Õnnesoovimesul. Anders Roslund

      „Nad ei saa tulla.“

      Nii kummaline.

      Kuidas talle nii tuttav, pealetükkivalt terav hais, mida juba trepi peal õrnalt tunda oli, otse ninna tungis, kui määrdunud näoga laps ukse avas – kuidas ta ei mõistnud seda haisu enne, kui astus mõne sammu esikusse ja seisab nüüd mehe ees, kes istub tahapoole nõjatudes mütsiriiuli ja jalatsikapi vahel toolil.

      „Siin on minu issi.“

      Paremal pool laubal on suur auk. Tulistatud on eestpoolt ja lähedalt, tõenäoliselt revolverist poolmantelkuuliga, mis koosneb pooleldi pliist, pooleldi tinast.

      „Ütlesin ju.“

      Teine kuuliauk on pisut väiksem, viltuse nurga alt vasaku oimukoha all.

      „Et nad ei saa tulla.“

      Ewert Grens ei jõua reageerida, kui tüdruk hüppab juba isa põlve peale ja sätib tolle kanged jäigad käed nii, et need ees poleks, ja sätib end istuma isa ja käetoe vahele.

      „Tule.“

      „Ma tahan oma isaga rääkida.“

      „Tule minu juurde.“

      Grens pole kunagi varem viieaastast last sülle võtnud. Nad on raskemad, kui ta endale ette kujutas. Ta võtab ettevaatlikult lapse õlgadest kinni ja tõstab ta õhku.

      „Kas siin on keegi veel?“

      „Veel?“

      „Peale sinu ja su isa?“

      „Kõik on siin.“

      Ema istub köögis toolil. Ta näib tukastavat ja naeratavat, nägu tardunud, huuled jäigad. Kaks kuuliauku nagu isalgi – laubal ja meelekohal. Suhkur ja jahu laual ja põrandal ja tema riietel. Köögipõrand kleepub ja üritab kinni hoida kingataldu, mis selle peal astuvad. Kõige rohkem tõmbab Grensi tähelepanu tort. Ikka veel terve, viis kustunud küünalt, roheline martsipan.

      „Minu tort.“

      „Tundub maitsev.“

      „Ma puhusin ise küünlad ära.“

      Vend ja õde on just täpselt seal, kus nad tüdruku sõnade järgi olema pidid. Oma tubades, õde voodi peal pikali, kuulihaav kuklas, vend kirjutuslaua taga, kuulihaav ülalpool, pealael.

      See neetud lärm. Telekas, hääl põhjas, lastesaade. Ewert Grens paneb selle kinni.

      Vaikne elutuba tundub tühjem.

      Liiga palju ruumi haisu jaoks, mis on jubedamaid, mida ta kunagi tundnud on.

      Ta istub mustale nahkdiivanile, see on läikiv ja pikk. Ta paneb tüdruku ühe tugitooli peale istuma. Ja vaatab pikalt tüdrukut, kes ei paista hirmul olevat ja ümiseb vaikselt enda ette.

      „Sa laulad ilusti.“

      „Õnnesoovimesul.“

      „Väga kena. Sul oli sünnipäev?“

      „Jaa.“

      „Said viieseks? Tordil oli viis küünalt?“

      „Ja mõni päev peale.“

      „Mõni päev?“

      „Ja mõni öö.“

      Ewert Grens vaatab ringi, üritab hingata aeglaselt ja korrapäraselt.

      Mõni päev ja mõni öö.

      Nii kaua on see väike tüdruk pidanud elama selles haisus.

praegu

      esimene osa

      TALLE POLE KUNAGI suvi meeldinud.

      Ärritama ajav aastaaeg, mille vastu oli ta võitlenud igal aastal, kuid lõpuks tõstis käed. Olgu siis nii. Soojus. Väljasurnud linn. Lühikestes pükstes inimesed, kes naeravad liiga kõva häälega.

