Linnuvaatleja. Shaw William Arthur

ei vastanud. Nad sõitsid vaikides läbi lauskmaa, kuni nende ümber hakkas taas tekkima linn.

      Cupidi naasis kooli kantseleist, slepis tüdruk, kelle ühel õlal rippus seljakott. Teismeline oli kõhn ning kandis uut jäika punast koolikampsunit, lühemaks tegemise eesmärgil vöökohast kokku rullitud vormiseelikut ning ta pleegitatud pealaelt vaatas vastu tume juukselahk.

      Mees kuulis läbi avatud autoakna, kuidas nad omavahel rääkisid. „Ja edasi?“ küsis Cupidi.

      „Tegelikult ei olnud see üldse minu süü.“

      „Teisel koolipäeval,“ tähendas Alex Cupidi.

      „Nad on vastikud. Nad naersid mu üle mu välimuse ja kõnemaneeri pärast.“

      „Oh, Zoë.“

      „Nad on üks sugulasabieludest sündinud väärakate kamp.“

      „Ja sa ütlesid neile seda?“

      South tegi näo, nagu ei kuuleks ta midagi, ja nokkis küünenahka.

      „Nemad tulid mulle kallale, ja ma tegin kõigest nalja. Ma ei mõelnud seda tõsiselt. Ma üritasin lihtsalt nalja saada.“

      „Jumal hoidku,“ ütles tüdruku ema. „Sa pead üritama, Zoë. Sa pead natukenegi pingutama.“

      „Ma muide pingutasingi. Terve see pask on paras pingutus.“

      „Zoë, palun.“ Kuriteopaigal oli naine jätnud endast asjaliku, ohje enda käes hoidva inimese mulje, esitanud küsimusi vastuseid nõudva hääletooniga. Tütre seltskonnas ei paistnud kontroll enam tema käes olevat. Heleda noorusliku jumega tüdruku kõrval mõjus ema mingil moel vanemana.

      „Miks mina pean pingutama?“ tahtis tüdruk teada. „Mina ei tahtnud üldse siia urkasse tulla. Pole minu süü, et me siin oleme.“

      Tuul puhus juuksed Cupidile silma. Naine lükkas need näo eest kõrvale ja küsis: „Mis neist teistest tüdrukutest sai, kellega sa kaklesid?“

      „Ma vihkan neid. Ma vihkan neid kõiki. Ma ei lähe sinna iialgi tagasi.“

      „Kas sa lõid neid?“

      „Mitte päriselt. Ma lihtsalt kaitsesin ennast natuke, muud ei midagi. Igaüks oleks samamoodi teinud.“

      „Miks sa ei võinud lihtsalt minema kõndida?“

      „Sa ei saa ikka mitte midagi aru, ema,“ sõnas tüdruk vaikselt.

      Väljas pani tuuleiil auto vappuma. Talv oli tulekul.

      Seersant Cupidi otsis oma päratu suurest õlakotist uksevõtme. „Sel juhul pead ülejäänud päeva kodus olema. Tee endale midagi lõunaks süüa.“

      „Kas sa mind ära ei viigi?“

      „Ma ei saa. Mitte praegu. See on politseiauto. See pole lubatud. Ja ma olen tööl.“

      „Hommikul sa küll tõid mu kooli.“

      „Ma poleks pidanud seda tegema.“ Cupidi vaatas vilksamisi Southi poole.

      „Sinna on mitu miili maad.“

      „Eks sul tuleb bussiga minna.“

      Tüdruk ajas käed protesti märgiks laiali, otsekui oleks teda risti löödud. „Ma ei tea ju, millise bussi peale minna. Ja pole kindel, kas siin üldse mingeid normaalseid busse on.“

      Seersant Cupidi hõõrus laupa. Juhi kõrvalistmel istuv South küsis vaikselt: „Kus te elate?“

      „Kingsnorthis,“ vastas Cupidi.

      „Sa pead mööda Hythe Roadi Tesconi kõndima.“ Mees ütles tüdrukule bussinumbri.

      „Tänan, William.“

      „Kes see veel on?“ küsis naise tütar, kui ema talle bussiraha ja hommikul maha unustatud mobiiltelefoni ulatas. Teismeline kõndis nende juurest tagasi vaatamata minema, seljakott õlal tilpnemas.

