Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas. Laur Sibold

vahele ja jätkas: “Teil on keeled suus, kõik Euroopa riigid viisavabad. Üritage üles leida! Viimati olevat maal vahetanud omanikku Eestis, kuuldavasti mingi Soome hangeldaja olevat ostnud.”

      Pakkumine oli ahvatlev. Ega raha meid ju tegelikult ei huvitanudki. Miks me kahehäälselt jah ütlesime, oli ikkagi sihitult mööda ilma ringi hulkumisele põhjuse leidmine. Teisalt, mis sai meil olla selle vastu, et keegi tahab meie puhkusest osa kinni maksta. Leppisime kokku, et saame Semjoni ülemuselt tagasi transpordile kulutatud raha ja kahe peale reisiraha viiskümmend eurot päevas. Mingit garantiid, et midagi leiame, ei olnudki vaja. Lubasime lihtsalt aeg-ajalt teada anda, kas mingit uudist on.

      Maali, millest tehtud foto tagaküljele oli kirillitsas kirjutatud Jean-Leon Gerome – Bassein v Gareme, me ilmselt otsima ei hakkagi. Vaatame, kaua Semjoni ülemus viitsib taskuraha anda.

      Meie vene sõber ja nüüdsest ka tööandja näitas ennast õhtu lõpetuseks jälle parimast küljest. Olles kummutanud lisaks kahele väiksele topsile kaks tavalist topsi, muutus ta üpris ülemeelikuks. Käis koputas kõrvallauas istuvale vanemale vene daamile õlale ja ütles: “Lubage öelda, et teil on ilusad hambad.” Kui viimane ootamatu komplimendi tõttu kohmetus, lisas Semjon kiiresti: “Ega kehvade hammastega pole nii jämedat tagumikku võimalik enesele külge süüa.” Innustatuna meie naerust, üritas Semjon sama nalja veel paar korda teha. Asjaolu, et ohver oli seesama daam, ei häirinud teda.

      Daam kaebas kelnerile. Kelner tõi arve ja palus viisakalt lahkuda. Semjon viskas sada dollarit lauale, kähvas, et tema püksirihm maksab rohkem, kui kelner ise, ja lahkus vihaselt, sõimates teel välisukseni kogu restorani kollektiivi matsideks.

      * * *

      Jan: Tõenäoliselt maksabki Semjoni püksirihm rohkem kui kelner. Valgest kullast pannal, millel paar brillut kaunistuseks, ja kobranahk.

      * * *

Peame plaani–

      “Kõigepealt peab olema plaan,” ütles üks tegelane telefilmis. Tal oli jumala õigus. Ka kõige spontaansemad tegemised vajavad plaani. Plaani olemasolu on vajalik juba ainuüksi selleks, et oleks millelegi toetuda, kui on vaja enese jaoks vabandusi otsida mõttetute asjade tegemisel. Kõige toredam on kõikide plaanide puhul aga see, et tegelikult ei pea neid järgima.

      Meie reisimarsruudi koostamine nägi välja umbes sedasi. Kõndisin toas ümber klaasist diivanilaua, käes meeste üldhuviajakiri.

      “Lubage ette kanda nimekiri riikidest, kuhu me ei lähe,” ütlesin ma. Kusjuures see oli öeldud rõhutatult ja selle hääldamise ajal heideti auditooriumile ehk siis Janile otsustuskindel pilk. Rebisin meesteajakirjast lehe, tõstsin selle demonstratiivselt silme ette ja alustasin nimekirja deklameerimisega.

      “Tuvalu, Saudi Araabia, Somaalia, Araabia Ühendemiraadid, Nauru, Mikroneesia, Maldiivid, Mauritaania, Kuveit, Komoorid, Kiribati, Katar, Djibouti, Guinea, Vatikan, Bhutan, Brunei, Bahrein, Bangladesh, Afganistan,” vuristasin maha ühe hingetõmbega. See kõlas nagu keskpärasel tasemel etnoräpp.

      “Kõik muud riigid võivad tulla kõne alla,” lõpetasin lause pärast mulle nii tüüpilist kroonilise suitsumehe köhahoogu.

      “Tohoh,” küsis Jan imestunult, “mis nendel riikidel siis viga on?” “See on nimekiri riikidest, kus ei toodeta selle ajakirja andmetel õlut,” teatasin. “Seepärast me sinna ei lähegi.” Kordasin selle ei ütlemise ajal jälle oma otsustuskindla pilgu trikki.

      Ega ma polekski plaaninud tegelikult Komoori saarte või Mauritaania reisi. Mäletan, et kunagi sai Janiga vaieldud, kas Komoori saared on kuidagi kommunistlike noortega seotud. Jan väitis toona, et need saared on Kuuba asumaa.

      “Ei tea, kas see on tõsijutt, et neegrinaistel pidavat pragu risti olema?” küsis Jan gloobust Aafrika kohalt uurides.

      “Ei tea,” vastasin. Kuigi tegelikult ju teadsin, et ei ole. Ka Jan teadis. Selline imelik silmakirjalik situatsioon. Kumbki ei naernud.

