Linnuvaatleja. Shaw William Arthur

Bobi, täpselt meelde tuletada, milline too viimasel korral välja oli näinud.

*

      „Mida sa ometi siin teed, Billy?“

      Kui poiss silmad avas, seisis kaubiku kõrval mundris seersant Ferguson, tipuline müts peas.

      „Ma olin parasjagu teel koju.“

      „Kas tõesti?“ Ferguson naeratas. „Lähme siis, poisu. Ma olen sind igalt poolt otsinud.“

      Ferguson asetas käe Billy õlale, et poissi tupiktänava otsas asuva maja poole juhatada. Seersant oli kõhn mees, kelle seljas munder alati paar numbrit liiga suurena tundus, kuid ta polnud neist sugugi kõige hullem.

      Miks ema pidi alati riietuma nagu teismeline? See oli piinlik. Naine seisis koridoris telefoni juures. „Tänu taevale. Siin ta ongi.“ Ta pani toru hargile. „Billy, kus pagan sa olid? Ma olin murest haige. Õhtusöögiajast on juba terve igavik möödas.“

      „Preili McCorquedale tahtis minuga rääkida,“ vastas poiss.

      Ema nägu tõmbus pilve. „Ah nii. Ja mida tal öelda oli?“

      „Ta ütles, et palvetab minu eest. Ütles, et võin temaga igal ajal rääkida.“

      „Silmakirjalik klatšimoor,“ ütles Billy ema. „Ütle talle, et tegelegu oma asjadega.“ Naise selja taga seisis üle elutoa ukse kiigates Ulsteri kuninglike politseijõudude inspektor, kes oli kaks korda varemgi nende juures käinud; kogukas ja veresoontevõrguga kaetud näoga õlle järele lehkav mees.

      Billy ema kallistas poega otse politseinike silme all. Poiss tundis ema rindade survet. „Lase lahti,“ nõudis Billy vingerdades.

      „Tere, Billy,“ ütles inspektor ja üritas poisile puseriti hammastega naeratada, kui too viimaks lahti rabeles ja politseinikust mööda elutuppa pressis. Ema järgnes neile. Väike tuba nägi vaiba ülesvõtmise järel iseäranis lage välja.

      Nad olid pidanud seda vere pärast tegema. Ka isa lemmiktool oli läinud.

      Inspektor hoidis ühes käes pliiatsit ja teises sinist märkmikku. „Mida te ütlesitegi, proua Mac,“ ütles ta semulikult ja sõbralikult.

      „Enda teada ei öelnud ma midagi,“ tähendas ema.

      „Ma küsisin teie abikaasa kaasosaliste nimekirja.“

      „Kirjutage mida tahes,“ ütles Billy ema. „Aga te teate, et mina ei ütle teile midagi.“

      „Ei,“ nõustus mees nukralt. „Ei ütle. Aga te peate aru saama, et pärast sellist vahejuhtumit hakkavad igasugu kuulujutud levima. Ja sellistel aegadel võivad nende tagajärjed tapvad olla. Mida varem me teada saame, kes seda tegi …“

      „Mul on laps,“ ütles naine. „Me oleme nüüd vaid kahekesi. Te teate, et ma ei saa teile sõnagi poetada.“

      „Ei,“ kinnitas inspektor kaeblikult.

      „Mu abikaasa oli alati üks suur lollpea,“ jätkas Billy ema. „Segas end sellistesse asjadesse. Ja näete, mis selle pärast juhtus.“

      Inspektor tundus šokeeritud olevat. Seersant Ferguson oli sellise jutuga rohkem harjunud.

      Naine ei kandnud isegi musta, nagu tava ette nägi. Mõne päeva eest oli Billy paari teist ema sosistamas ja ohkimas kuulnud, kuigi nad oleksid seda igal juhul teinud. Billy ema kandis endiselt seelikuid ja platvormsaapaid, mis Billy meelest ka parematel aegadel lihtsalt häbiväärsed välja nägid. Täna oli emal seljas kollane kampsun, millest rinnahoidjapaelad läbi paistsid. No tule taevas appi.

      Ferguson asetas mütsi toolile ja ütles: „Mis oleks, kui ma Billyga ülemisel korrusel pisut juttu puhun, sellal kui teie siin inspektoriga räägite?“

      „Ei tea, kas seda on ikka vaja,“ ütles poisi ema.

      „Sa ju tunned mind, Mary. Me oleme head sõbrad. Usalda mind,“ ütles Ferguson.

