Õnnesoovimesul. Anders Roslund

ja kuriteoohvrite kohta, kelle elu pärast kohtumist alatiseks muutus. Üht arhiiviriiulit oli ta alati vältinud – sellest möödudes pööras ta pea kõrvale, suunates pilgu ükskõik kuhu mujale. Juurdlus naise kohta, kes oli olnud kogu tema maailm ja kes kadus teise ilma, kui politseiauto, mille eest Ewert vastutav oli, sõitis naise peast üle. Praegu ei julgenud Ewert seda vaadata, isegi mitte selle riiuli kõrval seista. Just nii nagu ta ei julgenud minna naise hauale. Ewert lasi panna naise hauale valge risti ja sellele tema nime graveerida. Ewert viis sinna plekist kannu, mis rippus roostes veekraani juures, et kasta roosade õitega kõrget taime, mille istutas naise hauale, sest Ewertile meeldis selle taime nimi – verev kukehari1. Seal hauas lamas naine samamoodi nagu siin pruunis arhiivikastis. Pappkasti äärele oli kirjutatud „Anni Grens“. Ettevaatlikult kirjutas ta sõrmeotstega tindi kohale õhku naise nime. Seejärel läks Ewert edasi, sügavamale arhiivi, mööda riiulitest, kus olid teised Annid.

      Kõige kaugemasse panipaika. Mida ümbritsesid klaasseinad.

      Seal ootas Ewert luugi ees, mille tõstis mõne sentimeetri võrra üles samaealine mees, ta vaatles Ewertit teiselt poolt klaasi läbi väikeste ümarate prilliklaaside.

      „Ma tahaks vaadata pisut tunnistajakaitse toimikuid.“

      Need olid dokumendid, millele vaid vähestel oli juurdepääs, ta pidi esitama taoluse, et saada toimikuid allkirja vastu kätte. Dokumendid asusid spetsiaalses ruumis eriti tundliku dokumentatsiooni hulgas, mida hoiustati julgeolekuteenistuse, Interpoli ja tunnistajakaitse programmi korraldusel.

      „Ewert Grens? Pole ammu näinud.“

      Arhivaar ei näinud eriti rõõmus välja. Nad ei meeldinud teineteisele. Polnud kunagi meeldinud.

      „Tunnistajakaitse, nagu juba öeldud. Ja vana juurdlus, mida kunagi ei lõpetatud. Ma tahan selle välja võtta.“

      Grens võttis paberikorvist välja lahtilõigatud ümbriku ja püüdis kinni pastaka, mis rippus leti juures nööri otsas, kirjutas arhiivinumbri ümbriku tagaküljele ja lükkas selle pilu vahelt sisse.

      „Hmm.“

      „Kas on mingi probleem?“

      „Su käekiri. Pole eriti lihtne lugeda.“

      „Seal on kirjas ...“

      „Ma näen küll, mis kirjas on, Grens.“

      Arhivaar toksil klaviatuuri ja vaatas arvutiekraanile.

      „Jaa ...“

      Veel paar klahvivajutust.

      „... paistab, et see on siin.“

      „Tore. Siis ...“

      „Aga ainult kui sa dokumenti näitad. Tead küll, reeglid on sellised.“

      Grens teadis. Nagu iga kord.

      Umbes nüüd oleks Grens häält tõstnud ja leekivpunane värvus oleks tema kaela ja põskede peale tõusnud ning muutunud vasakpoolsel oimukohal tukslevaks arteriks. Aga täna mitte. Selle asemel hingas Ewert Grens hoopis rahulikult ja asetas oma ametimärgi ja isikuttõendava dokumendi klaaskausile arhivaari ette, kes oli teda ja tema nime juba kolmkümmend viis aastat teadnud. Ja mees klaasi taga oleks justkui pisut kauem viivitanud – pettumusest, et rutiini rikuti ja konflikt jäi ära –, enne kui oma ümaraid prille kohendas, elektroonilise piiksu saatel turvaukse avas ning akendeta tagaruumi kadus, et kohe ühe sinise ja ühe rohelise kaustaga tagasi pöörduda ja need luugi alt välja lükata.

      „Sa tead reegleid, Grens.“

      „Ma tean reegleid.“

      „Siis tead sa ...“

      „Ma tean, et ma – täpselt nagu eelmine kord kui ma võtsin sinu juurest välja andmekaitse alla kuuluvaid dokumente – võin neid käsitseda ainult siis, kui ma enne luban kõikidest koopia teha ja kõige kollasemate ajalehtede toimetustele jagada.“

      Ta hakkas ukse poole minema.