      Jani korterisse jääb niikauaks ta noorem vend elama. Mina panin õhtul mingisse internetikeskkonda, mis reklaamis, et kui sinu kuulutust siin ei ole, siis oled sa veidi kohtlane, korteri rendile andmise teate: Üürin välja kahetoalise korteri Vene tänaval umbes pooleks aastaks. Inimesetükeldajatel ja haisvatel vanainimestel palun mitte tülitada. Korteri pildid pidi ka panema. Kulutasin poolteist tundi, et retušeerida arvutis leidunud fotodelt pilditöötlusprogrammiga olematuks põrandal vedelevad sokirullid, siilina turritavad tuhatoosid ja taara.

* * *Anname otsi lahti–

      Kopterid tehniliste probleemide tõttu loomulikult ei lennanud. Sättisime Janiga ennast siis parvlaevale.

      Hämmastav tegelikult, kui kiiresti on ühe laeva sisemus luksuslikust räämaseks muutunud. Ei tea, kas selle põhjuseks on alamakstud eestimaine töötajaskond või vodka-turisminduse kasv. Seadsime ennast sisse asutuses nimega Space-Disco & Sport Bar. Tegelikult ei tegeletud seal ei spordiga ega tantsitud ka diskot. Tavaline joomakoht merel.

      Alustasime oma nelja ja poole tunnise sõidu sisustamist Abbey Ale tüüpi õllega Leffe, millele näksisime kõrvale soolatud pistaatsiapähkleid. Sama valik kordus umbes viis või kuus ringi.

      Leffet tehti ennevanasti Norbertiini kloostris. Nüüdseks on tootmine päris tehasesse üle kolinud. Käisin seda kloostrit kunagi külastamas. Säravaim mälestus, õigemini tänu joodud õllekogusele ainuke mälestus, on lõbusast munk-giidist. Küsimusele, kas õlut valmistatakse ka nunnakloostrites, vastas stiilselt kiilakas, mungarüüs ja tilgakujuliste päikeseprillidega mees: “Ei! Nunnakloostrites valmistatakse ainult jäätist ja piitsutatakse üksteist.” Ise ta itsitas oma kõlvatu nalja peale paheliselt.

      Õlu on ajalooliselt vendade munkade väga tähtis toode. Paastu ajal pühad vennad süüa ei tohtinud, juua aga küll. Enamiku avastustest, mis on viinud õlle tootmise lähemale tänapäeva tasemele, on teinud mungad, kes tahtsid oma paastuaegset ninaesist võimalikult suupärasemaks muuta.

      Jõin laeva kerge õõtsumise rütmis õlut ning tundsin, kuidas rännumehe vaba elu minu üle võimust võtab. Jan, nagu tavaliselt ikka juues, muutus jutukaks ja VÄGA targaks. “Vaata Rein,” alustas Jan õpetajatoonil. Vähemalt arvas ta, et selline veidi kõrgendatud toon on õpetajalik ja seega veenev. “Õlle tellimine ei ole niisama lihtne, kui sa paistad arvavat.”

      * * *

      Jan: Rein on kohati veidi tahumatu ja rohmakas. Võimaluse korral püüan teda vähehaaval harida, õpetada teda stiilsemalt käituma ja elegantsemalt elama.

      * * *

      Mulle oli see toon juba tuttav ja ma teadsin, et järgmine pooltund on sisustatud loenguga. Ma ei olnud veel selles staadiumis, et tüli kiskuda, ja kuna ka sadama valuutapunktis vahetatud eurod olid Jani käes, otsustasin selle ära kannatada. Mis seal salata, teinekord tuli Jani suust isegi midagi mõistlikku. Nii ohkasingi raskelt, otsisin baarist võimalikult suurte rindadega naise, keda igavuse peletamiseks piiluda, ja asusin kuulamist teesklema.

      “Ära pane pahaks sõber, aga minu arust keksid sa niisama leti ääres nagu lupard ja tolku pole sest miskit,” jätkas Jan ja rüüpas suure sõõmu sellesamuse lupardiks nimetatu kannust.

      “Esiteks tee väike tiir ümber baarileti ja tunneta õhkkonda. Kuigi alguses tundub, et leti ääres seisavad inimesed suvaliselt ja toimib kes-ees-see-mees-süsteem, on asi sellest kaugel. Tegelikult on seal järjekord ja igaüks teab täpselt, kelle järel ta on. Iga katse seda järjekorda rikkuda saab teiselt poolt letti reeglina ignoreeritud ja kutsub esile teiste pahameele. Seekord sa tõid küll õlled ära, aga vähemalt see üks laudkond vahib meid kurja pilguga.”

      Turtsatasin. “Kuradid jõllitavad meid sinu lollaka heleroosa särgi pärast. Usu mind, need ei ole mitte kurjad, vaid iharad pilgud, mis sind tabavad.”

      * * *

      Jan: Violetne on selle särgi värvi nimi. Aga siin pole midagi imestada. Rein ei tee vahet ka helesinisel ja helerohelisel.

      *