Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud. Robert Leonhard

1941. aastal Põhja-Aafrikas oma kampaaniat alustades kaaluma, kuidas lüüa britte Kürenaikas. Kui ta lähenes 2. aprillil Adždabijale, oli tal brittide jälitamiseks valida kolme liikumistee vahel. Ta võinuks jätkata põhja suunas mööda rannikut Banghāzīni, ida suunas üle kõrbe Masūsi ja sealt Al-Mechili; aga ta võinuks teha suurema kaare idasse läbi Tengederi ja sealt põhja suunas Al-Mechili. Kuid loobudes sõjalisest kainest nõust (ja üleskutsetest ettevaatusele nii Roomast kui Berliinist), tegi Rommel ennetava manöövri.

      „Sõjapidamise seaduspärasused – kui neid võib siduda sõjakunstiga – määravad, et väejuht ei tohi jagada oma jõudusid, olles silmitsi purustamata vastasega. Rommel viskas selle raamatutarkuse metsa ja jagas oma 5. kergdiviisi kõigile kolmele suunale.“56

      Me võime kirjeldatud edasiliikumise liigitada ennetavaks manöövriks, sest ta vastab mitmele olulisele tunnusele. Esiteks tõi see kaasa tavapärase loobumise ettevaatlikkusest. Teiseks tuginesid selle mõjud rohkem kiirusele kui tulejõule. Ja kolmandaks, kuna teljeriikide edasiliikumise kiirus röövis brittidelt võimaluse edukaks kaitseks, sai Rommel meisterlikult lahingut vältida ja paisata vastane ülepeakaela põgenema vaat et ühegi lasuta.

      Sellest vaatenurgast lähtuvalt on meil vaja üle vaadata 1. peatükis esitatud üldkehtiv määratlus terminile manööver. Kui me kasutame ennetuseks kiiret edasiliikumist, ei ole meie edasiliikumise eesmärk edeneda (või taganeda) järgmisele tulepositsioonile, nagu viitab Ühendriikide armee terminimääratlus. Pigem kasutame liikumist, et saavutada manööversõja puhtaim vorm: vaenlase löömine ilma otsetule kokkupõrke riskita. Selliselt vaatenurgalt võib järeldada, et kõige surmavamad ja tõhusamad relvad tankil ei ole tanki pardarelvad, vaid roomikud ja mootor.

      Samalt operatsioonitandrilt, kuid ajaliselt pisut hiljem, leiame sama põhimõtte rakendamise negatiivse näite. 1942. a novembris olid liitlased valmis alustama massiivset meredessantmaabumist, mida tuntakse operatsioonina „Tõrvik“ (Operation Torch). Kindral Dwight Eisenhower oli Inglise-Ühendriikide julge ühisoperatsiooni juht, ja ajalookirjutused nõustuvad, et ta suutis kahe liitlase ja Vaba Prantsusmaa vahelist õrna poliitilist olukorda ülihästi hallata. Kuid tagantjärele võime märgata, kuidas lasti mööda ennetamise võimalus operatiivtasandil – ning peagi olid sellel verised tagajärjed.

      Üks liitlaste olulisemaid eesmärke sõjatandril oli tähtsa Tunise sadama vallutamine ning Tuneesia okupeerimine. Kõige parem maabumiskoht sellise põhiülesande täitmiseks oli ilmselt Annaba sadam Alžeerias. Kuigi Eisenhower mõistis selgelt, et võidujooks Tuneesia pärast vajab võimalikult lähedal asuvat maabumiskohta, otsustasid liitlased ühiselt sellest loobuda, ja seda peamiselt kahel põhjusel.57 Esiteks, olemasolev laevade hulk piiras maabumisalade hulga kolmele. Üldiselt oldi maabumisvajaduse osas üksmeelsed Oranis ja Alžiiris. Arutelu keerles ümber küsimuse, kas kolmas maabumine tuleks teha kaugel läänes Casablancas või kaugel idas Annabas. Teise võimaluse puhul kartsid kindral George C. Marshall ja ameeriklased paisata suuri jõude ilma turvalise tugialata58 liiga kaugele Vahemere idaossa. Lõpuks andsid britid ja Eisenhower järele ja mõte maabuda Annabas hüljati.

      Pärast 8. novembril Alžiiris maabumist võttis kindralleitnant sir Kenneth Anderson enda juhtimise alla ida sihtüksuse (Eastern Task Force), mille põhiülesanne oli liikuda ida suunas ja haarata enda kätte Tuneesia. Kuid teated Saksa üksuste liikumisest Bisęrta kaitse tugevdamiseks ja jätkuv hirm Vichy Prantsusmaa võimaliku reaktsiooni ees, kes jäänuks liitlaste ja sakslaste vahele, sundis kindral Andersoni edasi liikuma veelgi ettevaatlikumalt. Annaba võeti alles 12. novembril ja hoolimata Eisenhoweri järelevalve all saadud järkjärgulistest täiendustest, pidas kindral Anderson vajalikuks teha enne Tuneesiasse sisenemist operatsioonipaus. Seega lasti mööda põgus võimalus ja sakslastele anti aega oma jõude koondada. Tagajärjeks oli patiseis ja hilisem Kasserine lahing, kus liitlased kaotasid nii aega kui ka inimelusid.

