Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas. Laur Sibold

suurusel alal levivad vabalt narkootikumid ja harrastatakse kommuunielu. Tõsi, viimasel ajal olevat üpris tihedad ka politseiratsid. Arkadi jagas räämas telliskivimajas kahte 40-ruutmeetrist tuba 12 hipiga. Otsustasime Janiga, et vaatamata külmale ruumile ja vastikule haisule veedame ühe öö siin.

      Arkadi rääkis oma äriplaanist. Nimelt olevat tal võimalik kellegi Rootsis resideeriva türkmeenlase käest soodsalt kanepit hankida ja kunstiinimese naiivsusega plaanis ta minu abiga rajada narkotee liinil Rootsi-Eesti-Taani.

      Olles meie naeru ja mõnitused vastu võtnud, tõmbus Arkadi endasse ja jäi madratsiservale kössitama. Lohutuseks pakkusin välja äriplaani “Võllide realiseerimine”, mis tõi Arkadi näole taas sära.

      Istusime üleval kella neljani ja tõmbasime kanepit. Oleme ka enne koos kanepit teinud, aga seekord muutus Jan eriti kummaliseks. Olime just lõpetanud järjekordse naerukrampides väänlemise ja üritasime kõik uue naeruhoo vältimiseks mitte kellelegi otsa vaadata. Ajaliselt oli rahunemise hetke pikkust võimatu mõõta. Kui aga silmad üles tõstsin, nägin, kuidas Jan seisab keset tuba pea peal. Ilma käte abita, vehkides tasakaalu hoidmiseks naljakalt jalgadega.

      “Mul ei ole vaja enam oma tegelikku päritolu varjata,” ütles ta pärast jalgele tõusmist kähiseva häälega. Vaatas siis meile kõigile tuhmi pilguga otsa ja lisas: “Ma ei ole tegelikult inimene, vaid robot.” Mind tabas järgmine naerukramp. Visklesin kõõksudes põrandal, kõhulihased tegid ropult valu ja hing tahtis kinni jääda.

      Toibusin just selleks hetkeks, kui Arkadi sikutas Jani käest ära puust voolitud võinuga. Jan möirgas koletumal kombel: “Ah ei usu jah? Ma näitan kohe, et mul on juhtmed siin nahaimitatsiooni all,” üritades ise paljaks kistud kannikat puunoaga saagida. Arkadi hädaldas: “Lõpeta noh, lõpeta ära. Inimesed söövad selle riistaga siin.” Kopsikutäis pähe kallatud vett andis Jani tegevusele uue suuna. Vaikse sajatamise, podisemise ja riiete vahetamise näol. Toas oli ju külm.

      * * *

      Arkadi: Mul on Jani käitumise pärast siiani nii piinlik. Need inimesed seal on mu sõbrad ja see võinuga oli voolitud pihlakast, mis kasvas Björni kodumaja hoovil.

      * * *

      Mõned minutid hiljem tuli Jan välja teooriaga, et tegelikult oli tema Jeesus Kristus, kellest on naiivsete muinasaegsete väärarusaamade tõttu piiblis jumala poeg kujundatud. Juhtus see kõik nii, et Jan olevat sattunud mõned aastad tagasi mägedes matkal olles paar tuhat aastat ajas tagasi.

      Vahel on tõeliselt kahju, et ei ole diktofoni. Pikast reisikirjeldusest on mul meeles ainud mõned katked:

      “Olin just ajahüppe ära teinud, kui kohe mingid ähmis karjused platsis, näitavad näpuga koopa peale, kust välja astusin ja karjuvad SUSKRIS, SUSKRIS! Arvasin, et suskris on nende keeles koobas, noogutasin ja üritasin inglise keeles kommunikeerida: Jee Suskris. Who are you? Lollid karjused arvasid, et mu nimi on Jeesus Kristus. Ma ei viitsinud vaielda ka.

      No ja siis ma valasingi pakutud veelähkrile desinfitseerimiseks plaskust kõvasti piiritust sisse. Maitseks veidi joogipulbrit ka. Need ohmoonid lakkusid ennast sellest kokteilist täis ja kellasid üle kogu küla, et näe mees muutis vee veiniks.”

      Viimane lause, mis tal enne põrandale magama räntsatamist üle huulte lipsas, oli: “Kui ma koopa kaudu, mis ühtlasi ka ajavärav oli, tänapäeva tagasi jõudsin, nägin veel omaenese perset sellesse samasse koopasse kaduvat, kust ma tulin.”

