Linnuvaatleja. Shaw William Arthur

veel veidi aega, ütles paar korda „saan aru“ ja lõpetas seejärel kõne.

      Naine pani telefoni käest, lülitas vilkuri tööle ja sööstis taas liiklusesse; ümberringi paiskusid autod paanikas laiali, pidurdasid ja pöörasid kõnniteele, teadmata, mis suunas liikuda.

      „Noh?“ tahtis South teada.

      „Ta ütles, et võid minu juurde jääda, rangelt üksnes nõuandjana. Vähemalt täna, kuniks seis selgemaks saab. Ainult ära ilma minu ütlemata midagi tee, eks?“

      Naine ei tundnud kohalikke teid ja läbis seetõttu ristmikke ja linna paljusid ringteid ettevaatlikult. Alles äärelinna jõudes sai ta kiirust lisades suuna ranniku poole võtta.

      „Mis juhtus?“ küsis mees, kui nad viimaks maanteel olid.

      „Ma veel ei tea. Umbes tund aega tagasi helistas keegi endast väljas olev naine. Kriminalistid on kohal ja teevad oma tööd.“

      Mehele meenus. Bob oli maininud, et ta õde tuleb külla. Naine käis vennal külas iga kahe nädala tagant, neil oli selline omavaheline kokkulepe.

      „Jumal küll, mul on nii kahju. Tuled sa sellega üldse toime? Sest ta oli ju ikkagi sõber …?“

      „Ma ei tohiks selle asjaga seotud olla,“ vastas mees.

      „Aga sa oled ju niikuinii?“

      Paremal pool maanteed kerkivad kortermajad asendusid munitsipaalmajade, seejärel kahepereelamute ja väikeste suvila tüüpi majade ning haagissuvilate parkimisplatsidega, mille akendelt sinine vilkur vastu peegeldus. Mida kaugemale nad sõitsid, seda lagedamaks muutus maastik.

      Vasakul oli läbi üksikute avade muulis näha veepiirini ulatuvat kiviklibuga kaetud randa. Liiklus jäi hõredamaks ja Cupidi andis gaasi. Ta vilgutas eessõitjast möödudes vastutulevale autole tuledega.

      „Kas sulle päriselt ka meeldib siin elada?“ uuris naine.

      „Ma olen peaaegu kogu elu siin elanud,“ vastas mees.

      „Ma ei taha muidugi öelda, et sellel kohal midagi viga oleks.“

      „Aga tegelikult?“

      Naine keskendus maanteele enda ees. „Tegelikult ei midagi. Ma lihtsalt ei suuda seda endale ette kujutada. See kõik siin on kuidagi … väga lage, kas pole?“

      Nad sõitsid parasjagu läbi padura, mida katva rohupinna tuul oli pruuniks kõrvetanud. „Miks sa siis siia kolisid?“

      „Oh, tead isegi. Lihtsalt vaheldust oli vaja,“ ütles naine, mehe meelest pisut liiga kergel toonil.

      „Sõida aeglasemalt,“ ütles mees. „Kohe tuleb käänak.“ Ta niheles istmel. Miski torkis teda selga. „Vasakule.“

      Kitsas tee oli roopasse sõidetud. Rannajoonel krabisesid rehvide all lahtised kivid. Põhja pool tasane merepind, lõuna pool lausik maapind. Kõdunevate aknaraamidega ilmastikust kulutatud majad, mille küljes olevatelt satelliidipannidelt nõrgus värvitud seintele roosteniresid. Tuules plagisev ülemõõduline Iseseisvuspartei lipp.

      „Talvel on siin vist päris karm,“ oletas naine.

      „Siin on aasta ringi karm.“ Tegemist oli igast küljest tuultele avatud, läbi padura lõuna poole kulgeva laia ja madala neemega.

      Neemetipu suunas sõites märkas South rannaribal lõkke ümber istuvaid inimesi.

      „Võta hoogu maha,“ ütles ta inspektor Cupidile.

      „Miks?“

      South vaatas oma aknast välja. Madal lõke valgustas inimesi selja tagant ning nad olid nägude selgelt nägemiseks liiga kaugel, ometi tundusid nad kõik võõrad olevat. Lõke rannas tähendas alati teatud riski. Mõnikord purunesid ränikivid kuumusest ja kuumad kivikillud tabasid joodikuid.

      „Hulkurid?“ päris naine.

      „Nad tulevad siia, murravad vanadesse võrgukuuridesse sisse ja põletavad puitu. Viimasel ajal pole neid eriti näha olnud,“ vastas mees. Heidikud kössitasid tule ümber ja üritasid end selle hääbuvas kuumuses soojendada.

