku avasid. Enne kui sa selle kätte võtsid, mis sa arvasid olevat sulle saadetud.“

      „Ma ei arvanud. See oli mulle.“

      „Rasmus?“