Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas. Laur Sibold

vaadates nägin, et mulle oli saabunud kiri Roosilt. Vaat kus lugu, tema oli küll viimane, kellest ma interneti kasutamist oleks oodanud!

      * * *

      Tere, Rein!

      Näed, saime endale ka nüüd arvuti ja interneti. Ei ole sellel maainimese elul häda tuhkagi. Eila käis Mõisa Enn ja monteeris kirjakasti kah arvutisse. Leidsin su siiajäetud paberite pealt meiliaadressi ja mõtlesin, et kirjutan.

      Kus sa vennake kadunud oled? Proovisin ka helistada. Telefonis vastas keegi naisterahvas inglise ja veel mingis keeles. Vist tuli automaatvastaja pealt. Mul kohe hirm su pärast. Sa selline saamatu ju meil olnud kogu aeg. Pea laiali otsas. Kas sa saad ikka hakkama? Kui ei saa, siis tule siia. Meil on ikka muna ja liha kapis.

      Suur uudis on ka: Ärman käib nüüd Soome tööle. Ikka nii, et nädal Soomes ja kaks kodus. Teeb seal ehitustööd. Tõi eurosid koju. On ikka koledad rahad küll.

      PS. Su poolvend Raimo saatis kaardi ja ütles, et pidada sügisel vangimajast välja saama.

      Praegu kõik, lehmad karjuvad, lähen vaatama.

      Eks ma kirjutan jälle.

      Roosi

      * * *

      Lõpuks siiski leidsime ka päris sauna. Üllatuseks asus see meie hotellis ja tegelikult oli see suisa juba meie toa hinna sisse arvestatud. Saun oli täitsa kobe. Basseiniga ja puha.

      Inimene õpib kogu elu. Selgus, et ka neegrid käivad saunas. Vähemasti tuli enne meid saunast välja üks Nelson Mandela näoga tüüp, must nagu ruberoidirall. Jan arvas, et mees käis 80-kraadilises temperatuuris lihtsalt koduigatsust maandamas.

      Olin näinud mustanahalist saunas umbes seitse aastat tagasi ja see ei olnud tal just päris vabatahtlik käik. Mu täditütar, kes oli talutüdruk Saaremaalt, abiellus Rootsis mustanahalise mosambiiklase Rodrigezega. Tulid nad siis kord ämma-äia ja muid sugulasi vaatama. Pikajuukseline maausuline tädipoeg oli selleks puhuks ehtsa suitsusauna käima ajanud. See oli ikka kohe päris autentne suitsusaun, 10 tundi pidi kütma ja isegi elektrit polnud sees.

      Umbes sama ehmunud ja hirmul nägu kui Rodrigezel saunaprotseduure läbi viies, olen näinud ka Keenia teatejooksumeeskonnal, kes on olümpiavõitjatena pjedestaalile aetud ja kes millestki midagi aru ei saa. Hea meelega tahaks nad ehmunud hirvedena ära joosta, aga see pole sama lihtne kui kodumaal savanniavarastesse lipata. Igal pool on rahvas ees, kõik üritavad käteplaksutamisega ehmatada. Nii nad siis seisavad seal ja vaatavad vilavate silmadega ringi endal jalg tudisemas.

      Rodrigeze seisukohalt vaadates oli hirm aga põhjendatud. Kõigepealt kästakse riided seljast võtta. Valged mehed võtavad ju ka, aga see on pigem veel enam õõva tekitav asjaolu. Seejärel aetakse džunglilaps vingu täis pimedasse kambrisse, kus on põrgukuumus. Karvased kahvanäod möirgavad hirmsa häälega, peksavad vitstega ja loobivad ämbritega vett kuumale kivile. Vähe sellest. Kästakse kottpimedas öös paljalt õue joosta nagu gladiaatorit ning sunnitakse jääkülma tiiki hüppama. Mehel oli tõeline hirm naha vahel. Ta oli kindel, et hullud eesti saatanad tahavad teda veeaugus ära tappa. Lõpuks jootsime Rodrigezele kaks toopi saare koduõlut sisse ja see muutis ta apaatselt vastuvõtlikuks. Öö veetiski ta kottpimeda leiliruumi põrandal.

      Eks hommikul täditütre käest muidugi sõimata saime, et mehe niiviisi vedelema jätsime. Kurat, aga katsugu ise jommis peaga tõrvatünnist söetükki leida.

      Kuuetunnise saunaskäigu järel olime üpris “õlised”. Eriti Arkadi. Ta oli toonud saunajoogiks kümnekraadist Faxet ja see avaldas nüüd mõju. Otsustasime skandaali ennetamiseks lahkuda, kui Arkadi hakkas ühele saunatavale inglasele seletama, et tema vasaku munandi nimi on Knut ja paremat kutsutakse Charlesiks, sest see on kangesti prints Charlesi nägu.

      Pärast sauna tegime paaritunnise uinaku ning seejärel läksime kaema Kobenhavni mikropruulikoda.