      Ashfordi politseijaoskond asus linnale kuuluvas koledas ja funktsionaalses tellisfassaadiga betoonmajas. Maa-alusesse parkimismajja viis ramp. Cupidi juhtis auto maja alla, pani mootori seisma ning võttis tagaistmelt kausta, et siis sõnagi lausumata lifti poole suunduda. South järgnes naisele. Ta oletas, et naine paneb oma peas paika asju, mida hommikusel koosolekul öelda.

      „Kõik korras?“ küsis mees, kui nad liftis olid.

      „Miks ei peaks olema?“

      „Lihtsalt küsisin.“

      South läks esimese korruse koosolekuruumi ootama. Ere valgus. Plasttoolid. Vertikaalsed rulood akende ees. Puhastuskemikaali ning odava vaiba lehk ja kehalõhnad.

      Teisedki politseinikud loivasid kohale, kruusid ja kaustad kaasas. Suurem osa nägudest olid mehele tuttavad. „Me ei teadnudki, Billy, et sa nüüd rasketes kuritegudes oled.“

      „Mind ei võetaks kampa isegi siis, kui ma seda paluksin.“

      „Ära sa räägi. Tee nüüd tark nägu pähe. Cupido tuleb.“

      „Mina arvasin ikka, et Cupido on alasti ning tal on vibu ja nooled.“

      „Tänu taevale, et see nii ei ole.“

      Naer.

      Cupidi seisis ukse taga ja rääkis vaneminspektoriga. „Ta on paras peavalu,“ ütles üks uurijatest.

      „Mida?“ küsis South.

      Mees tasandas häält. „Mu naisevend töötab Scotland Yardis. Kuulukse, et Cupidol oli terve ametialase toetuse tiim hammastega kintsus kinni.“

      „Mille pärast?“

      Aga Cupidi sisenes juba ust seljaga lahti lükates ruumi, ühes käes kohvitass, teises kimp pabereid. Ta astus teistele meestele tähelepanu pööramata otseteed Southi juurde ja päris vaikselt: „Üks küsimus. Kas sa elad üksi?“

      „Jah. Mis siis?“

      Enne, kui naine vastata jõudis, sisenes ruumi vaneminspektor ja plaksutas käsi. „No nii, poisid ja tüdrukud. Hakkame pihta. Teha on palju.“

      Cupidi liikus oma kohale ruumi servas valge tahvli ees, sellal kui vaneminspektor McAdam teadaolevast infost ülevaate andis. Millal laip avastati. Oletatav surmapõhjus: nüri esemega antud löök pähe. Oletatav surmaaeg: 24 kuni 36 tunni eest. „Tegemist on erakordselt vägivaldse mõrvaga,“ ütles vaneminspektor. „Härra Rayneri surnuks peksmine toimus pikema ajavahemiku jooksul.“

      Cupidi võttis kaks digifoto väljatrükki ja asetas need tahvlile.

      South pööras pilgu kõrvale. Ta kuulis, kuidas tema ümber õhku ahmiti.

      „Korduv peksmine mitme tunni jooksul.“

      „Jestas,“ tähendas keegi viimaks.

      „Selle taga on raev,“ sõnas Cupidi.

      „Täpselt nii,“ kinnitas McAdam. „Selliste vigastuste tekitamine eeldab kõvasti tööd. Sedalaadi rünnak annab meile profiili. Arvamusi?“

      „Inimene, kes reaalselt ei suuda või ei tahagi ennast kontrollida,“ pakkus Cupidi. „Keegi, kes on vihast sedavõrd pimestatud, et ei suuda lõpetada. Selliste arvamuste avaldamine pole küll enam kombeks, aga rünnaku jõulisust ja iseloomu arvestades on kurjategija peaaegu kindlasti mees.“

      Vaneminspektor näis ilmale vaatamata oma hallis ülikonnas higistavat. „Selle teo toimepanija on väga ohtlik inimene,“ ütles mees. „Peaaegu kindlasti on ta varemgi vägivaldseid tegusid toime pannud. Me ei tea hetkel, mis teda vihastas, ega üldse suurt enamat. Oli ta vihane härra Rayneri peale? Või hoopis millegi muu tõttu?“

      Vaneminspektor oli möödunud aastal suitsetamisest loobunud, kuid see ei paistnud talle eriti kasuks tulnud olevat. Uurija seevastu oli uuema põlvkonna esindaja, Cupidist noorem, mees, kes jalgrattaga tööle väntas ning spordiriided riietusruumis laitmatute lihtsate ülikondade vastu vahetas. Kui ta juuksed hõrenema hakkasid, ajas ta lihtsalt pea paljaks. McAdam sõnas: „Seersant William South oli ohvri sõber. Me palusime