      „Ja loomulikult luban ma seda jälle teha.“

      ________

      Koridor, lift, koridor.

      Ja iga sammuga, millega suletud arhiiv kaugemale jäi, kasvasid sinine ja roheline mapp tema käes, muutusid raskemaks, umbes nagu siis, kui üks väike keha puhkab, pea tema õlal.

      Kohviautomaat. Kolmas tops. Seejärel kabinet ja „Tunna Skivor“ ja kaustad kirjutuslaual.

      Ewert Grens vaatas neid pikka aega eemalt, avatud akna juurest, siis kapi juurest ja ühe hetke diivani juurest ning lõpuks teiselt poolt lävepakku, ukseraamile toetudes.

      Need lebasid paigal.

      Need lebasid seal ja jõllitasid seda, kes jõllitas.

      Ta astus lähemale.

      Käsi pealmisel kaustal; käsi, mis pisut värises ja tegi seda harva. Ta ei lootnud ju, et on kunagi sunnitud nende väikeste jalakeste ja selle enneolematu haisu juurde tagasi pöörduma.

      Ta avas kausta ja vaatas esimest lehekülge.

      SININE MAPP. Päris paks. Dokumendinumber käsitsi hariliku pliiatsiga peale kirjutatud. Üleval paremas nurgas tempel, mis kunagi oli olnud täiesti must.

      Tunnistajakaitse programm.

      Ewert Grens nõjatus vastu pleekinud diivanit, tõstis plasttopsi suu juurde ja võttis kätte neli kokkuklammerdatud paberivirna.

      Avaldus:

      Seitse lehekülge Stockholmi politseijaoskonnalt.

      Uurimisprotokoll:

      Neli lehekülge kohtuekspertiisi osakonnast.

      Lahkamistulemus:

      Kakskümmend kaheksa lehekülge Solna kohtumeditsiiniasutusest.

      Eeluurimine:

      Viiskümmend neli lehekülge uurimise kohta, mida ta ise kunagi juhtis ja mis ebaõnnestus.

      Ta vaatas kabinetis ringi. Ta pikutas siin. Täpselt samas kohas, kus ta praegu istus.

      Velvetriie oli tunduvalt paremas seisus, triibud peaaegu kulumata ja pisike tüdruk magas, pea all padjaks Ewerti kokkurullitud pintsak. Magas sügavalt. Norskas. Ewert oli kindel, et see oli tüdruku esimene uni peale neid päevi ja öid.

      Esmaspäeval, 23. oktoobril kell 16.61 läks

      kriminaaluurija Grens aadressile Dalagatan 74.

      Ta istus tüdruku lähedal, üritas aru saada sellest, mida too vahetevahel magamise ajal kõva häälega rääkis. Mõnel korral oli Ewert tahtnud tüdruku põske silitada, kuid muutis meelt ja kohendas selle asemel mantlit, mis tüdrukule tekiks oli. Ewert oli otsustanud sel korral õigesti käituda. Nagu olid teinud nemad. Ewert oli mõni kuu tagasi Lõuna-Georgias asuvas Ameerika sõjaväebaasis FLETC-i koolitusel koos Erik Wilsoniga õppinud kõike, mida annab tunnistajakaitse kohta õppida. Kõike, mida polnud Rootsi politseiasutuste arsenalis. Kohmakalt püüdsid nad endisi gängiliikmeid Stockholmi betooneeslinnadest rootsipunastesse matkamajadesse Bollnäsi ja Ljusdali vahelistesse kuusemetsadesse ümber paigutada. Või saata teise matkamajja teise kuusikusse võtmetunnistajaid, kes ülekuulamisel leiaksid lõpuks piisavalt jõudu, et kirjeldada õudsaid aegu täis väljapressimist ja vägivalda. Kaks ööpäeva. Nii kaua see tavaliselt kestis. Enne kui gängiliikmed paanikas koduse asfaldi peale ja neile tuttava kriminaalse elu juurde tagasi põgenesid. Enne kui ähvardusi saanud võtmetunnistaja murdus, kui vaikus ja pimedus kohtus kasvava surmahirmuga.

      Korteriuksel oleva sildi järgi elab seal perekond Lilaj. Viietoalist korterit otsitakse läbi.

      Tuled põlevad kõikides tubades.

      Ameerikalik tunnistajakaitse mudel. Grens järgis seda. Juba enne, kui kuriteopaiga uurimine oli lõppenud, oli tüdruk paigutatud kriminaalkomissari kabinetist safe house’i,