Linnuvaatleja. Shaw William Arthur

raevu eest. Sest Jumal mõistab kohut iga saladuse üle, olgu see hea või olgu see halb.“

      Vähemasti oli naine talle paki Smith’s Crispsi krõpse ostnud.

      Nüüd poiss jooksis, mööda sumisevast elektrialajaamast, mööda mänguväljakust, kus turnimisredel oli hiljaaegu punaseks, valgeks ja siniseks värvitud (ja seda ei olnud teinud volikogu), mööda tüdinud olemisega korravalvuritest kontrollpunktis, kelle püssitorud olid asfaldi poole suunatud, ja jõudis viimaks elurajooni: kirja SIIN EI OLE PAAVSTI oli vaid mõne päeva eest värskendatud. Must ring muruväljakul tähistas kohta, kus oli põlenud lõke.

      McGowanite maja oli päris lõpus, seal, kus lõppes linn ja algasid põllud.

      Tupiktänava algusesse jõudes tardus hingeldav poiss paigale.

      Tema maja ees seisid kaks politseiautot. Üks oli suur uus Ford Granada Mk II, mille küljel oli oranž triip, teine paremaid aegu näinud vana Cortina. Nad olid jälle tagasi. Poiss sukeldus Creedyde toidukaubiku taha.

      Ta hingamine hakkas taas normaliseeruma. Aga poiss ei liikunud kohalt, piilus kaubiku tagant välja ja ootas, et politseiautod minema sõidaks.

      Ta hakkas värisema, kuigi oli suvi. Poiss pigistas silmad kõvasti kinni, soovides, et teda poleks kunagi olemas olnud.

      Tal oleks lihtsam ennast ära tappa. Nad teavad kindla peale. Ta on tohutus jamas.

      Teine peatükk

      Bobi säravvalge klaaskiudmaterjalist kalapaadi kõrval seisid karbid siniste kilesusside ja kummikinnastega. See oli hea paat, 16 jala pikkune Orkney, piisavalt kerge, et seda rannast vette lasta. South oli naabril seda osta aidanud ja näidanud, kuidas seda kasutada. South surus küüned peopessa.

      Cupidi ei kiirustanud samuti autost väljuma. Naine näris põske. „No nii,“ ütles ta viimaks. „Minek.“ Aga käepideme poole küünitamise asemel kummardus ta üle mehe, et sigaretipakki kätte saada.

      „Kas sa oled seda palju kordi teinud?“ küsis South.

      „Omajagu,“ tunnistas naine. „Sellega ma Londonis tegelesingi. Sina?“

      „Mitte eriti. Tegelikult üldse mitte. Vähemalt mitte niimoodi.“

      „Ausalt ka?“

      South avas oma ukse esimesena ja seejuures pudenes miski asfaldile. Mees taipas, et oli terve sõidu aja istunud mobiiltelefoni peal. Ilmselt ei pannud ta seda autosse istudes tähele. Telefon oli roosa, kaunistatud küünelakiga maalitud südamete ja sillerdavate kleepsudega. Küllap see oligi vibreerinud. Mees kummardus, võttis telefoni pihku ja näitas seda auto kõrval seistes sigaretti süüdata üritavale seersant Cupidile.

      „Püha Kristus,“ ütles naine.

      „On see sinu oma?“ küsis mees.

      „Tütre jagu. Küllap ta, kuriloom, unustas selle maha.“ Cupidi pilk hakkas vilama.

      „Autosse?“

      Seersant vaatas kõrvale. Kas ta punastas? „Ma tean, mida sa mõtled,“ ütles naine. „Politseiauto kasutamine isiklikuks otstarbeks. See oli hädaolukord. Ma olin eile õhtul pikalt tööl ja sõitsin autoga koju. Ja siis jäime hommikul omadega hilja peale ja mul polnud aega autosid vahetamas käia. Tüdruk oleks kooli hiljaks jäänud. See on ta esimene nädal. Uues linnas. Uues koolis. Ma olen seda ainult ühe korra teinud. Ausõna.“

      „Ma pole midagi öelnud,“ tähendas South peopesi ülespoole keerates.

      „Ma arvan, et ta jätab seda meelega maha.“

      „Miks ta peaks seda tegema?“ tahtis South teada.

