Õnnesoovimesul. Anders Roslund

enda laud välja näeb. Veel rohkem virnu. Ja sama palju põrandal.

      „Ma toimisin nii nagu alati, uurisin seda korra ja panin siis virna. Kuni ma avasin registri ja otsisin teisi sissemurdmisi seal ümbruskonnas, millest on viimastel aastatel teatatud.“

      Grens sirutas end uuesti, seekord haigutamata. Ta ei olnud sellest teadlik, aga – Mariana sissetormamine, muusika väljalülitamine ja hääl, mis nõudis komissari tähelepanu – mees juba naeratas kõige selle peale.

      Kuriteoregister. Ewert oli seda süsteemi talle õpetanud.

      „Nii?“

      „Nagu ikka. Terve hulk vargusi. Rohkem väärkohtlemisi kui nonde uhkete fassaadide puhul võiks eeldada. Päris suur hulk narkootikume ja paar surma põhjustamist.“

      Mariana kallutas end ettepoole, ümbrik käes, torkas sellega vastu Grensi rinda, kuni mees selle vastu võttis.

      „Kuid ma ei leidnud ühtki avaldust, mis oleks selle sissemurdmisega seotud. Polnud midagi, mis oleks seletanud, miks keegi päise päeva ajal kesklinna korterisse sisse murrab, seal rahus ringi käib ja ning seejärel midagi kaasa võtmata lahkub.“

      „Kui ma uuesti ukse lahti teen, Hermansson? Mis sa sellest arvad? Kui keegi teine on oma akna ja ukse ka avanud, siis tekib tõmbetuul, õhuvahetus. Kakskümmend seitse kraadi juba. Ja viis tuleb juurde!“

      „Hakkasin just süsteemist välja logima. Mõtlesin selle juhtumi taas kõrvale panna, arvates, et see on üks Stockholmi lääni* 56 000-st lahendamata juhtumist. Mõne kuu pärast soovitaksin Wilsonil see kinni panna.“

      Ewert Grensi hoidis ümbrikut käes ja kasutas seda lehvikuna, samal ajal kui ta silmad sulges ja õhk vastu tema niisket laupa ja juuksepiiri liikus – Mariana tõmbas ümbriku enda kätte tagasi ja võttis välja paberi, asetas selle kõikuvale diivanilauale ja kriipsutas kärsitute sõrmedega alla kolm esimest rida.

      „Kui ma neid ridu siin nägin. Märkust kõige all. Hoiatusmärguanne, et sellega on seotud mingi vanem juhtum, mis on ainult paberkandjal ja mida hoitakse keldriarhiivis. Seitsmeteistkümneaastane juhtum sel samal aadressil, samal korrusel, korterinumbri järgi otsustades isegi selles samas korteris. Just täpselt seda liiki juhtum, nagu sina uurid – siin linnas surevad inimesed.“

      Nüüd hakkas Ewert Grens kuulama. Kuid ei mõistnud endiselt, millest Mariana rääkis.

      „Märkus. Punane lipp.“

      Aadressi Dalagatan 74 puudutav avaldus,

      ükskõik millise kuriteo kohta,

      on vaja otsekohe edastada kriminaalinspektor

      Ewert Grensile.

      „Selle kirjutasid sina, Ewert. Allkirjastasid.“

      Dokument, mis lebas laual ja naise sõrmed, mis endiselt osutasid ridadele, mida Ewert peaks vaatama. Lõpuks ta seda tegi – vaatas.

      „Seitseteist aastat tagasi?“

      „Jah.“

      „Ja mõrv?“

      „Jah. Või ... pigem neli mõrva. Ema. Isa. Tütar. Poeg.“

      KUMMALINE.

      Kuidas mälu töötab. Kuidas see, mida just äsja ei paistnud seal olevat, tuleb tohutu jõuga meelde, tõukab kõrvale, nõuab ruumi.

      Kogu ruumi.

      Sest ta ju mäletas.

      Ewert Grens kummardus pärani avatud aknast välja. Kronobergi politseikvartali siseõu seal all, kolleegid, kes pargipinkidel istusid ning lasid päikesel punetavaid ninasid ja põski värvida, teised kolleegid, kes pikutasid väikse puu varjus ja jõid pruunist plasttopsist kohvi.

      See kuradima ärevus.

      Võib-olla oli see kuumus, mis tungis Ewerti kehasse ja muutus rahutuseks. Võib-olla olid need higipiisad, mis voolasid ekseldes mööda väsinud selga.

