Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas. Laur Sibold

kuna sinna saabub müüja pärast iga kliendi teenindamist. Siinkohal tuleb arvestada võimalusega, et sinu kassa-juures-manöövrile võib ta vastata mitte-midagi-ei-näe-taktikaga ehk võimatu on saavutada temaga silmsidet ja esitada kiirendatud korras tellimust. Teine, tõenäoliselt palju parem meetod, on asetuda inimese taha, keda parasjagu teenindatakse, sellisel juhul on tal silmsidet palju keerulisem vältida.”

      Ma ei jätnud Jani kallal ilkumist. “Veame kihla, see kolmik seal lauas, kes sind vahivad, on pepuvendade ordust.”

      Ilmselt saanuna innustust meie tähelepanust tõusis üks kolmest mehest ja lähenes lauale. Jäime lõbustatult ootama, mis saab.

      “Terve! Mä oon Pete,” ütles turjakas mees soome keeles, kui oli lauani jõudnud ja toetas oma pooles vinnas teksapükstee tagumiku toolile.

      Surusin hambad rusikasse, et mitte naerma hakata. Jan itsitas avalikult. Soomlane vaatas mõistmatult läikivate silmadega kordamööda meile mõlemale otsa. “Mina olen Anti Piider,” tutvustas Jan ennast viisakalt vastu ise naeruturtsatustega võideldes. Mina vajusin kõõksudes laua alla.

      Petteri ehk mees, kes ennast Peteks nimetas, ja tema kaks sõpra, Järi ja Heino, olid teel koju tagasi turismireisilt. Turism nende nägemuses seisnes põhiliselt mööda kohalikke kõrtsivaatamisväärsusi käimises. Olles saanud põhjaliku selgituse, miks ei maksa eesti baarides ennast Petena tutvustada, ja võtnud vastu ka oma kaasmaalaste tögamised, sai Petteri asjast aru ja hakkas naerma. Sõbrunesime ja veetsime kolm päris meeleolukat tundi Läänemere lainetel loksudes.

* * *Heietusi Soomest–

      Esimene mälupilt seoses Soomega on pärit varajasest lapsepõlvest. Isa vaatas mustvalgest telekast hokimatši. Ilmselt mängisid FINLAND-СССР. Ma ei mäleta, kelle poolt isa oli. Küll mäletan ma aga seda, et aeg-ajalt ilmus teleekraanile üks vahva tumehall ümmargune öökull, kes pilgutas silma. Seejärel näidati reklaamklippe imelistest kauplustest, mis olid täis maiustusi ja mänguasju.

      Reklaamidest sai ruudulisele paberile kirja pandud väljamaakeelseid sõnu. Hiljem oli neid mõnus Monopoli mängu valmistamisel kasutada. Kindlasti oli minu Monopol ainuke omasuguste seas, kus olid sellised mänguruudud nagu: OB, Alennusmyynti, Laku Pekka, Mehukatti, Videovuokramo ja Tekninen Yliopisto.

      Esmavisiit Soome sai teoks palju hiljem – aastal 1992. Tolleaegse pruudi isal oli Soomes sidemeid ja ta sebis mulle küllakutse. Selle küllakutse alusel anti siis Liivalaia tänava saatkonnast viisa. Õige pikad järjekorrad olid.

      Esimesed kolm päeva tegelesin kauplusevargustega. Päeval käisin mööda neidsamu kauplusi, mida juba lapsepõlves olin telekast näinud. Esimese ringiga varastasin söögipoolist. Sõin kõhu täis ja siis läksin riidejahile. Tuleb tunnistada, et kauplusevarga töö on tohutult väsitav. Õhtuks enam jalad ei kandnud. Vedasin viimase saagi Rautatienasema pakihoidlasse luku taha ja sättisin ennast sadama lähistelt leitud avatud ustega vana Fiati tagaistmele tudule.

      Kolmandat ööd ei lasknud juba koduseks saanud autos veeta õel autoomanik. Õnneks oli suveaeg. Leidsin öömaja paadikuuri juures kummuli keeratud merepaadi all.

      See on tegelikult üks ilus mälestus. Tundsin ennast nagu mõni lapsepõlves loetud hulkuriraamatu tegelane, kes veetis oma öid paadi varjus. Ainus erinevus minu ja nende vahel oli see, et mulle avanes lummav vaade tuledesäras Helsingile ja raudteejaamas oli kott, kus oli kasutatud auto väärtuses disainerirõivaid.

      Järgmisel päeval üritasin sularahapuuduses krabada Neste bensiinijaama kassast peotäit soome markasid. Loomulikult peeti mind kinni ja saadeti, käed kenasti raudus, laevaga koju tagasi. Politseinikud tõid mu taskust leitud pakihoidla võtme abil ära ka riidekoti. Ma siiani imestan, et miks ma mingit karistust ei saanud. Tallinna sadamas jalutasin oma varastatud kraamiga maale nagu õige mees. Kedagi ei huvitanud, miks mind tagasi saadeti või mida ma tegin. Ainult Soome tolliinspektor lõi mu viisa peale suure punase templi MITÄTÖN.