      Antud juhtumi põhjal on raske ennetava rünnaku möödalaskmist arvustada, kuigi mõned ajaloolased on seda julenud teha.59 Kuid tagasivaates oli ilmselgelt tegemist juhtumiga, mis nõudis ennetamiskäiku. Hispaanlaste sekkumise võimalus või Saksamaa invasioon läbi Hispaania Gibraltari vastu ei olnud piisavalt märkimisväärsed ohud, mille põhjal heita kõrvale operatiivtasandi (ja võib-olla strateegilise) vajadus kiirelt vallutada Tuneesia.

      Oleks liitlased otsusekindlalt edenenud piirkonda enne, kui sakslased jõudnuks reageerida, võinuks see kaasa tuua kiirema teljeriikide positsiooni nõrgenemise Põhja-Aafrikas ja välditud oleks järgnenud kulukat lahingutegevust.

      Kasuliku näitena ennetava tegevuse mõjust annab meile aimu bridži nn blokeeriv pakkumine. Kunstlikult kõrge pakkumisega bridžis röövitakse vastastelt võimalused – see ongi eesmärk. Nagu sõjaajaloo näideteski, on selline käik kõrvalekalle tavapärastest pakkumisreeglitest. Seda võib vaadelda ka kui eriti väljakutsuvat pakkumist. Tõepoolest, kuulda oma partnerit pakkumas kolme potit, kui sul on väga vähe punkte, on peaaegu sama segadusseajav, kui niimoodi pakuks su mänguvastased. Ennetamiskäigu partnerid (eelkõige minusugused amatöörid) ootavad närviliselt kohest kohutavat punktikaotust, mis neid plaani luhtumisel tabaks.

      Niisuguse ootamatu suurpakkumise mõju vastasmängijatele seisneb selles, et nendevaheline suhtlus on pärsitud. Nad on väljaspool pakkumise oksjonit (vähemalt nii loodab pakkuja), isegi kui neil on tugevamaid kaarte („lahinguvõimsust“) kui nende vastaspakkujal. Seega võib ennetamiskäigu partnerite kindel ja julge pealetung ära hoida vastase plaanide teostumise.

      Ennetamise toimimisviisid koos rakendustega sõja eri tasanditel pakuvad sõjalisele juhile võimalusi purustada vaenlane väga kokkuhoidlikult, kui ta on valmis ja võimeline kaasnevat hinda maksma. Üle kõige nõuab ennetav tegutsemine ajateguri väärtustamist ja loodab tulevast edu viivitamatu julguse ja sihikindluse kaasabil. Kuna ennetamistehnika kõigub (või tundub kõikuvat) terava läbinägelikkuse ja sundimatu hulljulguse piiril, peab ennetava käigu kasuks otsustanud väejuht ammendama kõik oma ressursid (v.a aeg!), et selgelt ja täpselt vaenlase olukorda tajuda. Sestap on ennetamise praktiline elluviimine alati väga raske. Sageli kaob ennetamisvõimalus kiiresti või ei teki seda üldse. Kuid ennetamise õige kasutamine on manööversõja teooria tugevaim väljendus.

Nihutamine

      Ja Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas ning tabas vilistit otsaette; kivi tungis laupa ja ta langes silmili maha.

I Saamueli raamat 17:49

      Nihutamine on kunst, millega vaenlase tugevus muudetakse ebaoluliseks. Selmet võidelda vaenujõuga või sellele tema dikteeritud tingimustel vastu seista, väldivad sõbralikud jõud lahingutegevust, mis võimaldaks vaenlasel oma lahingujõu tugevust rakendada.

      Olen tuvastanud kaks selgelt erinevat viisi sellise tulemuseni jõudmiseks: ma nimetaksin neid asendiliseks ja talituslikuks nihutamiseks.

Epameinondas ja asendiline nihutamine

      Me kalduma mõtlema nihutamisest kui tänapäevasest „mehhaniseeritud“ põhimõttest. Kuid seda juhtmõtet on kasutatud läbi ajaloo. Kõige ilmselgem viis muuta vastase lahingujõud kasutuks on eemaldada lahingujõud otsustavast punktist (decisive point), olgu see sõjatandril, operatsioonialal või lahinguväljal. See nihutamisviis võib tähendada vaenlase füüsilist eemaldamist otsustavast maastikukohast, kuid võib tähendada ka otsustava koha eemaldamist vaenlase vägedest.

      Esimese näiteks oleks sõjakavaluse (teesklusrünnaku) kasutamine, et meelitada eemale vaenlase reservüksused. Teise näiteks sobib vaenlase vägedest eemale manööverdamine ja lahenduse otsimine tema tagala-alalt või vaenlase osaüksuste vastu, keda ei suudeta kiirelt tugevdada.

      Vana-Kreeka üheks suurimaks taktika-alaseks uuendajaks peetav Teeba väejuht Epameinondas 60 kasutas asendilist nihutamist 371. aastal eKr Leuctra lahingus spartalaste vastu. Teebalased alustasid 379. aastal eKr ülestõusu Sparta ülemvõimu vastu. 371. aastaks eKr olid osalistevahelised

56

K.J.Macksey, M.C. Afrika Korps (New York: Ballantine Books, 1968), 19.

58

Forrest C. Pogue, George C.Marshall: Ordeal and Hope (New York: The Viking Press, 1965), 402-03

59

Vaata näiteks R.E. Dupuy ja T.N.Dupuy kommentaarid The Encyclopedia of Military History (New York: Harper and Row, 1977), 1086-7.

60

F.E. Adcock, The Greek and Macedonian Art of War (Berkley: University of California Press, 1957), 24.