Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud. Robert Leonhard

tugev surve järgida olemasolevat plaani. Lahinguväljal tekkivad võimalused on vähemtähtsad rünnakuhoo ja tempoga võrreldes.

      Põhiülesande täideviimise muutmine on väga harv ja pea võimatu üritus, sest rindejoone rööpsideühendused on kehvapoolsed. Alluvaid ei tunnustata selle eest, et nad tuvastavad lahingu käigus vaenlase liini tugevused või võimalikud läbipääsud. Neid julgustatakse säilitama ettenähtud liikumiskiirust (või ühe võimalusena teraskindlat kaitset). Nad riskivad karistusega, kui kannavad ette läbikukkumisest või küsivad abi. Ühendriikide relvajõud, vastupidi, on sündinud suurema Saksa koolkonna mõjuga antud küsimuses.

      Me näeme, et Auftragstaktik (suunav kontroll) ei karda mitte ainult muuta põhiülesande täitmist, vaid tegelikult eelistabki seda. Algatusvõime on väärtuslik kaup ja ebaõnn ühes lõigus toob kaasa (või peaks tooma) kiire muudatuse rünnaku suunas.

      Siinkohal on oluline märkida nii Nõukogude taktika ja operatiivkunsti erinevust kui ka aru saada mõistest „võimalus“ antud kontekstis. Võimaluse all peame silmas ettenägematuid momente, kus ilma kooskõlastuseta saaks muuta algset rünnakusuunda või rünnakukavatsust seoses vaenlase täpsustunud või muutunud paiknemisega maastikul. Saksa teooria arvestab selliste võimaluste tekkimisega täielikult.

      Nõukogude teooria võtab palju skeptilisema seisukoha. Nõukogude teooria on valmis, isegi innukas kasutama ära vaenuliini tühimikke, kuid mitte alluvate ülemate algatusel. Pigem peavad selliseid võimalusi leidma ja ära kasutama kõrgemad staabid. Võimaluste ärakasutamisele peavad eelnema ettevalmistused.

      Ettenägelik lugeja järeldab siinkohal, et need kaks vastandlike meetoditega edu saavutamise filosoofiat tähendavad manööversõja elluviimiseks loomulikult ka kahe olemuslikult erinevat tüüpi üksuste loomist. Neis eri koolkondades, mis on mõlemad suunatud kurnamislahingute vältimisele, eelistades vaenlast üle manööverdada, leiame relvajõudude erinevused nii ülesehituses, juhtide väljaõppes kui ka varustuse arenduses. Me jätkame võistlevate teooriate hargnemise uurimist hilisemates peatükkides.

      Kolmas Nõukogude stiilis manööversõja iseloomujoon on tihedalt seotud ettevalmistuste rõhutamisega. Nimelt sel astmel on manööversõda segatud poliitikaga. On sageli täheldatud, et Lenin luges Clausewitzi ja sai temast paremini aru kui sakslased ise. Oli vältimatu, et kommunistlik režiim, mille keskmeks on riigi areng ühe poliitilise partei juhtimisel, ühendab sõjalised ja poliitilised eesmärgid ühte õnnelikku liitu. Idee pärineb Sun Zilt ja arenes Marxi ja Engelsi ratsionalismiks. Kahe riigi heitluse poliitiline lahendus on mõnes mõttes manööversõja kõrgeim vorm. Ennetamine on manöövri esimene ja parim siht – võita enne lahingut. Poliitiline ennetamine on strateegiatasandi manöövri puhtaim avaldus. Kui mäss vaenlase leeris toob kaasa Nõukogude Liidu soovitud eesmärgid, välditaks relvajõududega riskimist. Väikseima kuluga maksimaalne efekt.

      Kuid sellised absoluutsed tulemused on raskesti saavutatavad, seetõttu on Nõukogude manööverplaanid poliitiliselt mõjutatud ning kogu operatsioon on politiseeritud. Läänemaailmas oleks see ennekuulmatu. Tõepoolest, Ühendriikides oleks idee liita omavahel poliitika ja relvajõud kohutav. Meie riigikorra põhimõtted on vastu sellisele sõjalis-poliitilisele mõttemaailmale. Kuniks poliitika ja relvastuse omavahelise segamise resoluutne eitus väldib militaristlikku välispoliitikat, on see kasulik. Kuid valdav vastuseis uurimisele, kuidas poliitika ja sõjandus on omavahel seotud, on toonud kaasa läänemaailma tõsise vaimupimeduse Nõukogude Liidu sõjalise toimimisviisi suhtes. See on ilmselt veelgi tõsisem probleem madala intensiivsusega konfliktide puhul, sest poliitika mängib seal otsest ja tähtsat rolli.

      Lõpuks, Nõukogude-stiilis manööversõda rõhutab operatsioonide sügavust. Tõepoolest, võib öelda, et see on inimkonna senise ajaloo sügavaim manööversõja vorm. Selline seisukoht sõjale ei tulene ainuüksi teoreetilisest ja ajaloolisest arengust, vaid on tingitud ka Nõukogude Liidu geograafilisest mõõtmatusest.48 Piltlikult väljendades üritab Nõukogude teooria kirjeldada keerulist ja mitmetahulist maalikunsti suures katedraalis kellelegi, kes on elanud kogu oma elu ühetoalises hurtsikus. Me noogutame pead siiras mõistmisesoovis, kuid meie kogemused ei luba kirjeldatavaid dimensioone taibata.

