Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas. Laur Sibold

rõkkas ja plaksutas kaasa. Ilmselt tegi mu nimi neile mingit ainult inglise huumori virtuoosidele arusaadavat nalja. Jan igatahes itsitas kahjurõõmsalt.

      Mul ei jäänudki muud üle kui kõnepulti ronida. Sealt vaadates paistsid saalis istuvad külalised veel eriti soliidsed ja tähtsad. Unustasin isegi viskiklaasi käest panna ning kolistasin alustuseks kogemata klaasiga vastu mikrofoni. Siis pidasin improviseeritud kõne.

      * * *

      Jan: Reinule meeldib väga kõnesid pidada. Isegi üksikul saarel korraldaks ta kindlasti koosoleku ja peaks sisalikele ning konnadele enne nende ärasöömist sütitava kõne sõprusest ja sellest, et nad ei peaks kurvastama, kuna saavad toitumisahelas kõrgemal positsioonil paiknevale kolleegile sellega teene teha.

      * * *

      Tänasin Andrew’d külalislahkuse eest ning vabandasin, et seoses külmetunud kurguga on mu hääl pisut kähe ning eesti aktsent eriti tugev. See rahvale meeldis, naerdi ja plaksutati. Siis ütlesin, et kahjuks jäi mu oma teaduskarjäär vabadusvõitluse aastate tõttu lühikeseks, kuid ma loodan, et tänased stipendiaadid teevad minul pooleli jäänud töö mitmekordselt ära. Jälle plaksutati. Seda võib alati öelda, sest see on täiesti tõsi. Mul on alati hea meel, kui keegi minu eest midagi ära teeb.

      Lõpetasin kõne pateetilise ühtekuuluvusdeklaratsiooniga, kinnitades, et Eestil ja Šotimaal on palju ühist. Üliõpilased, jalgpall, vabadusvõitlus, suur naaberriik, kellega tuleb osata suhteid hoida ning viski. Kuna mul klaas juba nagunii kaasas oli, siis tõstsin toosti sõpruse ja tuleviku terviseks ning saalis puhkes eriti maruline aplaus. Eks nad olid juba parasjagu joonud ka.

      Selgus, et Andrew on hoopis professor ja ta olevat oma ülikoolis tähtsuselt kolmas mees. Pärast ametliku osa lõppu kutsus ta meid omasuguste seltsi sigarit tegema ja viskit jooma. Istusime hämarasse raamatukogu moodi saali, kus olid eriti suured nahast tugitoolid. Meile tutvustati veel jalgpallimeeskonna jagu kõikvõimalikke professoreid ja doktoreid. Pidime Janiga mitmesugustele küsimustele vastama.

      Õnneks toodi viskit nii kiiresti juurde, et varsti polnud enam eriti oluline, mida ja mis keeles rääkida. Kõrgesti õpetatud vanamehed hakkasid täis jäädes täpselt samasugust juttu rääkima nagu normaalsed inimesed ning autodest, naistest ja napsuvõtmisest oskasime me Janiga väga põhjalikult diskuteerida. Eriti meeldisid professoritele jutud imelisest Venemaast. Nad ütlesid, et kindlasti tahaksid nad ükskord meile külla tulla ja kõike seda oma silmaga näha. Mis tüdrukuid puudutab, siis ilmselt ka katsuda ja mitte ainult, arvas Jan.

      Andrew nõudis, et ta saaks meile korraldada London National galerii, kaasaegse kunsti muuseumi, Madame Tussaud’ kujude muuseumi ja Globe’i teatri külastused. Nõustusime suuremeelselt ning võtsime veel viskit. Õhtu lõpu poole hakkas Jan huvi tundma, kas õpetatud meestel on kombeks ka ööklubidesse või diskoteekidesse minna, kuid tema küsimus langes nagu hüüdja hääl kõrbes kurtidele kõrvadele. Jõime veel mõned viskid ja kakerdasime taksosse, mis meid hotelli viis.

* * *London, 5. päev–

      Eile saime vist kultuuri üledoosi. Andrew’ korraldatud ringkäik mööda muuseume, galeriisid ja kunstitehaseid oli tõsine kultuuriteraapia. Väsisime juba lõunaks nii ära, et pidime ennast paari klaasi brändiga turgutama. Andrew ühines meiega selles tegevuses ning viimased muuseumid ja galeriid möödusid juba kergemalt. Näitasime Andrew’le Semjonilt saadud fotot ning professor sattus vaimustusse. Ta ütles, et kui me tolle haruldase pildi tõepoolest peaks leidma, tahaks ta teha Semjoni omaga konkureeriva ostupakkumise ning palus meil kindlasti temaga ühendust võtta.