* * *Kopenhaagen, 5. päev–

      “Uued lennukipiletid ostad sina,” ütlesin Arkadile, kui ümmargune tollitädi ta läbiotsimiste jaoks kohandatud ruumist meie juurde juhatas. “Kurat! Suur mees, aga terje aru,” lisas Jan vihast nägu ette manades, aga lõbustatud häälel. Arkadi ühmatas midagi häbelikult naeratades ja kohendas püksilukku.

      Kõik sai alguse sellest, et eile Kopenhavnis valmistatud õlut pruukides ja järgmise päeva lennuplaane arutades muutus Arkadi kuidagi murelikuks ja vaikseks. Milles mure, pärisime. Selgus, et Arkadi kardab lennukit. Maa peal asuvad lennukid teda ei heidutanud, aga lendavad, eriti need kus ta ise pidi sees olema, tekitasid paanikat.

      Olin kuulnud, et mõned sama probleemi all kannatavad inimesed joovad ennast enne lendu täis, siis pidavat hirm asenduma uljusega. Nii küpseski plaan, et Arkadi peab hommikuni jooma. Meil Janiga seda vajadust polnud ja seepärast otsustasime, et istume Janiga kordamööda üleval. Nagu lõkkevalves. Mina pidin Arkadiga jooma kella ühest kolmeni ja Jan sealtmaalt kella kuueni. Siis peaks niikuinii ärkama, et 8.15 lennule pääseda.

      Meie plaan läks veidi viltu. Olime arvestanud, et hommikuks peaks Arkadi üsna taltsas olema. Aga kus sa sellega. Kõik, mis Arkadit ei tapnud, tegi teda tugevamaks. Hommikul olid unised ja tuimad mehed Rein ja Jan. Arkadi aga oli täis särtsu ja teotahet. Neid tegusid juhtis 24 tundi alkoholis ligunenud aju.

      Jõudnud täpselt tund enne lennu väljumist lennujaama juurde, tõkestas meie tee sõjaväelane. Ma ei saanudki aru, kas lennujaamale oli tehtud pommiähvardus või hakkas peaminister Fogh kuskile lendama. Jäime ootama, kuni sissepääs võimaldatakse. Arkadil oli loomulikult sada muret. Igav, pissihäda, sotsiaalse läbikäimise puudumine. Mingil hetkel, kui läksime taksojuhtide käest suitsu küsima, kuna enda omad olid otsa saanud ja lennujaama ostma meid ju ei lastud, kaotasime Arkadi silmist.

      Olime just läitnud hangitud sigaretid, kui kuulsime karjumist.

      “Step Back!!! STEP BACK!!!” Selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, nägime taharuumi veetava Arkadi jalgu ukse vahelt sisse lobisemas.

      Nagu Arkadi seletas, olevat ta ainult tahtnud ühe snaiperist sõjaväelase käest küsima minna, kas talle makstakse tükitöö alusel või saab ta tunnipalka ja kas tööd on ka palju. See olevat aga kukkunud kohe karjuma ja kaklema. Arkadit peedistati poolteist tundi. Loomulikult jõudis lennuk selle aja peale ära lennata ja pileteid meilt tagasi ei ostetud.

* * *Praha, l. päev–

      Järgmine lend SK0765 väljus kell 12.15.

      Selle aja peale jõudsime kaineks ehmatatud Arkadile jälle kilgi pähe ajada ja lennukile läks ta üsna vabatahtlikult, kuigi kõvasti mu küünarnukki pigistades.

      Jan kiusas kogu lennu Arkadit aruteluga teemal, miks ta on alati tundnud kadedust inimeste vastu, kes katastroofides või loodusõnnetustes on osalenud. Ta tahaks ka lennukiga alla kukkuda ja tsunami käes olla ja laevaga põhja minna. Mul on samad mõtted tegelikult. Ilmselt ainult Freud suudaks selle nähtuse põhjuseid selgitada. Arkadi rõõmuks ja meie kurvastuseks jõudsime ikkagi ilma kukkumisteta kohale.

      * * *

      Arkadi: See on täitsa tõsine haigus tegelikult ja selle pärast narrida ei ole kena. Mina ju ei heieta kogu aeg, et Jani sokid haisevad vahel nagu mädanenud skunk.

      * * *

      Lemmikhotell minu lemmiklinnas on The Iron Gate Hotel Raekoja platsi (kui seda platsi nii kutsuda tohib) serval. Meie kahe toaga numbri aknast on näha kuulus astronoomiline kell.

      Jan imestas, kuidas ma teadsin kolm päeva tagasi selles hotellis toa reserveerida. Tema arust tuli Prahasse sõidu otsus alles eile. Ma ei hakanud seletama.

      “Meile öeldi, et Sony Musicul on teie hotelliga leping sõlmitud,” proovis Jan hotelli retseptsioonis hinnaalandust saada. Härrasmees leti taga süvenes veidikeseks arvutisse, kuid oodatud positiivset vastust ei järgnenud. Küll aga tundis ta huvi, kuidas me muusikagigandiga seotud oleme.

      “We are folk group in world tour,” täpsustas Jan. Arkadi