      Varastatud riiete müügist saadud raha eest ostsin oma esimese auto. Datsun Cherry.

      * * *

      Jan: Mäletan, et ostsin Reinu käest Stockmannist varastatud kauboisaapad. Seemisnahast.

      * * *

      Olin endale just värskelt ka load ostnud. Sõidukogemus oli nullilähedane. Sõbrad aitasid auto müügiplatsilt välja sõita ja ülejäänu pidi tulema juba iseõppimise teel. Esimese paari kuu jooksul sai mulle kaasliiklejate eeskujul vähemalt see väga hästi selgeks, milleks on looja andnud autojuhtidele keskmise sõrme.

* * *Helsingi, l. päev–

      Helsingis niajutasime ennast hotelli Torni, Yrjönkatu 26. Uurisin vastuvõtus, kas sellel tänaval tõesti oksendatakse nõnda palju, et ta peab suisa sellist häbistavat nime kandma. Administraator vaatas mind mõistmatu pilguga.

      Jani järjejutt baaris õigesti tellimise teemal suigutas mind unne kui süüta lapsukese.

      “Seisa leti ääres, hoides käes raha või tühja klaasi. Ei ole mõtet rahaga vehkida ega ulatada tühja klaasi teenindaja suunas kogu käe pikkuses, palju mõjuvam on tõsta küünarnukk letile, nii jäävad käes olevad esemed silmade kõrgusele ja sa säilitad sealjuures oma soliidse väljapeetuse. Katsu oma näole manada ootav ja veidi kannatamatu ilme, sest kui sa paistad liiga rahulolev ja lõdvestunud, võib barman otsustada, et sind on juba teenindatud…”

* * *Helsingi, 2. päev–

      Kell 11 äratas meid üliviisakas ja ülikole koristaja ilmse kavatsusega tuba mustusest ja külalistest tühjendada. Teavitasin telefoni teel vastuvõtulauda, et viibime Kalevala ja väitsemeistrite maal veel kaks ööd. Samas palusin broneerida kaks turismiklassi lennukipiletit liinil Helsingi-Stockholm.

      Jan ajas hommikusöögilauas, söök oli muide suurepärane, ketšupit pükstele. Kuna see mulle nalja tegi, pidas ta vajalikuks määrida kättemaksuks noaga sinepit mu valgele särgile.

      Otsustasime väikse poeringi teha. Tulemuseks järgmine:

      1 paar pruune Bossi velvetpükse Janile

      1 Paul & Sharki kampsun minule

      1 Paul & Sharki viltjope minule

      1 Paul & Sharki teksapükse minule

      1 Nokia 9300i Janile.

      Stockmannist kaugemale me ei jõudnuki.

      Järgmised viis tundi möödusid Stockmanni Delis, kaaslaseks Lapin Kulta. Jan üritas telefonis idioodi visadusega kõiki funktsioone tööle saada. Olen kindel, et ühel kenal päeval unustavad telefoni valmistajad suures lisavõimaluste otsimise tuhinas aparaadile helistamise funktsiooni lisamata. Korduvalt olen imestust avaldanud asjaolu üle, et mobiiliinsenerid pole taibanud telefonile lisada üht väikest, aga väga vajalikku lisavidinat – pudeliavajat. Põhjamaades võiks see olla tavaline õllekorgi avaja, lõunamaades aga võiks lisada ka veinikorgitsa. Eriti luksuslikul mudelil võiks mõlemad küljes olla. Võimalik, et Nokia-mehed on spetsialiseerunud Koskenkorvale, see tuleb aga iga kell ilma igasuguse avajata lahti. Ja teised maailma mobiilitehased ei viitsi ise midagi leiutada, vaid sörgivad nende sabas.

      Ma ise olen endale lubanud enam mitte kunagi osta uut ja kallist telefoni. Ostsin kunagi järelmaksuga hetke kõige uhkema telefoni ja pärast pooleteiseaastast järelmaksuperioodi oli veel vaja maksta telefoni eest selline summa, mille eest oleks samu telefonimudeleid poest kolm tükki saanud. Võib-olla siiski ostan endale uue telefoni, kui müügile ilmub pudeliavaja ja alkomeetriga varustatud mudel.

      Õhtu veetsime pubis Old Ancor. Seal sõbrunesime sümpaatse Soome ärimehega, kes tegeles Hiinast odava tarbekauba maaletoomisega. Meeldejäävaim osa oli mehe muljetamine teiste rahvuste äritavadest ja võimalustest. Sõber soomlane tuhlab Hiinas nädalaga läbi ligi sada hulgiladu ja tehast ning kogub hädavaevu konteineritäie kaupa, mida oleks mõistlik kodumaale saata. Kokku ligi tuhat erinevat nimetust.

      Vene ärimees pummeldab Hiinas kuus päeva, seitsmendal päeval läheb ainukesse lahtiolevasse hulgilattu ning laseb kaks merekonteineritäit 60-aastat-nõukogude-jalgpalli