Linnuvaatleja. Shaw William Arthur

teada naise saabudes lahti.“

      Keegi, keda Bob Rayner tundis? Ehk koguni keegi, keda nad mõlemad tundsid? „Vaata hoolega ringi, William,“ soovitas Cupidi. „Kas märkad selle toa juures mingeid muudatusi? Kas midagi on puudu?“

      Mees polnud tegelikult kunagi asjadele Bob Rayneri majas erilist tähelepanu pööranud. See oli lihtne, kuna väljastpoolt ebahariliku välimusega majas sees polnud midagi ebatavalist. Siin oli sadu raamatuid. Valdavalt romaane. Dickens, Austen, paar Bookeri preemia võitjat. Mõned loodusteemalised raamatud. Mõned albumid Picasso- ja Chagalli-suguste maalikunstnike reprodega, mida igas keskklassi inglise kodus leidub. Seintel rippusid partidega õlimaal ja raamitud üheksateistkümnenda sajandi Lõuna-Kenti kaart.

      Baarikapi uks oli pärani, märkas mees. „Tal oli alati kapis ühelinnaseviskit. Nüüd on kapp tühi.“

      „Väga hea,“ tähendas naine märkmeid tehes. „Ära kiirusta. Aga väärisesemed? Kas sa tead, kus ta neid hoidis?“

      Mees vaatas maha. Paljud Bobi raamatud olid rikutud, need vedelesid lahtiselt põrandal, lehed kortsus. Bobile poleks see sugugi meeldinud, tema oli alati nii kohutavalt korralik.

      Tal oli tarvis keskenduda, kuid see polnud lihtne. Kulus sekund või paar, enne kui ta koridori poole vaadates taipas, et nagi välisukse kõrval oli tühi. Ta silmitses põrandat selle ümbruses. „Minu meelest on ta binokkel kadunud.“

      „Binokkel?“ Naine noogutas ja kirjutas jälle. „Veel midagi?“

      South vaatas ringi. „Kuidas magamistoaga on?“

      Maja oli ehitatud ammu enne, kui kaks hiiglaslikku tuumareaktorit vaate läände ära varjasid; neist esimene kerkis kuuekümnendatel ja teine kakskümmend aastat hiljem. Suurest magamistoast oli kunagi ilmselt avanenud hunnitu vaade ääretule veerisega kaetud rannale. Bob oli alati maganud kahest magamistoast väiksemas, selles, mille aknast ei pidanud elektrijaama vahtima. Teine, vaatega reaktoritele, oli olnud kasutuses lisamagamistoa ja kabinetina.

      Riidekapi uksed olid pärani, sahtlid poolenisti välja tõmmatud. Voodi kõrval vedelesid paberid. Lisaks katsid põrandat sokipaarid.

      „Ehk tuli ta tagasi ja ehmatas murdvarast,“ oletas South.

      Nad vaatasid teise magamistuppa. Ka seal olid arhiivikapi sahtlid lahti jäetud. Tehnik otsis parasjagu sahtlite käepidemetelt sõrmejälgi.

      „Või siis tahtis keegi, et asi murdvarguse moodi välja näeks,“ vastas naine. „Kui kriminalistid on lõpetanud, tuleme tagasi ja vaatame selle kõik üle.“

      „Tuleme?“

      „Ära muretse. Ma korraldan sulle asenduse.“

      „Sa võid ju proovida,“ arvas mees. „Aga mingit asendajat pole kuskilt võtta. Ma ei tea, kuidas teil Londonis asjalood olid, aga meil siin jätkub isegi tööpäevadeks vaevu inimesi, nädalavahetustest rääkimata.“

      „Ega selline ajastus minu jaoks ka midagi eriti imelist ei ole. Ma lootsin kõigepealt asjades natuke orienteeruma hakata.“ Naine ohkas. „Iial ei või teada. Ehk õnnestub vedamise korral suurema osaga sellest paari päeva jooksul ühele poole saada. Ma lähen välja suitsetama,“ ütles ta siis. „Kui oled siin lõpetanud, tule välja ja räägi, kas märkasid veel millegi puudumist.“

      Mees jälgis mõnda aega töötavat kriminalisti. Too tegi oma tööd hoolsalt, üritades igast pisimastki plekist mingit vihjet välja võluda. Neil tuli niisama metoodiliselt üle käia terve maja. Enne, kui vaneminspektor McAdam ja ta meeskond jõuavad Bobi asjad läbi vaadata ja välja selgitada, mis minema viidud on, kulub üksjagu aega.