      Ma uinusin, väsinud Jani luulude üle naermisest. Uinudes nägin silme ees ujuvaid nööpe: nelja auguga nööbid, viie auguga nööbid, punased ühe auguga nööbid, kolmnurksed nööbid, ilma aukudeta nööbid, sütena hõõguvad nööbid…

* * *Kopenhaagen, 2. päev–

      Hommikul proovisin pöörduda keskealise hipist toakaaslase poole küsimusega: “Kus siin pesta saab?” Üritasin rääkida inglise, vene, soome, eesti ja viipekeeles. See ei saanud midagi aru. Igaveseks jääb mind vaevama üks küsimus: kust kohast on pärit mu mälupildis umbes tunnine vestlus Balkanimaade välispoliitkast sellesama inimesega, kui nüüd ei saa ma temaga sõnagi vahetatud.

      Võllide müügitehingu laabus ootamatult kiiresti. Veidi lihtsustatult esitatuna nägi see välja nii.

      Koostasime kirja, kus seisis, et Trompeti-Arkadi on pankrotivara müügiga tegeleva firma esindaja ja tal on realiseerida erinevaid tööstuslikke detaile. Sellele lisaks juurutasime hinnakirja, kuhu mõtlesime võllidele juurde veel erinevaid vedrusid, plekist korpuseid ja muud taolist nodi. Kokku 45 nimetust.

      Arkadi sai ülesandeks postitada pakkumine kõikidele vähegi tööstusseadmete ja nende varaosadega tegelevatele firmadele, mida ta internetist ja telefoniraamatust leidis.

      Täna saatsime samadele ettevõtetele päringu, esitledes ennast Läti linttransportööride ehitajatena, kes otsivad ühe projekti jaoks sobivaid võlle. Võllide mõõdud andsime väikse kõikumisega, mille vahele jäi loomulikult ka Arkadi poolt pakutava võlli mõõt.

      Möödus kõigest paar tundi, kui saabus esimene vastus Arkadi poolt saadetud pakkumisele. Küsiti, kas hinnakirjas olevad võllid on veel alles, ja taheti täpsustada tarnetingimusi. Vastasime Arkadi poolt, et maksetingimuseks on ettemaks ja kauba võib kohe ära viia nimetatud aadressilt.

      Kümme minutit pärast Arkadi kirja saatmist tuli vastus meie Läti päringule. Mehed olid Arkadi poolt pakutud hinna korrutanud kahega. Kauplesime natuke ja nõustusime maksetingimustega 10 % tehingu summast ettemaksuna, kuna neil olevat selline äritava. Mis saigi meil selle vastu olla. Läksime Janiga kohale, allkirjastasime ostu-müügilepingu ja tasusime ettemaksu.

      Arkadi andis võllid kenasti üle ja 28 000 eurot potsatas ta arvele.

      Homme saadame meili, et seoses majanduslike probleemidega loobume kauba väljaostust, vaatamata sellele, et müüjal on õigus jätta endale tasutud ettemaks.

      Tähistasime tehingut Marrioti hotellitoas kastitäie veiniga. Kuna mina keeldusin kommuunielu elamast, siis kolisime Christianiast ära. Uusrikas Arkadi otsustas meiega veidi aega kaasa rännata. Ongi lõbusam.

      Kui nüüd vaadata, siis vist poleks pidanud täis peaga Thomase kirjale vastama tegelikult.

      * * *

      Kellelt: Rein

      Kellele: Thomas

      Tere, Thomas!

      See on väga delikaatse sisuga kiri. Põleta palun oma arvuti koheselt pärast selle meili lugemist.

      Olen hetkel ära. Kus? Ei saa öelda. Miks? Ei saa öelda. Vabanda, ma rohkem ei saa kirjutada, muidu vabamüürlased peilivad mu meiliaadressi välja.

      Sitkust ja jõudu soovides

      Rein

      * * *

      Kellelt: Thomas

      Kellele: Rein

      Tere, Rein!

      Võta minuga palun kohe ühendust. Saime Sinu poolt saadetud arvuti kätte rikutuna, võtmeid pole Sa ikka toonud. Raamatupidaja ütles, et tekitatud kahjude kinnipidamiseks puhkuserahade arvelt on vaja sinu kirjalikku luba. Inimestega nii ei käituta!

      Ootan kõnet

      Thomas

      * * *

Kopenhaagen, 4. päev–

      Hommikul ärkasin Jani ja Arkadi tulise vaidluse peale. Jan on haiglaslik korraarmastaja ning tema arusaam korrast erineb Arkadi omast kardinaalselt. Jan arvas, et hambapasta jäljed tuleb kraanikausist eemaldada kohe pärast hambapesu, Arkadi aga tahtis seda teha siis, kui ka kõik teised on oma hommikused protseduurid läbi viinud.

      Mina olen Jani poolt tegelikult. Fakt on see, et kui keegi kirjutaks raamatu, kuidas Arkadi koristab enese järelt, siis liigituks see raamatukaupluses ulme ja fantastika valdkonda.

      Täna on meil plaanitud saunapäev. Otsisime internetist avalikke saunasid. Taaras on neid tohutult palju. Millegipärast on nii, et kõik