      Võib-olla oli see väike tüdruk, kes hüples musta näoga ringi, väiksed jalad keerutamas üles kõige võikamat haisu, mida Ewert on tundnud, kõige võikamas kuriteopaigas, kus ta on viibinud – ruumis, kus olid tüdruku surnud pere.

      EWERT GRENSILE MEELDIS vaikselt läbi pealinna jalutada. Seda oli ta alati teinud, juba siis, kui Anni veel tema kõrval oli ja käest kinni hoidis. Muutlik hommikuliiklus mürises ja segas, sel ajal kui tema võttis Kronobergi järsult nõlvalt hoogu, vaatas ennast veepeegeldusest Sankt Eriksbro sillal, vahetas Odenplani pomina Dalagatani vaikimise vastu.

      Kuuskümmend neli ja pool. Kuus kuud veel. Kuni keegi kolib uurimisosakonna koridori tema kabinetti, hakkab end seal koduselt tundma, avama koputuse peale tema ust. Täpselt nii nagu tema ise oli selle kabineti kunagi kelleltki teiselt üle võtnud, keda ei ta ise ega tema kolleegid enam ei mäletanud. Sa oled hetkeks. Ja siis sind enam pole. Nad rääkisid, kuidas politseinike pensioniiga on parim kogu sektoris ja mõni kolleeg plaanis juba kuuekümneüheselt kohmakast rauduksest välja astuda ja mitte kunagi enam tagasi vaadata.

      Jääda kõigest ilma.

      Olla mitte keegi.

      Ewert Grens ei kartnud kunagi, sest ta ühel päeval lihtsalt otsustas, et hirm on kole ja mõttetu ning ta ei hakka enam kartma, sest juba küllalt palju on elu raisatud küürutamisele juba toimunu pärast – hoolimata sellest polnud ta viimasel ajal sellel vanal diivanil, mis teda kaissu võtab, eriti magada saanud.

      Sest nüüd ta kartis. Sest see siin oli kõik. Ta ei tahtnud midagi muud, ei osanud midagi muud, ei tundnud inimesi väljaspool politseimaja – tal polnud tuju, igatsust kuhugi mujale minna.

      Paar minutit jalutuskäiku mööda Vasastani asfalti ning ranged ja rasked hooned jälgisid teda oma suurte akendega. Kuni ta seisis ukse ees number 74, mille ta oli nii paljudeks aastateks selja taha jätnud, kuid mis siiski tuttavat tervitas.

      Ümarad ja pisut ebatasased trepiastmed, dekoreeritud lagi, jätkuvalt õitsev tapeet.

      Ja kolmandal korrusel ootas sama massiivne välisuks. Kuid sissemurdmisjäljed luku ümber olid värsked; puupinnud rippusid lahtiselt ja polnud veel jõudnud tumedaks tõmbuda.

      Ta seisis vaikselt, silmad kinni, ettevaatlikult hingates – püüdis tabada väikseid mütse südame lähedal, rütmi, mis oli ebaühtlane ja ebamugav ja meenutas viieaastase samme.

      „Jah?“

      Naine, heledapäine ja peaaegu sama pikk kui tema ise, umbes neljakümne-viiekümne vahel.

      „Ewert Grens, kriminaarkomissar politseijaoskonnast. Olen siin sissemurdmise asjus.“

      Naine jälgis teda – valvsalt, peaaegu vaenulikult.

      „Te olete juba selle kohta uurimas käinud.“

      „Jaa, aga mina ...“

      „Naine, veidi noorem, vähemalt ta tundus noorem, esitas küsimusi, millele ma vastasin. Ma ei saa aru – minu juurde on ka varem sisse murtud, mitte siia, vaid suvilasse, ja siis ei kuulnud ma midagi, kuigi maja tehti tühjaks ning ma helistasin mitu korda ja nurusin. Ja nüüd ... te võtate minuga kaks korda ühendust, kui mitte miskit pole kadunud?“

      „Kriminaalinspektor Mariana Hermansson rääkis teiega telefonis. Aga mina tahaks ka natuke asja uurida.“

      Valvsad silmad.

      „Ja sel juhul tahaks mina küll mingit dokumenti näha.“

      Pintsaku põuetasku, must nahktasku. ID-kaart, ametimärk. Ja igaks juhuks näitas Ewert ka visiitkaarti oma ametinimetuse, telefoninumbri ja meiliaadressiga, mida ta isegi vaevu teadis.

      „Siin on kirjas „kriminaalkomissar“?“

      „Jah.“

      „Siis saan ma veel vähem aru. Kriminaalkomissar? Et uurida sissemurdmist, mis ...“

      Naine