Linnuvaatleja. Shaw William Arthur

mingit kemikaali, mis pidi verejälgi näitama. Oh taevas.

      South tegi sammukese ettepoole. Miski praksatas ta jalgade all ja ta vaatas kohkunult maha. Kõigest makaron: köögis seisnud purkide sisu oli maha valatud.

      Cupidi tutvustas end avatud kasti kõrval seisvale kriminalistile. „Te olete siinkandis uus, mis?“ küsis mees.

      „Esimene nädal. Laupäeval kolisin,“ vastas Cupidi.

      „Sel juhul tere tulemast ametisse.“ Mehe viibe hõlmas kogu ruumi.

      „Olge te tuhandest tänatud.“

      South vaatas, kuidas naine avatud kastile lähenes; ta märkas, kuidas tolle pea kasti sisu nähes korraks jõnksatas. Kriminalist oli töö katkestanud ning silmitses naist teraselt, otsekui kontrollides, kas too oma tööga toime tuleb. Cupidi silmitses mõnda aega surnud meest ja seejärel viipas. „William. Tunned sa ta ära?“

      South hoidis tahaplaanile.

      „Pole vaja. Ta õde juba tuvastas mehe isiku,“ ütles kriminalist. „Surnu nimi on Robert Rayner.“

      „Aga ikkagi, äkki tuled ja vaatad?“ küsis Cupidi rahulikult ja tõstis pilgu. South oli selles ruumis palju kordi viibinud ja pidas end tähelepanelikuks inimeseks, kuid tekikast polnud talle varem kordagi silma jäänud. Arvestades väikese männipuust kirstu eendakna-alust asukohta võis arvata, et seda oli kasutatud istmena. Küllap oli selle peal kunagi mõni padi või kaltsuvaip. Mees üritas seda meelde tuletada.

      Bob Rayner oli olnud kena inimene, tore mees, kes tegi kehvasti süüa, kuid käis hästi riides. Ta osales vähihaigete toetamiseks korraldatud heategevuslikel rattasõitudel ja tegutses vabatahtlikuna kohalikus vetelpäästejaamas. Ta oli möödunud suvel rannas ühe turistitüdruku uppumisest päästnud, kuid ei tahtnud sellest rääkida ega lubanud hiljem ajalehtedel end pildistada. Tema polnud üks neist neemel liikuvatest rikkuritest, kes kalurionnide renoveerimiseks moodsaid arhitekte palkasid ja siis neid onne vaid paar nädalat aastas kasutasid ja oma laiade autodega kitsaid teid sulgesid. Tema oli üks neist, kes elas neemel aastaringselt. Selleks pidi teatud sorti inimene olema. Kui mõned nädalalõpud välja arvata, oli tegu vaikse kohaga. Suurem osa siinsetest alalistest asukatest olid Southi-sarnased omaette olemist hindavad ja eraldatust nautivad inimesed.

      South lähenes aegamisi avatud kastile.

      „Oled sa varem surnud inimesi näinud?“ küsis Cupidi.

      Kõigepealt nägi South Bobi pead. Esimese hooga tekitas see temas hämmastust. Talle tundus, et tegemist on eksitusega. See ei näinud üldse Bobi moodi välja. See oli täitsa vale kujuga. Kõigepealt liiga suur.

      Mehel kulus sekundi jagu aega taipamaks, et pea oli umbes poole suuremaks paistetanud ja silmakoopaid täitvast koorikuks kuivanud verest tumedaks tõmbunud. Ükski toll ta nahast polnud enam loomulikku värvi. Kõrv tundus kadunud olevat, selle aset täitsid koorik, krõmpsluutükk ja vereklomp.

      South astus lähemale. Alasti kehal olid esindatud kõik mõeldavad värvitoonid. Kogu Bobi nahk näis vöökohast kõrgemal verevalumitega kaetud olevat. Tundus, otsekui kannaks ta oranži-, punase-, lilla-, musta-, pruuni- ja kollaselaigulist ülikonda. Mehe kube oli sinikatest tume.

      Tapja oli teda kaua ja jõhkralt peksnud. Temast oli saanud lihakäntsakas. Kogu mehe keha kõneles vägivallast.

      See tundus absurdsena. Selline rahumeelne, leebe ja tasane mees. Ja siis see asi – see nagu polnukski Bob –, mida mõõdeti ja pildistati, millest pintsettidega ja tõendite kogumise kottidega üle käidi.

      „Mis laadi relvaga tegemist oli?“ küsis Cupidi.

      „Liiga vara öelda. Igatahes midagi rasket.“

      „Sündmuskohalt ei ole midagi leitud?“

      „Ei.“

      Puitkastil verd ei olnud. Mees topiti selle sisse pärast surma, mõtles South, õudusega sõpra silmitsedes. Vaene Bob. Vaene, vaene Bob.

