Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud. Robert Leonhard

kavala taktikalise võttega oma parema tiiva, rivistades sealsed üksused astmeliselt diagonaalselt tahapoole ja julgestas tiiva omakorda väikese ratsaväeüksusega. Samas suurendas ta oma vasaku tiiva jalaväeüksuste ridu, saavutades niimoodi selles kohas ülekaalu spartalaste vastu. Epameinondas muutis teadaolevalt esimest korda ajaloos sellist võtet kasutades spartalaste vasaku tiiva ebaoluliseks, kuna nood ei suutnud sellega õigeaegselt efektiivselt teebalaste nõrgemat tiiba rünnata. Epameinondasel oli võimalus koonduda spartalaste parema tiiva vastu ja nad põgenema sundida, tappes Cleombrotuse. Nagu üks ajaloolane märkis: „Tema kolonn oli võitmatu ja võitis lahingu enne, kui ta nõrgemad üksused lahingurivi keskel ja paremal küljel jõudsid lahingu kaotada.“61 Leuctra lahing lõpetas Sparta ülemvõimu Antiik-Kreekas ja andis meile taktikalise lahenduse, mida on sealt alates kasutanud sellised väepealikud nagu Aleksander ja Friedrich II. Kuigi ühelt tiivalt tagasinihutatud lahingurivistus võib olla tänapäeva taktikas piiratud kasutatavusega, on asendilise nihutamise algne põhimõte endiselt pädev.

      Sõjaajalugu pakub mitmeid asendilise nihutamise näiteid. Napoleoni jõududevahelise paiknemise strateegia on antud manöövriviisi teisend. Selle mõte oli hõivata oma asukohaks vaenlaste armeede vaheline ala. Kui vaenlased hakkasid koondama üksusi Napoleoni vastu, liikus see kiirelt ühe eest ära teise suunas. Ajaga võidu joostes tahtis Napoleon purustada ühe vaenlase armee enne teise jõudmist lahinguväljale. Kui esimene armee oli purustatud, pöördus ta seejärel ja ründas teist armeed. Nende operatsioonide mõte oli hoida ära vaenlase masside koondumine ja lüüa vastast osadena.

      Tänapäevasema teisendi leiame 1940. aasta Saksa invasioonist Prantsusmaale. Prantslaste riigipiiri kaitseplaanid sõltusid Maginot’ kindlustusliini arvatavast tugevusest. Nii otsustasid Prantsusmaa strateegid tõsise kaalumise järel arvestada stsenaariumiga, kus sakslased ründavad otsejoones kindlustusi või kiirustavad 1914. aasta sündmuste kordusena Belgiasse. Kuid selle asemel et raisata ressursse, aega ja inimesi kokkupõrkele tugevus tugevuse vastu, nihutas Wehrmacht ennast Prantsusmaa kindlustusvööndi suhtes, liikudes odateravikuna oma mehhaniseeritud üksustega läbi Ardennide ja rünnates Sedani.

      Eelnevast ja paljudest teistest näidetest võime näha vaenlase tugevat ülemanööverdamist, selle asemel et jõud jõu vastu vastasest kauem vastu pidada. Kuid asendilise nihutamise kõrval on vastase jõudude nullistamiseks olemas ka teine meetod.

Jan Žižka ja talituslik nihutamine

      Teist põhimõttelist nihutamisviisi nimetaksin ma talituslikuks nihutamiseks. Taas on eesmärgiks muuta vastase tugevus ebaoluliseks, kuid seda teistsuguste meetmete abil. Vastase sundimise või tema positsioonidelt väljameelitamise asemel talituslik nihutamine lihtsalt kahjutustab vaenlase tugevuse või muudab selle ebaoluliseks. Selline toime saavutatakse tavaliselt tehnoloogia ja taktikaga või mõlema koosmõjul. Analoogiana on okassiga kaitstud lõvi tohutu jõu eest, sest lõvi kardab okassea okaste pärast oma jõudu kasutada. Lõvi tugevus on talituslikult nihutatud vaatamata asjaolule, et ta on tugevam, kiirem ja raevukam kui tema plaanitud ohver.

      Piibli näites kasutas Taavet talituslikku nihutamist, et eitada Koljati tugevust. Lugeja märkab, et Koljat ei visanud kordagi oma oda, ei vibutanud mõõka ega kasutanud kilpi. Need loetletud faktorid – aga just neist sõltus Koljati võitlusdoktriin – ei jõudnudki kahevõitlusse. Taavet võib-olla vihjas oma kavatsustele, kui karjus: „Sina tuled mu vastu koos mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su vastu huulil tema Issanda, Kõikvõimsa Jumala nimi…“(Autori rõhuasetused). Selle sõnakasutuse lähem uurimine paljastab, et Taavet kasutab erinevat rõhuasetust: Koljat tuleb võitlusesse koos relvadega aga Taavet tuleb huulil Jumal. See tähendab, et Taaveti vaatenurgast oli tulevane lahing täielikult teistsugune võrreldes Koljati ootustega. Ta ei üritanud Koljati jõule enda jõuga vastu astuda. Selle asemel kavatses ta kasutada oma lingu, et talituslikult nihutada (s.o muuta ebaoluliseks) vilisti relvastus ja kaitse.