      Hotelli tagasi jõudnud, teatas Jan, et temal hakkab Londonist küllastumine tekkima. Eriti murelikuks tegi teda asjaolu, et Inglismaa ainsad enam-vähem vaatamisväärse kehaehitusega tüdrukud tundusid olevat mittekohalikku päritolu.

      Õnneks saabus mu meilboksi elumärk Kopenhaagenis elutsevalt sõber Arkadilt.

      * * *

      Jan: Arkadi on tore poiss, aga ta ei oska elada.

      * * *

      Arkadi ehk Trompeti-Arkadi, nagu me teda kutsume, on minu kursusekaaslane kutseka päevilt. Sedalaadi sõber, keda pole vaja näha viis aastat ja ikka on sõber.

      Täpselt viis aastat ongi möödunud ajast, mil teda viimati nägin. Tean, et ta abiellus Taanis.

      Hüüdnimi Trompet on tal sellepärast, et tunni ajal oli Arkadil komme nuusata kõva ja selge häälega. Tänu suurest kõverast ninast tulevale b-mollile jäigi ta Trompeti-Arkadiks. Arkadi kiri lahendas ka meie reisisihiteemalised vaidlused. Mina tahtsin Prahasse, Jan tahtis Varssavisse. Saalomonlik lahendus oli Kopenhaagen.

      * * *

      Kellelt: Arkadi

      Kellele: Rein

      Tere, Rein!

      Su telefon ajab soomekeelset juttu. Kas sa oled ära kuskil? Mul oleks vaja rääkida. Saada mingi toimiv number.

      ahoi

      Arkadi

      * * *

      Kellelt: Rein

      Kellele: Arkadi

      Tere,

      Oleme Janiga Londonis hetkel. Mul ei ole üldse numbrit. Võtsime aja maha ja tuuritame mööda ilma. Mis mureks? Kas sa oled Taanis või Eestis? Kui Taanis, siis võiksime sinna tulla. Niikuinii oli plaanis Taanis ka viibida mõned päevad. Kui kiirem asi, siis helista Jani vanal numbril.

      Rein

      * * *

      Kellelt: Arkadi

      Kellele: Rein

      Tere,

      Olen Taanis. Kannatab oodata, oleks äri pakkuda. Vaatan meili homme hommikul. Saada meil, millal tulete. Tulen vastu.

      ahoi

      Arkadi

      * * *

      Kellelt: Rein

      Kellele: Arkadi

      Tere,

      Tuleme homme lennuga 11.25 Kopenhaagenisse. Kui sind vastas pole, siis läheme otse Copenhagen Marriotti hotelli.

      Rein

      * * *

Kopenhaagen, l. päev–

      Trompeti-Arkadi pole üldse muutunud. Sama kongus nina. Samasugused krussis, juba lapseeast hallikarva juuksed. Ainult kaalule oli umbes 10 kilo lisandunud.

      Arkadi oli tulnud lennujaama bussiga.

      “Nii on hõlpsam,” selgitas ta. “Pealegi pole mul juhilube,” lisas ta ka bussisõidu tegeliku põhjuse. “Tegelikult ka pole mul lube,” lisas ta veel pärast paariminutilist pausi. Ju me olime siis kahtlevate nägudega.

      * * *

      Arkadi: Päriselt ka, mul pole juhiluba. No ja autot muidugi ka mitte.

      * * *

      Arkadi pakkus, et võiksime tema pool ööbida. Olime nõus, kuna viimased päevad olid meie eelarvest päris suure tüki hammustanud.

      “Christiania,” ütles ta taksojuhile. Jan turtsatas. Ma ei saanud aru, miks.

      Arkadi elu oli viimased viis aastat allamäge veerenud. Naise rahadega olid nad ostnud osaluse hinge vaakuvas muruniiduki tehases. Kui enne Arkadi saabumist oli tehas pankroti äärel, siis pärast boheemlasliku juhtimisstiili rakendamist tekkisid väga tõsised makseraskused ja tehas sulges uksed. Ainukesed, mis Arkadile pankrotivarast alles jäid, olid 3100 eritellimusel valmistatud muruniiduki võlli. Kus täpselt need detailid pidid kasutust leidma, ei teadnud pärast asjatundlike inimeste lahkumist enam keegi.

      Naine jättis Arkadi maha ja viimased poolteist aastat oli ta elanud Christianias.

      Kui me kohale jõudsime, sain aru, miks Jan oli turtsatanud, kui Arkadi takso Christianiasse suunas. Jan, kes