Õnnesoovimesul. Anders Roslund

      Originaal:

      Anders Roslund

      Jamåhonleva

      Albert Bonniers Förlag

      Toimetanud Liisi Lees-Leesmaa

      Kaas: Nils Olsson, OINK

      Copyright © Anders Roslund 2019

      Published by agreement with Salomonsson Agency

      Autoriõigus tõlkele: Li Laanemets ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      ISBN 978-9949-091-99-7

      ISBN 978-9916-12-000-2 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti-Raamat

varem

      OLEN VIIS AASTAT VANA.

      Umbes täpselt.

      Seda ma tean. Viis aastat pluss mõni päev ja öö.

      See oleks nagu alles äsja olnud, kui ma istusin köögilaua taga, ema ühel pool ja isa teisel pool ja Eliot ja Julia minu vastas ja ma puhusin ühe korraga kõik viis küünalt ära. Need seisid keset torti ja olid punast värvi ja võib-olla natuke sinakad ka, aga sel juhul ainult altpoolt, kui väga hoolikalt vaadata.

      Mõni päev ja mõni öö.

      Ma köhin hääle puhtaks nagu tavaliselt ja näen täitsa rõõmus välja, nii juhtub tihti, kui ma laulan. Mulle meeldib see laul väga. Õnnesoovimesul. Kui ma kõva häälega laulan, kajab mu hääl laest ja seintelt vastu ja see tuleb minuni tagasi, nii et ma saan selle kinni püüda ja seda kinni hoida.

      Õnnesoovimesul. Õnnesoovimesul.

      Kui ma laulan, ei kuule ma telekat. Lastesaadet. Ma olen neid peaaegu terve päeva vaadanud. Täpselt nagu eile. Ja üleeile. Varem ei tohtinud ma seda teha. Nüüd tohin.

      Ma tõusen püsti, raske on istuda põrandal ühe koha peal, kui jalad liikuda tahavad ja seda tahavad nad tihti. Ma hüppan välja elutoast, mis on suur ja kus ma pean alati ettevaatlik olema. Seal on peaaegu uus diivan ja klaaslaud, mida ma ei tohi katsuda, sest muidu jäävad sinna näpujäljed peale.

      Ma hüplen Elioti tuppa. Ta istub seal lambivalgel oma toolil ja teeskleb, et loeb. Ma näen, et tema ees laual on lihtsalt avatud raamat. Aga ta oskab lugeda. Seda ma tean. Ta käib ju teises klassis. Viimastel päevadel on Eliot minu vastu kenamaks muutunud. Olen nüüd ju viieaastane. Ma pole enam neljane, olen suur. Ta ei lükka mind enam eemale autorajast, mille ta tavaliselt kõrgele kapi otsa minu eest ära paneb. Ja laseb mul selle sinise autoga, millel on katusel kollane triip, kaks korda võidusõidu võita. Seda ta pole varem kunagi teinud.

      Ma hüplen alati ühel jalal. Üks jalg korraga. Kui ma kasutan mõlemat korraga, pean tagasi minema ja otsast alustama. Selle mõtlesin ma ise välja.

      Julia toas on vana nukumaja. Seda ei tohi ma puutuda. Muidu jookseb Julia kohe minu tuppa ja raputab minu nukumaja. Kuid mu suur õde magab. Kõhuli. Nägu seina poole. Julia ei näe midagi, näiteks seda, et mõned mööbliesemed on ülemiselt korruselt alumisele kolinud.

      Nüüd ei saa ma enam hüpata. Muidu ta märkab mind. Ma pean välja hiilima. Kui Julia ärkab, kui ta mind ja nukumaja näeb, hakkab ta karjuma ja annab võib-olla väikse hoobi vastu kätt.

      Ema istub köögis toolil, naerab veidi. Mitte et seda kuulda oleks, vaid tema nägu on naerul, kui ta hüplevaid viieaastase jalakesi vaatab. Ta on juba mõnda aega rõõmus olnud. See on tore. Kui ema naerab, pole hullu, et apelsinimahl mööda lõuga põrandale maha voolab või kui köögilauale fariinsuhkrut ja jahu kallata ning pisut küpsetada. Võtan lauaäärest kinni, tõmban end püsti ja istun ema põlve peale. Niimoodi on temaga alati kerge rääkida, kui ma saan panna kõrva vastu kõhtu ja kuulata häält kaua enne seda, kui see kuuldavale tuleb.