      Väljas sorteeris valget kombinesooni ja näomaski kandev mees rohelise prügikasti sisu, tõstis selles leiduva ettevaatlikult välja ning asetas läbipaistvatesse kilekottidesse. Cupidi oli küünarnukid kriminalistide auto kapotile toetanud ja rääkis telefoniga. „Pool tundi,“ ütles naine. „Kas vaneminspektor saab selle ära korraldada?“

      Kui South talle lähenes, lõpetas naine kõne, võttis õlakotist sigaretipaki ja pakkus mehele suitsu. Too raputas pead ja suunas pilgu kuskile naise kukla taha. Ta võttis märkmiku välja ja kirjutas sinna „Noor laisaba-änn/söödikänn?“ ja kellaaja.

      „Leidsid midagi?“ küsis naine.

      „Teen ainult natuke märkmeid,“ vastas mees. Lind passis veepiiril kalakajakat, et tolle saak endale napsata. Nagu ikka, kaalus South sellest Bobile rääkimist, ja taipas siis sellises olukorras tavalist tobedat šokki tajudes, et Bob on surnud. Bobile oleks selle linnu nägemine meeldinud.

      „Ma märkasin seda. Sa oled inimene, kes teeb märkmeid. See on hea.“ Naine noogutas. „Niisiis, mida sa mulle härra Rayneri kohta veel räägid?“

      South toppis märkmiku taskusse tagasi. „Ta tuli siia umbes nelja aasta eest. Ostis maja välja. Esialgu ei puutunud ma temaga eriti kokku. Siinsed inimesed hoiavad tihtipeale omaette. Aga teda huvitasid linnud või vähemasti õppis ta neid tundma, niisiis nägin teda tihti kaitsealal. Kunagised kruusakarjäärid. Ta käis seal iga päev. Ta polnud kuigi kogenud, vähemalt alguses, aga varustus oli tal võimas. Tuhat kaheksasada naela maksev binokkel. Me saime jutu peale.“

      „Sa oled linnuloendaja?“

      „Tegelikult linnuvaatleja. Mitte loendaja.“

      Cupidi tegi grimassi. „Kas neil on mingi erinevus?“

      South raputas pead. „Ei midagi olulist.“

      „Kas see on haruldane? Tuhat kaheksasada naela binokli eest?“

      „Praegusel ajal vist mitte eriti. Aga oli ilmselge, et enne siiatulekut polnud ta linnuvaatlusega suuremat tegelenud. Mõned inimesed niimoodi siia sattuvadki. Nad on kogu tööelu sellest unistanud, kuid neil pole selleks varem iialgi aega olnud.“

      Sündmuspaika ümbritsev politseilint plaksus tuule käes. „Kas ta mainis midagi, mis teda häiris?“

      South raputas pead. „Mida enam ma sellele mõtlen,“ vastas mees, „seda selgemini taipan, et ei teadnud temast suurt midagi. Tegelikult peaaegu mitte midagi. Ta oli olnud õpetaja. Tal oli õde. Ongi kõik. Ometi me kohtusime sisuliselt iga päev. Mulle meeldib enne hämardumist väljas käia. See on hea aeg. Praegusel aastaajal on see kohe pärast minu vahetuse lõppu. Mul kujunes välja harjumus kolmel või neljal päeval nädalas tema juurest läbi astuda ja me läksime koos välja. Aga me ei rääkinud omavahel eriti millestki, kui linnud välja arvata.“

      „Linnud?“

      „Saan aru, et see kõlab kummaliselt.“

      „Seersant,“ hüüdis prügikasti kõrval seisev kriminalist. „Vaadake.“ Cupidi astus mehe poole, South sabas. Valges kaitseülikonnas mees avas sinivalge poekoti, et Cupidi saaks selle sisule pilgu heita. „Sidemed?“ küsis naine.

      „Minu meelest oma paarkümmend pakki. Kõik avamata.“ Mees sukeldus kotti ja tõmbas välja ühe väikese karbi. „Imav side leemendavatele või veritsevatele haavadele,“ luges mees.

      „Kas su sõbral oli mingeid terviseprobleeme, mis sidemete kasutamist nõudnuks?“ küsis Cupidi.

      „Ei, minu teada mitte,“ vastas South.

      „Minu meelest oleks sellele vaesele vennikesele seal sees mõned täitsa ära kulunud.“ Mees hoidis karpi sinises kindas sõrme ja pöidla vahel. „Arvad, et tapja tõi need kaasa?“

      South piilus kotti. „Kas retsepti ka on?“

      „See oleks vist juba väga imelik,“ oletas kriminalist kotis tuhnides. „Võtad mõrvapaika oma sidemed kaasa? Ei. Retsepti ei ole.“

      Seersant Cupidi telefon hakkas helisema. „Üks hetk,“ ütles naine ning pööras käekoti enda ette, et selles sorima hakata. Ta leidis telefoni enne, kui see helisemise lõpetas. „Ma ei saa praegu rääkida. Ma olen tööl,“ ütles naine. Ja seejärel: „Oeh.“

      South nägi, kuidas ta silmad suureks läksid.

      „Mida ta tegi? … Olete päris kindel? … Selge.