Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas. Laur Sibold

* * *Helsingi, 3. päev–

      Päev algas täna kell 14.00. Tegin silmad lahti just sel hetkel, kui Jan segas minibaarist leitud viskit samast allikast pärit Sprite’iga. Viina ja konjaki minipudelid ning apelsinimahl olid juba kõige kaduva teed läinud.

      Jan üldse armastas neid pisikesi suveniirpudeleid. Mäletan, et kooli ajal, kui kõik teised poisid kogusid mudelautosid, seisid tema kapi peal reas erinevad napsud.

      Suutsin ainult ahastavalt sosistada: “Vesi. PALUN.”

      Paari tunni möödudes olid kurja saatuse poolt näkku küntud vaod juba enam-vähem tasandunud. Jani silmad olid nagu uued euromündid: äärtest vasekarva, keskelt hõbedased.

      Meenus, et öösel olime hotelli lobby-baarisistunud ühe tumedamapoolse džentelmeniga, kelle käsi kippus regulaarselt Jani põlvel peatuma.

      Taustainfoks niipalju, et Jan on sedavõrd homofoobne, et vihkab isegi autopedesid ega jäta kunagi kasutamata juhust mõnele eriti ülesvuntsitud autole võtmega kriipsu küljele vedada. Tal endal on ka auto, umbes kaks aastat vana Hyundai linnamaastur. Vaatamata sellele, et see auto on pea poole oma kilometraažist nööri otsas kulgenud, keeldub Jan tunnistamast, et kunagi sai autoostul vale valik tehtud. Aga see selleks.

      * * *

      Jan: Tegelikult olen ma väga tolerantne inimene. Aga mulle lihtsalt meeldivad naised.

      * * *

      Niisiis, see tõmmu härrasmees tahtis kangesti meie tuppa kaasa tulla, koos pudelitäie tequila’ga. Tequila jõudiski meie tuppa. Mis ettekäändel me oliivinäo minema saatsime, ei meenu kummalegi.

      Jõudsime otsusele, et täna enam ei joo… kangeid jooke.

      Ostsime poest 12 purki Velkopopovicky Kozeli õlut ja ronisime bussile, mille küljele oli kirjutatud Kaupunkin kiertye. Lisaks meile oli bussis umbes samas konditsioonis Peterburist pärit pereisa koos kolme lollaka lapse ja hiiglapaksu abikaasaga. Mees korrutas kogu kaks ja pool tundi kestnud matka jooksul vahetpidamata: “Nu krasivo, как Evropa plja.”

      Kell 23 läheme diskole. Värskenduseks, nagu Jan ütles. Jan otsustas paar tundi tukkuda. Mina lähen internetti.

      Helen ikkagi kirjutas. Kirja tonaalsus oli eeldatav.

      Iseenesest huvitav loogika on naisterahvastel..MIKS ma ei läinud reisile koos temaga? Miks, miks… Aga sellepärast, et ma läksin Janiga. Sellepärast, et tahtsin nii. Purjus peaga ei tahtnud pikemat vastust kirjutada. Saadan lisakirja hiljem.

      * * *

      Kellelt: Rein

      Kellele: Helen

      Tere Helen,

      Vabanda mu egoistlik käitumine. Anna andeks, et pidid nutma.

      Armastan Rein

      * * *

      Kellelt: Helen

      Kellele: Rein

      Tere, Rein!

      Sa kirjutad mulle – kallis. Sa kirjutad mulle – armastan. Sa ilmselt ei tea, mida need sõnad tähendavad. Nutsin peale Su kirja saamist tunde. Kui sa kedagi armastad, siis sa ei tee talle sedasi haiget. Kui sa tahtsid aega maha võtta, siis oleks ju võinud öelda nii. Kui sa tahtsid minna reisima, siis oleks ju võinud minna koos minuga.

      Mida sa eeldad, et ma nüüd teen? Ootan sind pool aastat?

      Ma olen 27-aastane. Mul pole aega oodata.

      Head aega

      Helen

      * * *

      Eks näis, kui hästi Helen mind tunneb.

      Kujutan ette Thomase rohekaks tõmbuvat nägu, kui ta loeb lauset “Kuidas muidu läheb?”. Läpakas on mul ju kaasas. Saadan ma ta jah tagasi. Imegu muna.

