Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas. Laur Sibold

ennast siis Mündi baari kõrvale lilli müüma. Vaatamata sellele, et hind oli vähemalt kuus korda kõrgem kui tavalistel tulpidel, läksid nad hästi kaubaks ja baar oli täis nukraid ja himuraid meesterahvaid, kõigil käes sinised tulbid ja pilk ootusärevalt välisuksele suunatud, kust paraku sisenes ainult jälle järjekordne siniste tulpidega mees.

      See oli hetk mu elus, kus avastasin, et mu empaatiavõime on üsna valikuline. Mul polnud neist harrastest grammigi kahju.

      Taksojuht sõidutas meid lennujaamast hotelli Rica City Stockholm aadressil Slojdgatan 7. Peab selle aadressi nõelaga käelabale kraapima, mõtlesin. Muidu ei suuda ma seda hiljem enam meenutada.

      Retseptsioonileti taga seisev maailma kõige valgemate hammastega naisterahvas pakkus meile suure valiku ööbimisvõimalusi: kaks tuba ühe voodiga, üks tuba kahe voodiga, üks tuba laia voodiga, üks tuba ühe voodi ja lisavoodi võimalusega, ning kõik need suitsetajate ja mittesuitsetajate variandis.

      Valisime selle “üks tuba kahe voodiga suitsetajatele” kaheks ööks.

      Registreerumisel ütles Jan valgehambale minu imestuseks, et meil peaks siin hotellis mingi company agreement olema. Ja see company, mida me esindame, on Coca-Cola. Valgehammas leti taga klõbistas veidi oma arvutis, naeratas säravalt ja teatas, et toa hind on sellisel juhul 145 euro asemel 85 eurot ööpäevas.

      “See on igivana trikk,” seletas Jan mulle hiljem. “Suurtel ettevõtetel on suuremates hotellides alati mingid pikemaajalised lepingud sõlmitud. Suured rahvusvahelised korporatsioonid on nagu moodsad kolhoosid. Kuna seal konkreetset ülemust ja seega õiget peremeest polegi, siis krativad nende töötajad ise igalt poolt, kust vähegi võimalik, ja teevad oma elu igati mugavaks. Aktsiahinnale avaldab see aga ainult positiivset mõju, sest niisuguse hea kuulsuse tõttu tahavad kõik inimesed sinna firmadesse tööle saada.” Kuidas suur nõudlus varastamist võimaldavate töökohtade järgi aktsiahinda mõjutab, Jan ei seletanud.

      Vaatasime toa üle, vahetasime sokid ja läksime poodi. Jan, kes on tihti siinmail käinud, ütles, et viib mind õhtul klubisse, kus eeldatakse veidi snoobilikumat riietust.

      Ostsime Jani mahitusel õhukesed Marco Polo pulloverid, Cerrutri linasest riidest musta ülikonna mulle ja pruuni Bossi velvetpintsaku Janile. Kurat! Miks mul alati poes kaks korda rohkem raha läheb kui Janil? Varsti tuleb hakata riideid ära viskama või postiga koju saatma. Mulle ei meeldi reisida mitme kotiga.

      Tagasi hotelli jõudes andsin Janile läpaka. Ta lubas novelli kirjutada. Teinud seda viis minutit, valgus klaviatuurile minibaarist võetud Smalandi õlu.

      Novellist oli ta suutnud ekraanile manada täpselt nii palju:

      “Pipi ja Karlsson teevad sugu.”

      * * *

      Jan: Mul oli väga hea süžee peas olemas, aga Rein ajas selle oma tobeda läpaka pärast hädaldades igaveseks minema.

      * * *

      Selle koha peal jooksis ilmselt juhe kokku. Ei saanud aru, kas see oli nüüd pealkiri ja kogu edasine tegevus hakkab hargnema nagu rootsi pornofilm või tuleb sellest sügavam sissevaade heaoluühiskonna liikme lapsepõlvetraumadest armilisse hingeellu.

      Klaviatuuril pooled nupud ei funktsioneeri. Tahaks enne õhtut kuskilt mõne kasutatud arvutite müügikoha leida ja Thomase halva läpaka talle postiga tagasi saata.

      Kunagi käisin Hannoveris arvuti- ja elektroonikamessil CeBit. Seal esitleti veekindlat militaardisainiga läpakat, mis veekindluse tõestamiseks oli pandud akvaariumi, kus ujusid ringi kalad. Ei taibanud tookord küsida, kas läpakas ka õllekindel on, kuna meid võõrustanud arvutifirma mehed viisid meid messiplatsilt kiiresti õllekasse, mis oli suurem kui Saku suurhall. Saali kummaski otsas mängisid orkestrid saksa õllelaule, kuid saali keskele polnud kuulda muud kui messikülastajate purjus jõminat. Kui tellisid väikse õlle, toodi liitrine kann. Normaalne oli kahene. Võõrustajad ütlesid, et selles õllekas on 4000 kohta ja need kõik olid oma tööandjate kulul prassivaid messikülastajaid täis. Püüdsin tookord välja arvestada, kui suure läbimõõduga peab olema sellise joomakoha WC äravoolutoru, aga läksin arvutustega sassi. Peaks Õllesummeri korraldajatelt küsima, kuidas neil tarbitud õlle äravool on lahendatud. Kuigi Õllesummeril käivad paljud järjekorra vältimiseks telgi nurga taga ja otse maasse imbuvad kogused ei lähe seega arvesse.