      „Sul ei ole ilmselt lapsi, William?“

      „Ei.“ Mees raputas pead ja ulatas mobiiltelefoni naisele. Too pistis selle käekotti. „No nii,“ ütles Cupidi. „Hakkame siis pihta.“

      Konstaabel, keda South tundis, hoidis koha piiramiseks kasutatud sinise lindi taga seistes ja sooja saamiseks käsi hõõrudes toimuval silma peal. Mehe kõrval seisid paar kalameest, õngeridvad pihus, ja ajasid temaga juttu. Ühe jalgade ümber tiirutas märg terjer. Inimesed tahavad alati teada, mis juhtus. See oli mõistetav. Mehed oietasid, nägid murelikud välja, üritasid maja avatud välisuksest sisse piiluda.

      „Kas ma ootan väljas?“ küsis South.

      „Kas sa oled varem härra Rayneri majas käinud? Tead, kus miski on?“ küsis Cupidi.

      South noogutas. Ta oli seal palju kordi käinud.

      „Ehk tuleksid sel juhul koos minuga sisse.“ Naine kustutas pooliku sigareti auto kõrval ära. „Ma tahan asju läbi sinu pilgu näha.“

      South nägi läbi akna surnud mehe majas toimetavate meeste siluette.

      „Terekest, Bill,“ hüüdis perimeetril seisev politseinik.

      „Tere, Jigger. Oled sees ka käinud?“ küsis South. Konstaabli eesnimi oli James, aga keegi ei kasutanud seda.

      Mees noogutas. „Ma jõudsin esimesena kohale. Olen terve hommiku siin olnud ja teid oodanud.“

      „Mis seis on?“

      Konstaabel vangutas pead. „Kuradima jõle. Eks sa mine ja vaata ise.“

      „On see Bob Rayner? Täiesti kindlalt?“

      „Jah. Seda ta ütles, see naine, kes meile helistas.“

      „Kas ta oli teie saabudes siin?“ uuris Cupidi.

      „Jah. Praegu on ta Ashfordis. DNA-proovide andmiseks ja muu värgi jaoks.“

      Nad peavad naisest jäänud jälgi teiste majast leitutega võrdlema, mõtles South. „Oli temaga kõik hästi?“ küsis South.

      Jigger hingas valjusti välja. „Mitte eriti. Igati põhjusega. Kui me mehe kastist leidsime, jooksis naine lihtsalt karjudes majast välja.“

      „Kastist?“

      „Sellest, kuhu surnukeha peidetud oli. Naine oli poolel teel randa ja ulgus nagu loom, kui ma vaesekesele järele jõudsin.“

      Cupidi näris huult. „Mida tapmiseks kasutati?“

      „Ütlevad, et mingit tömpi eset.“

      „On aimu, miks seda tehti?“ uuris naine edasi.

      „Ärge seda minu käest küsige.“

      „Ma küsin teie käest,“ vastas Cupidi. „Teie jõudsite esimesena sündmuskohale.“

      Võmm näis solvuvat. „No mis ta muud ikka on kui sissemurdmine.“

      Sissemurdmine. Cupidi noogutas. Ta vedas valge kombinesooni luku kinni. „Selle aasta mood,“ tähendas naine. „Tõmba enda oma selga, William.“

      „Ta mainis mulle, et ta õde tuleb külla.“

      „Sa tundsid seda vaest vennikest?“ küsis konstaabel. „Püha Kristus. Tunnen kaasa, semu.“

      South noogutas. Kui ta oli kaitseülikonna, kindad ja kingad ülle saanud, astus ta Cupidi kannul ukse poole. „Miks tema sind Billiks kutsuda tohib?“ tahtis naine teada.

      „Ta pole kunagi küsinud, millist varianti ma eelistan.“

      Mustapäised kajakad pikeerisid ja keerlesid. Põõsad vabisesid tuules. Politseiraadiod vadistasid omakeskis.

      „Kas sa saad sellega hakkama, William?“ Seekord oli naise hääl vaikne, et teised lähedal olijad teda ei kuuleks.Mehe jaoks oli see viimane võimalus välja vingerdada. Ta võinuks pehmendavatele asjaoludele viidata, minna ja autosse istuda ning edasisest uurimisest prii olla.

      Aga eesuks seisis pärani lahti. Cupidi astus sellest sisse. South tõmbas sügavalt hinge ja järgnes naisele majja.

      Väikese maja sisemus oli tundmatuseni muutunud. Raamatud olid riiulitest välja rebitud, sahtlid põrandale kummutatud, kapid tühjaks kistud.

      Sarnaselt teiste läheduses asuvate hoonetega oli seegi kõigest rannavallil