      Kui olen ema juures istunud, hüplen ma tavaliselt ühel jalal esikusse väikse krigiseva korvtoolini, isa juurde. Ta istub seal tihti, loeb palju ajalehti, ning kingade, jakkide, vihmavarjude juures on võib-olla vaiksem. Ma kuulatan. Jah, on küll vaiksem. Ja tool on suurem kui tugitool. Ma istun isa kõrvale. Ma usun, et talle meeldib, kuidas ma istun, sest siis on tal ruumi käsi liigutada ja kahisevaid suuri ajalehti lehitseda.

      Eliot ja Julia ja emme ja issi. Nad meeldivad mulle rohkem kui enne. Ma võin rääkida nii palju, kui tahan. Ja nad kuulavad.

      Hea on viieaastaseks saada.

      Ja pärast veel mõni päev ja öö lisaks.

      Ma laulan jälle. Õnnesoovimesul. Õnnesoovimesul. Ma laulan kõvasti ja ei pruugi kuulda, et keegi ukse taga kella helistab. Ja siis veel üks kord. Kuid siis lõpetan ma laulmise ja kuulen siiski midagi ning hüppan isa tooli pealt maha ja jooksen nii kiiresti, kui suudan ning kui ma seisan kikivarvul ja üles hüppan, ulatun ma täpselt selle nupuni, mida peab keerama, et uks avaneks.

      Ema õpetas mulle seda. Et enda järel peab ukse lukku panema. Et läikiv raudnupp peab välja nägema nagu kriipssuu, mitte nagu nina.

      Üritan seda tagasi keerata.

      ILUS UKS.

      Tugev tume puit, 20. sajandi algusest. See kuulub selgelt kokku kumeda kellaheliga, mis täidab koridori ja kajab vastu pisut liiga järskude astmetega keerdtrepilt, ning valge ja justkui ujedalt elegantse laega seal kõrgel üleval ning lillelise tapeediga, mis tundub iga korrusega veidi rohkem seintest välja kasvavat. Ewert Grens seisab Stockholmi kesklinnas korteriukse taga ja vajutab kolmandat korda uksekella.

      „Keegi on seal sees. Kuulen seda kogu aeg. Läbi elutoa põranda ja esikupõranda ja isegi läbi WC-põranda. Kujutad sa ette, kui kõvasti see läbi kostab?“

      Tüütu ja peenike hääl läheneb aeglaselt tema selja tagant. Grens ei pööra ümber, ei vasta, helistab neljandat korda uksekella.

      „Keegi laulab – üks lastest, olen peaaegu kindel, neid on kolm tükki. Ja tundub, et telekas mängib juba vähemalt paar päeva. Mitte ainult päeval – isegi öösel. Mina olin see, kes helistas. Elan üleval.“

      Kriminaalkomissar vaatab nüüd inimest oma selga taga. Mees, umbes nelikümmend, käed risti rinnal. Selline inimene, kes Grensile ei meeldi, ilma et ta mõistaks, miks. Lihtsalt on selline tunne. Selline inimene, kes paneb kõrva vastu ust, et kuulatada.

      „„Õnne soovime sul.““

      „Mida?“

      „Laul, laps. „Õnne soovime sul.“ Ma kuulen, kuidas ta laulab.“

      Naaber, arvatavasti seesama siin, teatas kummalistest häältest.

      Ja teatas uuesti, kui kummaline heli muutus kummaliseks lõhnaks.

      „Nüüd pean ma teil paluma oma korterisse tagasi pöörduda.“

      „See olin ju mina, kes ...“

      „Jah – ja hästi tegite. Aga nüüd tahan ma, et te tagasi läheksite. Ma hoolitsen ise selle asja eest.“

      Grens ootab, kuni ta on täiesti üksi, enne kui viimast korda uksekella vajutab, nüüd pisut kauem. Kui keegi ei ava, kummardab ta, et postipilu avada, kuid ei jõua. Teisel pool ust üritab keegi lukku lahti keerata. See ei õnnestu, proovitakse uuesti, kerged mütsud parketil.

      „Politsei.“

      Mütsud, justkui keegi hüppaks.

      „Politsei. Avage uks.“

      Lukk avaneb vaevaliselt. Ukselink paistab liikuvat.

      Ewert Grensile ei meeldi relva kasutada. Nüüd ta seda teeb, püstol relvataskust välja ja pool sammu tahapoole.

      Tüdrukul on päris pikad juuksed. Heledad. Ewert ei tea lastest midagi, kuid ta oletab – neli, pikkuse järgi võib-olla viis aastat vana.

      „Tere.“

      Tüdrukul on seljas punane kleit. Rinnal ja kõhu peal on suured plekid. Ta naeratab, ka nägu on must, arvatavasti söömisest.

      „Tere.