      * * *

      Kellelt: Thomas

      Kellele: Rein

      Tere, Rein!

      Väga ebameeldiva kirja sain sult.

      Ma ei viitsi isegi asja lahkama hakata. Koheselt tagasta sinu käsutuses olevad materiaalsed vahendid. Sülearvuti, kontori võtmed. Kas midagi on veel sinu käes?

      Thomas

      * * *

      Kellelt: Rein

      Kellele: Thomas

      Tere, Thomas!

      Ära võta asja isiklikult. Lasen asjad ära tuua.

      Kuidas muidu läheb?

      Rein

      * * *

Stockholm, 1. päev–

      Tegime ajarännaku. Kell 9.50 a. m. valjus lennuk Helsingi lennujaamast ja kell 9.45 a.m. maandusime Stockholmis.

      Jõudsime selle saatuse poolt kingitud olematu tunni jooksul võtta lennukis paar pisukest Martelli konjakit ja arutada maailma asju. Lõpuks ei jõudnuki me ühisele arusaamale, kas on võimalik teha maakerale lennukiga tiir peale nii, et jõuad alguspunkti tagasi samal hetkel, kui sealt lahkud.

      Üks vahva tedretähniline Rootsi poiss oksendas eesistmel paberkotti.

      Lennujaamas küsiti Rootsi saabumise eesmärki. Jan ütles business. Mina ütlesin pleasure. Tollitöötaja itsitas.

      Eilne diskolkäik oli tõesti värskendav. Tantsisime kahe vene strippariga kella kolmeni. Pakuti ka vahekorda. Alguses raha eest, hiljem tasuta. Kuna nõudluse-pakkumise vaheline trend tundus soodne olema, otsustasime ära oodata, kuni meile raha pakutakse. Ei saa meist börsimaaklereid. Ei oska me turgu analüüsida. Rahalist pakkumist ei tulnud.

* * *Heietusi müügist–

      “Oled sa kuulnud seda kingatehase lugu?” küsis Jan.

      “Ei vist. Räägi,” vastasin mina.

      “Oli kord kingatehas, mis saatis kaks müügimeest ühte Aafrika riiki. Esimene neist saatis õige varsti meili, et pole siin miskit teha, tulen tagasi. Siinsed inimesed üldse jalavarje ei kanna, vaid lippavad puha paljajalu ringi. Turgu ei ole.

      Ka teine mees saatis õige varsti meili: saatke mulle ruttu sada tuhat paari kingi, siin käivad kõik paljajalu. Turg oleks meeletu.”

      See on sitt lugu, mõtlesin. Kui see oleks 1õppenud lausega, et teine mees, see optimist, müüs kõik kingad maha ja sai rikkaks, siis oleks see olnud hea lugu. Aga nii jääb mul ikkagi tunne, et vaene mees sai oma kingad kohale ja kõnges nende otsa.

      Samal põhjusel ei meeldinud mulle lapsepõlves Punamütsikese raamat. Meil oli kodus selline versioon, kus viimane lause kõlas: ja Hunt sõi Punamütsikese ära. Ma tahaks tõesti näha seda meest, kes müüs maha esimese faksi. Millised võisid küll olla tema müügiargumendid? Ainet mõtisklusteks.

      Koolipoistena ajasime koos Janiga soomlastega äri. See oli aeg, kui soomlased olid juba igasugustest ärikatest tüdinenud ja meiesuguste nolkide lähenemiskatsed nulliti eos.

      Käisime tihtipeale hotelli juures Soome turistide busse vastu võtmas. Niipea, kui nad bussist väljusid, olime platsis ja hakkasime lunima: “Purukumi kiitos, purukumi kiitos!”

      “Ei ole meil mingit purukumi,” saime reeglina tõrjuvaid vastuseid.

      Siis võtsimegi taskust nätsud välja ja pakkusime neile. Igati viisakas, neil endal ju polnud. Sellega sai jää murtud, mis andis meile võimaluse veega pooleks segatud viina ja kalamarja karpidesse pakitud valgumarja müüa.

      Veidi hiljem, umbes aastal 1991, siis, kui internet ei olnud veel levinud ja mobiiltelefonid olid vabariigi kolmel jõukamal mehel, avaldati ohtralt lehekuulutusi. Panin minagi Eesti Ekspressi tutvumiskuulutuste rubriiki sellise kuulutuse: Üksik kena