      „Tunnen kaasa,“ tähendas Cupidi.

      „Mida?“

      Vaatamata sellele, et William silmitses endiselt surnud meest, tundis ta endal Cupidi uurivat pilku. „See on sinu jaoks šokk, mis? Oled endast väljas. Tahad ehk hetke omaette olla?“

      Miks naise taktitundelisus talle hetkel nii vastukarva oli? Ilmselt seetõttu, et selles puudus tegelikult heatahtlikkus. Küllap ta mõtles parasjagu sellele, kuidas tal vedanud oli: kui South surnud meest nii hästi tundis, on temast veelgi enam kasu. Samas ei saanud ta sinna miskit parata. Ta tegi oma tööd. Kaitses oma töö seisukohast väärtuslikku allikat. Mees raputas pead. „Ei, mul pole häda midagi.“

      Ta taganes pisut kaugemale, kuid nägi isegi sealt ühte kätt. Teine oli kuskil keha all peidus. Sõrmed tundusid olevat murdunud ja asetsesid kummalise nurga all, otsekui oleks ohver end mingil hetkel peksmise ajal kaitsta üritanud.

      „Korduvad löögid,“ tähendas kriminalist, otsekui oleks ta Southi mõtteid lugenud.

      „Oskate öelda, kui palju neid oli?“ küsis South.

      „See pole tegelikult minu rida. Neid võis vabalt sadu olla.“

      „Ilmselt kandis keegi tema peale tõsiselt kauna või otsime mingit psühhopaati,“ tähendas Cupidi. „Või mõlemat.“

      „Kas sellist imelist asjasse süvenemise võimet teil seal Londonis treenitaksegi, mis?“ küsis kriminalist.

      „William? Mida sina ütled? Oli ta kellegi välja vihastanud?“

      „Selles asi ongi. Ta polnud üldse seda tüüpi inimene, kes kedagi häirinuks. Ta oli kõige meeldivam inimene, keda ma tean. Enamasti ei pandud teda tähelegi,“ vastas South. „Ta oli lihtsalt … lihtsalt armas inimene. Muud ei midagi.“

      Cupidi pöördus Southi poole ja küsis: „Millega ta endale elatist teenis?“

      South tundis korraga surmväsimust. Ta soovinuks istet võtta, kuid kuriteopaigas ei saanud ta seda teha. Mees üritas meelde tuletada, mida ta teadis. „Ta oli pensionil. Enne seda oli kooliõpetaja.“

      „Mis aine?“

      „Oeh. Inglise keel mu meelest. Vabandust. Ma päris täpselt ei mäleta.“

      „Naine oli?“

      South raputas pead. „Üksik,“ vastas mees ja taipas siis, et ei mäletanud end Bobilt selle kohta midagi küsimas. Aga ta ju pidi olema seda teinud. Kas naaber oli lahutatud? Elas naisest eraldi? Ta ei teadnud seda.

      „Aga kallim?“

      „Vaata ringi,“ soovitas mees. „Ühtki fotot ei ole. Tema elus polnud kedagi peale õe. Lapsi samuti polnud.“

      Mees jälgis, kuidas Cupidi sooritas metoodilise pöörde ning vaatas ruumis ringi ja silmitses põrandal vedelevat sodi. Enamasti on inimestel kuskil perepildid, kasvõi pisike kuldses raamis foto kaminasimsil või kapil. Rayneril ei olnud midagi sellist.

      „Küllap ma arvasin alati, et ta on gei,“ arvas South. „Tead küll, sellest põlvkonnast, kes sellest ei rääkinud. Või siis suhted lihtsalt ei pakkunud talle huvi. Pidasin seda mingiks põlvkonna teemaks, taipad? Isiklikust elust ei räägita. Ta oli minust mõned aastad vanem. Ma ei näinud kunagi kedagi. Ja ta ei maininud ka kunagi kedagi.“

      „Kas see veidrana ei tundunud?“

      South raputas pead.

      „Noh, minu jaoks oleks see imelik tundunud,“ ütles Cupidi. „Sa siis ei küsinud kordagi?“

      „Ei.“

      „Mehed jäävad minu jaoks tõeliseks mõistatuseks,“ tähendas naine.

      „Küllap see mulle tema juures meeldiski.“

      Asi polnud selles, nagu polnuks nad paari aasta jooksul, mil South meest tundis, omavahel üksjagu rääkinud, kuid Rayner ei andnud mingeid isiklikku elu puudutavaid küsimusi esitama kutsuvaid vihjeid. Ja omalt poolt ei küsinud Bob Rayner ka Southi elu kohta midagi. Southi meelest oli tegemist ideaalse asjakorraldusega.