      „Me ei saa praegu peatuda,“ ütles Cupidi. South tõmbas põuest märkmiku ja kirjutas: „3 meest, 2 naist“, tõmbas seejärel märkmiku ümber kummipaela ja pistis selle tagasi taskusse.

      Nad hakkasid neeme otsa jõudma. Tee pöördus järsult paremale, merest eemale.

      „Nüüd vasakule,“ ütles mees ja naine pööras uuesti.

      „Issand, kui kõle siin on.“

      „Meile see meeldib.“

      Kõrvaltee pööras peateelt alla. Seersant Cupidi vaatas enda ees kerkivaid massiivseid hooneid. „Jessas. Mis kurat see veel on?“

      „Tuumaelektrijaam,“ vastas South.

      „Oh sa säde. Ma tahtsin öelda … ma ei teadnudki, et siin selline asi asub.“

      Vana majaka musta torni tagant kerkisid kahte reaktorit ümbritsevad metallist ja betoonist plokid, mis mõjusid tasasel maal ebaloomulikult raskepärastena. Nende hiiglaslikke kogusid ümbritsesid kõrgete pealt okastraadiga kindlustatud tarade read. Sedamööda, kuidas Cupidi ja South lähemale jõudsid, tundusid hooned veelgi suuremaks kasvavat. Tänu neile meenutas maastik veelgi enam Marsi pinda. Neist põhja pool kulgesid kõrgepingemastide read üle laiade klibuvallide sisemaa suunas.

      „Kas sa ei karda, et see värk õhku lendab?“

      Mees oli siin elanud alates neljateistkümnendast eluaastast. Veidral kolme miili pikkusel lahtistest kividest maaninal, mille olid kokku kandnud Inglise kanali vastuhoovused.

      Üksik tee viis Bob Rayneri maja ja selle taga asuvate rannavalvurite majade juurde. Kummituslikult silmapiiri kohale kerkiva elektrijaama geomeetriliste joonte tõttu mõjusid pilla-palla laiali poetatud väikesed hooned korratult, otsekui oleks keegi nad suvaliselt veoauto kastist välja loopinud. Viimastel aastatel olid siiakanti jõudnud miljonärid. Mõned majakesed olid ümber ehitatud uhketeks, hiiglaslike klaasuste ja läikivate korstnatega luksusmajadeks. Ülejäänud nägid endiselt välja niimoodi, nagu oleksid need haakrikust kokku klopsitud.

      „Kas neis majades elavad inimesed?“ küsis seersant Cupidi.

      „Miks mitte?“

      South osutas reaktoritest veidi eemal seisva majaderea ja veidralt igapäevaselt mõjuva terrassi suunas. „Minu maja on seal,“ tähendas mees.

      Auto aeglustas sõitu. Teel lamas koer. Alex Cupidi andis signaali. Koer ajas end aegamööda püsti ja loivas mündiroheliste taimepuhmaste vahele.

      William South tundis mööda löökauke täis teed põrgates, kuidas miski kuskil vibreerima hakkas. Telefon? Aga kui ta selle välja võttis, oli aparaadi ekraan tühi, mitte keegi polnud talle helistanud ega sõnumit saatnud. Ta pani seda just tagasi, kui seersant Cupidi teatas: „See peaks vist õige koht olema.“

      Mees vaatas välja ja nägi Bob Rayneri majakest. Väike puitehitis, kahe väikese katuseviiluga, mis moodustasid M-tähe, esiküljega tee poole. Kivikatusest turritasid välja paar korstnat. Puit oli punase puidukaitsematerjaliga üle võõbatud, see oli juba kooruma hakanud. Maja seisis klibuvallil, selle ümber üritasid kõigest väest kanda kinnitada merikapsas ja hõredad rohupuhmad. Sarnaselt teiste siinsete onnidega oli seegi ehitatud umbes saja aasta eest, ammu enne tuumaelektrijaama rajamist, vaese mehe suvilaks.

      Täna parkisid väikese maja ees politseiautod ja -furgoonid. Neid oli viis-kuus tükki ja need täitsid iga lappi kitsast teest.

      „Persse,“ ütles mees vaikselt.

      Ta sõber Bob.

      „Tuled sa sellega ikka toime?“ küsis Cupidi käsipidurit tõmmates meest silmitsedes. Too, teadmata, kas tuleb, pööras pilgu naise oma vältides merele.

      Mälestus. Politseiautod maja ees …

*

      Ta oli kolmteist aastat vana, õhtusöögile hilinemas ja jooksis mäest üles, nagu jalad võtsid. Ta pidanuks