      Kriminaalkomissar Ewert Grens pikutas pruunil velvetdiivanil, millel puudusid vöödid, pea liiga kõrge käetoe peal, selg vajunud liiga pehmesse diivanisse. Mõnus muusika, Siw Malmkvist ja kuuekümnendatest pärit laulud, mida naine ainult talle laulis, voogasid välja vanadest kõlaritest, mille Grens oli toppinud raamaturiiulile pungil kaustade ja paksude toimikute vahele. Toa mõlemad aknad olid pärani lahti. Vaevu ennelõuna käes ja juba oli väljas ja sees kakskümmend seitse kraadi kuuma. Ta ei võidelnud enam vastu, kui ta taipas, et pole ainus. Neid, kes juunis, juulis, augustis teistsugusteks muutusid, oli teisigi. Neid, kes ei võidelnud aastaaegade, vaid inimeste vastu. See neetud kuumus hiilis ligi, jälitas neid, kompas nende piire ja umbsuse lämmatades ei tõusnud rahutuste arv mitte ainult vanglakoridorides, vaid reaalsus kahanes ka väljaspoole müüre, kui ülalt langev kuumus alla kokku surus. Ja kui südamed töötasid kiiremini, tulid ka pahandused. Inimesed lihtsalt tegid üksteisele rohkem liiga, tapsid. Ta on terve oma elu mõrvu uurinud ja enamasti öödel, mis kunagi täiesti pimedaks ei läinud. Kaua aega on möödas sellest, mil ta võttis aja maha siis, kui asfaldilt puudus lumi.

      Kellegi käsi koputas visalt Grensi kabinetiuksele.

      Ta ei kavatsenud katkestada.

      Tema kael oli kange, jalad valutasid nagu ikka. Uurimisosakonna vanim liige, peaaegu vanim terves politseijaoskonnas. Isegi mitte poolt aastat pole enam selle suure musta auguni, mis hirmutas rohkem kui kodune voodi; selline põhjatu auk, millesse kukutakse ülepeakaela sisse. Ainus asi, millele ta mõelda ei tohtinud, ja ainus asi, millele ta mõtles.

      Kuradi koputamine. Mis järele ei jäänud.

      Rohkem kui nelikümmend aastat. Issand jumal. Ta oli olnud nii noor, kui ta sellesse majja astus, juba siis veendunud, et ta siia kuulub. Nii noor ega mõistnud, et ühel päeval saab see läbi. Mitte enda soovil, vaid tema eest otsustab ühiskond, kuhu kuulumist polnud ta ise valinud.

      „Ewert?“

      Nüüd enam ei koputatud. Nüüd hüüti läbi lukuaugu.

      „Ma tean, et sa oled seal sees, Ewert. Ma tulen sisse. Tahad või mitte.“

      Kui uks avanes, pikutas Grens diivanil edasi. Naine vaatas teda korraks, enne kui ukse enda järel sulges ning sihikindlate sammudega maki juurde astus ja selle kinni pani. Siw jäi vait. Laulud ajast, mil kõik oli tohutult lihtsam.

      Mariana Hermansson.

      Võib-olla ainuke inimene siin politseis, kes ei lömitanud komissari ees, kel oli luba teda provotseerida ja kel polnud aimugi, et tema ülemus naeratas uhkustundest, kui naine niimoodi käitus.

      „Sissemurdmine, Ewert.“

      Naine, kelle kabinet astus koridori lõpus. Naine, kes kord oli asendaja suvepuhkuse ajal ja kangutas end siis paljudest suurema töökogemuse ja oskustega kandidaatide eest läbi bürokraatiavõrgu. Naine, keda Ewert õppis armastama, kes oli talle tütre eest ja kes vahetevahel pani oma käe mehe käsivarrele ja nõudis vastust selle kohta, mida mees kuulda ei tahtnud, vaatas teda, naeris ta üle, muutis mehe ebakindlaks ainsas kohas, kus too end kindlalt tundis.

      „Ja ma tahaks, et sa seda vaataksid. Kohe.“

      Mees tõusis istukile, ringutas, viipas kirjutuslaua ja paberivirnade poole.

      „Ma ei tegele sissemurdmistega. Sest selles linnas sureb liiga palju inimesi. Ja nagu sa tead, võtavad nemad kogu mu aja.“

      Mariana ei andnud järele. Ta ju teadis seda kõike.

      „Aadress Dalagatan 74.“

      „Jah?“

      „Kolmas korrus.“

      „Või nii?“

      „Korter 1301.“

      „Kas sinu kabinetis on sama palav, Hermansson? Ma ei tea, see konditsioneer vist ei tööta.“

      Naine viskas Grensi kõrvale diivanile pikali. See oli nii äravajunud, et nad mõlemad vajusid