      Koos kalduvusega liikuda sügavusse tuleb vajadus rünnakuhoo järele. See tähendab, et Nõukogude sõjandusteoorias on pilk kinnitunud operatiiv- ja strateegilisse tagalasse, mitte taktika eesliinile. Soovitud ja vajatava sügavuse saavutamiseks kalduvad Nõukogude üksused täielikult ära kasutama iga läbimurret, mis rindejoonel on saavutatud. Mida kiiremini mobiilsed üksused liiguvad, seda sügavamale suudavad nad tungida enne oma murdumispunkti.49 Üksustega lähivõitluses saavutatud taktikalise edu kiire möödumise vältimiseks keskenduvad Nõukogude mobiilsed rünnakugrupid operatsioonitandri sügavusse ruttamisele, sest seal on otsustav lõpplahendus. Nii on Nõukogude relvajõud loodud operatiivset ja strateegilist edu silmas pidades. Näiteks operatiivtasandi manöövergrupp taktikaliseks relvakokkupõrkeks tavaliselt ei sobi.

      Nõukogude Liidu sõjandusteooria üks paremaid kaasaegseid tõlgendajaid on hiljaaegu lahkunud brigaadikindral Richard E. Simpkin. Teise maailmasõja kuningliku tankirügemendi veteranina teenis Simpkin palju aastaid Ühendkuningriigi relvajõududes, arendades operatiivtasandi sõjalise tegevuse nõudeid soomustatud lahingumasinate ja tankitõrjerelvade jaoks. Kuni surmani 1986 jõudis ta kirjutada mõnegi raamatu, milles ühendas oma unikaalse geniaalsuse mineviku klassikaliste põhimõtete tõlgendamisega, keskendudes eriti Nõukogude kontseptsioonidele (mida ta ka ise tõlkis inglise keelde).

      On võimatu teha üheköitelist kokkuvõtet Simpkini teesidest. Ometi saab õpetlikult esile tõsta neid manööversõja komponente, mida tema asendamatuteks pidas. Eriti rõhutaksin Simpkini mõtteid jõudude kahesuse, liikumishulga (ja teiste lahingvälja füüsikaliste tegurite kohta) ning tempo kohta. Lugeja märkab, et Simpkini järeldused selles vallas on mitmeti sarnased Lindile ja teistele Saksa koolkonna pooldajatele, kuid mõningad erinevused on siiski kardinaalsed.

      Esmalt tuletab Simpkin meelde Sun Zi jõudude kahesuse põhimõtet kui hädavajalikku tegurit manööversõjaks.50 See tähendab, et edukas manööversõja üksus peab koosnema üldüksustest, kelle ülesanne on siduda vaenlane paikseks (võib-olla ka tungida vastase rühmitusse ja tekitada seega läbimurre) ja ründeüksustest, kelle ülesanne on läbimurret laiendada. Simpkin selgitab väga täpselt mõlemat tüüpi üksuse varustuse, struktuuri ja isegi võitlusdoktriini vastandlikke nõudmisi. Ta läheb isegi nii kaugele, et leiab jõudude kahesuses kõlbliku liidu manööversõja ja kurnamissõja vahel. Ta märgib, et kui liikuvaid (ehk ründe-) üksuseid on kasutatud vastavalt manööverteooriale, siis üldüksused peavad võitlema rohkem kurnamisvõitluse traditsiooniliste põhimõtete järgi, olles oma funktsioonilt suunatudki vaenlase rinde vastu.

      Teine kriitiline komponent manööversõjas, mida on austusega mainitud ainult Saksa koolkonnas, on liikumishulk kui osa lahinguvälja füüsikast. Simpkin selgitab väga pikalt mitte ainult selle filosoofilist vajadust, vaid, mis veelgi olulisem, määratleb liikumishoo mõõdetava suuruse lahinguvälja füüsikast lähtuvalt. Võttes aluseks termini „liikumishulk“ teadusliku definitsiooni –mass korda kiirendus –, esitab ta mõlema koostisosa süvaanalüüsi. Sõjalises mõttes saab massi defineerida kui ühe üksuse kasutatavat füüsilist võitlusvõimet. Kiirendus on üksuse asukoha muutus ajas.

      Füüsikateaduse rakendamine on Simpkini vast kõige väljapaistvam panus manööversõja käsitlusse. Tema kontseptsioonid selgitavad hästi, kuidas suuri ühendrelvaliigilisi relvajõude üles ehitada ja rakendada. Skeptikute ennetamiseks märkis Simpkin:

      „Füüsiliste aspektide käsitlus manööversõja teoorias on kõige pikem… osa mu raamatust. Mis ei tähenda, et see oleks kõige olulisem! Võitlusmoraal mitte ainult ei tõsta sõjalise üksuse tegelikku väärtust mitmekordseks… (vaid) manööverteooria dünaamilisuse ärakasutamine nõuab harukordset täiuslikkust väljaõppes ja juhtimisel. … Kui sa ei saa aru ega austa lahinguvälja füüsikat, siis su plaan ei tööta… Aga nende põhireeglite järgimine ei anna täielikku kindlust su plaani

48

Ibid., 17-35.

49

S.o ruumiline punkt ajas, kus ründaja lahinguvõimsus pole enam piisav oma eesmärke saavutama. (Toim.)

50

Simpkin, ibid., 93-115.