      Nagu asendiline nihutamine, pole ka see meetod sõjaajaloos tundmatu. Tõepoolest, sõjatehnoloogia arengu lõputu kroonika on lihtsalt vaenlase talitusliku nihutamise õnnestunud või vähemõnnestunud katsete nimekiri. Näiteks on maskeeriva välivormi eesmärk nihutada vaenlase kergerelvade tuld. Välikindlustuste eesmärk on muuta vastase suurtükituli ebaoluliseks või – mõjusaks. Hävituslennuk paiskab enda kaitseks peibutusrakette, et nihutada vaenlase maa-õhk raketi soojuskiirgust otsivat lõhkepead. Samamoodi sooritab jalaväepataljon öise rünnaku, et talituslikult nihutada vaenlase jõud, kel loodetavalt pole öövaatlusseadmeid.

      Vana-Hiina kirjatöödes avaldub samasugune mõtteviis. Ühes loos saab lugeja osa vürsti ja tema peamise sõjalise nõuniku omavahelisest vestlusest, milles nad arutavad oma võimalust rünnata jõge ületavat vaenlast. Jääb mulje, et vürst on solvunud nõuniku jämedast ettepanekust kasutada võimalust ja rünnata lahingurivistusse seadmata vastast või eelmist võitu järjekordse rünnakuga kinnitada.

      Vürst Hsiang: „Õiglane mees ei löö teist haava… ja kuigi olen kaduva dünastia vaene järeltulija, ei lase ma trummidel lüüa rünnakukäsku lahingurivistuses mitteoleva vastase vastu.“

      Nõunik: “Tugev vastane, mäekurus või ilma rivistamata üksusega, on Taeva poolt õnnistatud võimalus… Kui meie vastane ei ole surmavalt haavatud, miks me ei peaks kordama oma lööki? Kui me ei taha anda teist lööki, siis ei peaks üldse haavamagi.“62

      Need näited on kasulikud kontseptsiooni mõistmiseks, kuid et aru saada selle laiemast tähendusest manööversõjale, peame otsima näiteid armeedest, kes on terviküksusena seda tehnikat kasutanud. Olen selle eesmärgi saavutamiseks valinud ühe viieteistkümnenda sajandi kõige teenekamaks nimetatud ja samas tänapäeval sõjaajaloo õppijate poolt suuresti unustatud väejuhi Jan Žižka.

      Jan Žižka oli Böömimaa väikeaadlik, kes tõusis esile hussiitide ülestõusu ja sõdade ajal tänapäeva Tšehhi aladel. Ülestõus sai nime teoloogi ja märtri Jan Husi järgi ning on ajaloolaste hinnangul omamoodi eelkäijaks suureulatuslikule ja võidukale protestantlikule reformatsioonile, mis toimus umbes sada aastat hiljem. Hussiitide ülestõusu vastuseisus olid ühel pool kuningas Sigismund (Saksa-Rooma keisri Karl IV poeg) ja tema suuraristokraadid Böömimaal ning teisel pool omavahel liitunud pettunud väikeaadlikud ja usulise taustaga talupojaarmeed. Sigismundi rohkearvulised ja tugevad armeed olid teisitimõtlejate-vastase barbaarsusega põhjustanud laialdase jõulise ülestõusu nii väikelinnades kui ka maapiirkondades. Ühesilmaline vaesunud väikeaadlik Jan Žižka tõusis murdumatu armee etteotsa, mis võitis korduvalt kuninga sõjavägesid.

      Žižka tegevuse uurimine on huvitav teema mitmel põhjusel. Esiteks on ta olnud edukusele vaatamata läänemaailma sõjaajaloos peaaegu tundmatu. Teiseks oli ta, nagu kohe näeme, hämmastavat näide innustavast uuenduslikkusest kriisiolukorras. Ja kolmandaks oli ta ka värvikas isiksus. Kuigi ta teenis vaga mehe ja tulihingelise usklikuna enda arvates jumalikku eesmärki, oli ta võimeline kohutavaks brutaalsuseks oma vastaste suhtes. Ja mis kõige huvitavam, pärast Rabi kindluse ründamisel näkku saadud haava jätkas Jan Žižka hussiitide juhtimist ka täiesti pimedana!

      Väljakutsed, mis ootasid Žižkat nappi talupojaväge juhtima asudes, olid hirmuäratavad. Sigismundi liitlaste hästirelvastatud soomusrüüs rüütlite vastu suutis ta välja panna mõnisada talupoega – enamus neist olid relvastatud ainult kootidega, mida nad kasutasid viljapeksuks – ja väga vähe hobuseid. Saksa rüütlite ratsaväe vastu astumiseks ei olnud neil puudu mitte ainult varustusest, vaid ta mehed olid ka väljaõppeta ja ilmselt ei oleks suutnud ratsaväe rünnaku korral ühtsust säilitada. Nende ainus relv oli fanaatiline otsusekindlus heita endalt rõhujate ike, keda nad pidasid antikristlasteks.

      Taktikalise probleemi lahendamisel tugines Jan Žižka mõne aasta tagusele kogemusele võitluses Poola-Leedu väe koosseisus Saksa ordu vastu. Selles sõjas nägi ta oma silmaga Saksa ordurüütlite raskusi, kui nad olid sunnitud ründama kindlustatud positsioone63. Ta taipas tõsiasja, et kui rüütlid pidid välikindlustuste tõttu hobustelt jalastuma ja jala võitlema, kaotasid nad oma peamise eelise – ratsaväe hoogsast ründest tuleneva jõulise

61

Ibid.,25.

62

Ch’un Ch’iu with Tso Chuan, V, xxii,4. nagu viidatud James Aho, Religious Mythology and the Art of War: Comporative Religious Symbolisms of Military Violence (Westport, CT: Greenwood Press, 1981), 107.

63

Frederick Heymann, John Zizka and the Hussite Revolution (New York: Russell and Russell, 1955), 32.