* * *Stockholm, 2. päev–

      Ma ei joo kangeid jooke, MA EI JOO KANGEID JOOKE, korrutasin endamisi, et see igaveseks meelde jääks. Oleks võinud ka kõvahäälselt korrutada. Keegi poleks kuulnud. Olin politseijaoskonna kartseris. Kõrv natuke paistes ja uus ülikond mingeid kleepuvaid laike täis.

      See, et me ei tohiks Janiga kumbki õllest kangemaid jooke juua, oli selge juba ammu. Me ei osanud, õllesõbrad nagu me tegelikult ju oleme, juua kangeid jooke, kuna joomise rütm on vale. Kui tarbida viina samas tempos nagu õlut, siis on õhtu kiire lõppema.

      Mingi aja suudab aju käe tempot reguleerida, aga mitte kauaks. Tänu kesknärvisüsteemini jõudnud alkoholile jõuab üpris kiiresti kätte see aeg, kus tempo jälgimisest olulisemaks muutuvad hoopis teised asjad.

      Kõik algas ju tegelikult ilusti.

      Ostsin endale magneesiumkestaga IBM-i läpaka, makstes selle eest naeruväärsed 2400 Rootsi krooni. Teel hotelli haarasin hetkeemotsiooni ajel lillepoest pisikese orhideekimbu, mille kinkisin valgete hammastega tüdrukule retseptsioonist. “Mille eest?” küsis ta perfektses britilikus inglise keeles. “Sest sa oled ilus,” vastasin maavillase aktsendiga. Ta naeratas ja punastas. Mina vist ka.

      Lakkusime geeliga juuksed üle pea ja sõitsime taksoga kultusklubisse Spy Bar. “Kuidas me sinna sisse saame?” küsisin Janilt, nähes mitmekümnepealist soovijate punti ukse taga. “Lihtsalt,” vastas Jan ja võttis mul käest kinni. JAN, see homofoob võttis mul käest kinni!!!

      Uksehoidja libistas pilgu üle meie kallihinnaliste rõivaste ja ühenduses olevate käte, tõstis eest sissepääsu segava keti ja suunas riietehoidu. Kui uksehoidja oli vaateväljast kadunud, kargasime teineteisest eemale ja ropendasime natuke oma mehelikkuse taastamiseks. Jan vist isegi sülgas lillepotti.

      Istutasime ennast jazz-muusika saali ja tellisime vodka. Ja siis veel ja veel ja veel ja veel ja veel. Siis tantsisime keskeale lähenevate Norra prouadega. Siis tellisime veel 4-5 korda vodkat. Tantsisime jälle. Seekord vist omavahel…

      Siitmaalt on mu mälupilt lünklik.

      Mäletan, kuidas Jan istus Norra daamide lauas. “Ühel mu sõbral on nii pikk munn,” näitas ta kätega umbes poole meetri pikkust vahemikku. “Ja see on kõver nagu saabel,” täpsustas ta informatsiooni. Seejärel võttis ta ühe daami kokteiliklaasi ja jõi sealt korraliku sõõmu. Viimasele see ei meeldinud ja ta üritas klaasi Jani käest kätte saada. Jan vihastas ja viskas kokteili daami särgile.

      * * *

      Jan: See daam oli kindlasti feminist. Selline välimuselt nagu jänes, aga ise ülbe ja enesekindel. Nagu Norra Barbi Pilvre.

      * * *

      Turvamees kiskus Jani toolilt pikali. Mina lõin turvameest jalaga. Turvamees lõi mind vastu kõrva. Ma kukkusin ja lasin ennast rahulikult politseiautosse lohistada.

      Politseinikud olid tegelikult toredad. Viskasid nalja ja tõid hommikusööki. Kirjutasin alla dokumentidele, kus olid minu isikuandmed ning üpris mitu rida mingit rootsikeelset juttu, ja sõitsin taksoga hotelli. Hotelli aadressi ja nime ma loomulikult ei mäletanud. Ainult City oli meeles. Taksojuht kogenud mehena suutis õige koha siiski leida.

      Valgehammas retseptsioonist puudutas mu varrukat ja küsis: “Kas kõik on korras?” “Mhmh,” vastasin, püüdes kätega kohmetult varjata plekke ülikonnal.

      Jan magas rahutult. Ilmselt oli liiga palav. Kell oli 8.15. Mina läksin vanni.

* * *Stockholm, 3. päev–

      Jan ärkas kella 11 ajal. Vaatas mind, kes ma olin pestud-kustud-kammitud ja just hommikusöögilt tulnud, nagu ilmutist. “Kuhu