      „Mul ei ole selle vastu midagi,“ ütles Billy, keda rõõmustas võimalus emast ja inspektorist eemale pääseda. Fergiel polnud häda midagi.

      „Sinu järel, Billy,“ ütles Ferguson.

      „Ära räägi neile midagi, kas kuuled? Mitte midagi.“

      „Kas teil on veel teed?“ küsis inspektor kärmelt. „Te teete nii head teed.“

      Kolmas peatükk

      „Mis lahti on?“ küsis Cupidi mööda veerisevalli mehe poole sammudes.

      Kui too taas silmad avas, oli maailm ühtäkki ere. Madalal rippuv päike oli hallist massist läbi murdnud. „Mul pole häda midagi.“

      „Sa näed sant välja. Kas pea hakkas ringi käima?“

      „Ei. Pole hullu. Ma lihtsalt mõtlesin. See kõik on paras šokk.“

      „Oled kindel? Sel juhul on parem, kui liikuma hakkame. Istu autosse,“ ütles Cupidi.

      Kohast, kus mees seisis, polnud merd üle kõrge veerisevalli näha, kuid veepinnalt tagasi peegelduv päike näis valgustavat kõike ta ümber. Talle tuttav maailm mõjus veidra, suisa ebaloomulikuna.

      „Kuhu me läheme?“ küsis South autoust avades ja taas küpsisepaberite ja tühjade sigaretipakkide virna otsas istet võttes.

      Naine käivitas mootori ja suunas auto tagasi teele, Bob Rayneri majast eemale. „Meeskonna infokoosolek jaoskonnas. Kell üksteist.“

      South vaatas kella. Kell oli kõigest veerand üksteist. „Sinna sõitmine võtab vähem aega.“

      „Jah. Noh. Ma pean kõigepealt oma tütre koolist läbi hüppama. Ainult viis minutit. Kurat, ma ei suuda seda uskuda. Teisel koolipäeval.“

      „Sa pead ta ära tooma?“

      Teisest suunast lähenes neile mööda kitsast teed töötavate vilkuritega politseiauto. „Raisk,“ ütles Cupidi autot peatades ja akent alla kerides.

      Roolis oli vaneminspektor McAdam, peainspektor oli temaga kaasas. McAdam naeratas. „Kas objektil on kõik kontrolli all, Alexandra?“

      „Jah,“ vastas naine. „Olen teel tagasi jaoskonda, et koosoleku jaoks mõned materjalid välja trükkida.“

      „Väga hea,“ tähendas mees. Ta vaatas kaassõitja poole. „Kurb kuulda, et su naabriga niimoodi läks, Bill. Jube šokk.“

      „Nii see on.“

      „Nojah. Kohtume teie kahega siis taas jaoskonnas,“ ütles inspektor.

      Teedel oli nüüd liiklus hõredamaks jäänud. Cupidi sõitis kiiresti. „Helistati kooli kantseleist. Ta saadetakse koju,“ ütles naine. Ja lisas, olles veel ühe miili läbinud: „Jäta see enda teada, eks?“

      Ja veel tõsise juhtumi uurimise esimesel päeval, mõtles South. Kasutab tööaega isiklike asjade ajamiseks.

      „No kuule,“ ütles naine. „Ole nüüd ikka mõistlik. Üksikema. Uus töökoht.“

      „Ma pole midagi öelnud.“

      „Kellele ma kahju teen? See ei võta rohkem kui viis minutit.“

      Naine tegi mehe tema arvamust küsimata ametialase kuritarvituse kaasosaliseks. Vaid mõne aasta eest poleks keegi sellise asja peale silmagi pilgutanud. Aga praegusel ajal polnud palju vaja, et saada kutsestandardi rikkumise süüdistusega letti võetud, ja enne kui arugi said, olid palgapõhisest pensionist ilma ja pidid õnnelik olema, kui mõnes eraturvafirmas tööd leidsid. „Kas kedagi teist ei ole, kes selle asjaga tegeleda saaks?“

      Naine pööras põgusaks hetkeks pilgu teel kõrvale, vaatas mehele otsa ja siis taas teele. „Ei. Tegelikult ei ole,“ ütles Cupidi.

      Nad kihutasid nüüd mööda pikka ja sirget padurale rajatud kõrgele teetammile ehitatud maanteed A259. Paar minutit hiljem jätkas naine: „Ma taotlesin üleviimist Londonist, kuna tüdruk on viisteist aastat vana ja ma pole päris kindel, et Lõuna-London on tema jaoks parim koht, kui sa aru saad, mida ma silmas