Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud. Robert Leonhard

ma viitasin esimeses peatükis, on üks manööversõja ja tema vastandi kurnamissõja vaheline eristav asjaolu küsimus, kuhu pealöök suunata. Järgides Liddell Harti inimeste lähivõitluse näidet, oleks kurnamissõja eesmärgiks tabada vaenlase nina, lõuga või kõhtu, aga manööversõja teooria sihikul oleks kube, kõri või silmad.

      On kindel fakt, et Liddell Harti ideed mõjutasid sõjalise mõtlemise arenguid Teise maailmasõja eel ja ajal. Aga selleks, et lõimida ja täielikult omaks võtta kaudse lähenemise strateegia tänapäevases manööversõjas, peame tutvuma kahe omavahel seotud sõjandusliku koolkonnaga, mis tekkisid umbes samal perioodil.

Manööversõja tänapäevased koolkonnad

      Teine maailmasõda on ilmselgelt suurim tänapäeva manööversõja teooriate arengu mõjutaja, seda nii heas kui ka halvas mõttes. See kokkupõrge mitte ainult ei vorminud maailma poliitilist kaarti, mis on andnud meile enamuse maailma tänastest riikidest, kuid samamoodi oli sõda ka kõige hiljutisem näide mehhaniseeritud sõjapidamise kohta väga suures mõõtkavas. Manööversõja teooria ülesehitamise viimase osana vaatlemegi kahte, minu hinnangut mööda erinevat (kuid omavahel seotud) manööversõja koolkonda, mis tekkisid enne Teist maailmasõda ja selle konflikti ajal: Saksa koolkond ja Nõukogude koolkond. Uurime ja võrdleme kahte vaatenurka ja ma olen mõlema tutvustamisel eelistanud tugineda nüüdisaja autorile.

Saksa manööversõja koolkond

      See koolkond andis meile 1940ndate alguses kasutatud välksõja (Blitzkrieg) tehnika, kuid koolkonna alged on Esimeses maailmasõjas. Kogu läänerinnet valitsenud kaitsekraavisõja õudusest šokeerituna ja hämmeldununa otsisid osalised ummikseisule väljundit. Liitlasvägede lahendus oli tehnoloogiline: tank. Sakslaste lahendus oli seotud aga võitlusmetoodikaga: sisseimbumise taktika. Saksa armee, arendades Teises maailmasõjas kasutatud revolutsioonilist taktikat, kasutas ära mõlemad lahendid ja lõimis need omavahel.

      Esimese maailmasõja käigus arendatud tanki nähti kui üht jalaväe toetusvahendit eikellegimaa ületamisel ja vaenlase kaevikuliinide läbistamisel. Niisiis oli tank peamiselt jalaväe toetusrelv, mis liikus aeglaselt ja tulistas ainult kuulipildujatest. Britid katsetaid siiski ka suurte tankiüksustega (kõige märkimisväärsemalt Cambrai lahingus 1917), mis toimis kui taktikaline odaots, et murda läbi sakslaste kaevikuliinidest. Pärast sõda üritasid mitmed tankisõja pooldajad läänes esitada oma erinevaid nägemusi tankide paremaks kasutamiseks.

      Nende prohvetlike inimeste seas olid J. F. C. Fuller, Giffard L. Martel ja B. H. Liddell Hart Inglismaal, Adna Chaffee ja George S. Patton Jr Ühendriikides ning Maxime Weygand Prantsusmaal. Kuid lääneriigid kannatasid võidukate riikide ajaloolist saatust: nad rahuldusid valmistumisega juba toimunud sõja pidamiseks. Enesega rahulolu murenes alles siis, kui Hispaania kodusõda ja Poola kiire vallutamine paljastasid Saksa sõjalise mõtte arengu potentsiaali.

      Sageli on märgitud, et sakslased tulid Esimesest maailmasõjast välja ilmselt kõige teadlikumatena tankide võimaliku kasutamise kohta sõjategevuses. Saksa Esimese maailmasõja veteranid ja sõjalised juhid, Antandi tankirünnakute tavapärased vastuvõtjad, mõistsid lähenevate tankide mõju võitlusmoraalile ja otsisid seetõttu sobivat taktikat, et seda mõju ära kasutada. Lahendus vajas tankitehnoloogia arengu ja keiserliku armee viimaste aastate edukate taktikaliste uuenduste kombineerimist.

      Saksa sisseimbumise taktika esindas filosoofilist lahendit Esimese maailmasõja patiseisu probleemile. Selle asemel et alustada rünnakut vaenlase positsioonidele suurtükiväe nädalapikkuse tule-ettevalmistusega (mis mitte ainult ei alarmeerinud kaitsjaid ründekavatsusest, vaid rebis puruks ka maapinna, mida mööda ründajatel tuli liikuda), kasutati uues jalaväetaktikas lühikest, teravat „orkaani“ – sarnast tule-ettevalmistust.

      Rohkemgi veel, selle asemel et saata pealetungile loendamatute inimlainetena, õlg-õla kõrval massiliselt jalaväge (suurepärased kuulipilduja- ja suurtükiväetule sihtmärgid), liikusid ründajad edasi väikeste rünnakgruppidena. Ja lõpuks nõudis uus taktika seal, kus vana taktikaline mõtlemine rõhutas vastase eesliini tugipunktide vallutamist, ründajatelt hoopis vastupanupesadest möödumist ja edasitungimist vastase tagalasse. Rünnakgruppidele järgnenud üksused pidid tegelema allesjäänud tugipunktidega.

      Saksa taktika osutus päris edukaks. Tõepoolest, 1918. aastal oli Saksa armee sõja võidule lähedal. Kuid transpordisüsteemi puudused ei võimaldanud saavutatud läbimurretest kasu lõigata, mis tõi kaasa rünnakuhoo aeglustumise. Saksa armee struktuur ja varustus ei lubanud õigesti ära kasutada uue taktika operatiivtasandi potentsiaali.

      Aga ajal, mil Natsi-Saksamaa alustas ümberrelvastumist Teise maailmasõja jaoks, olid mõned ohvitserid (kõige märkimisväärseim neist Heinz Guderian) võimelised looma terviklahendi. Kombineerides eduka sisseimbumistaktika koos kiirelt areneva tanki- ja lennukitehnoloogiaga, lõid sakslased Blitzkrieg’i – välksõja. On neid, kelle arvates Guderian laenas oma uuenduste jaoks midagi Liddell Hartilt.41 Näiteks on välksõja teoorias põhjapanev „laieneva veejoa“ idee, mis on Liddell Harti (ja lõpuks ka Sun Zi) analoogiaga seostatav. Idee seisneb lühidalt selles, et rünnak sõjas peab järgima voolava vee seaduspära. Kui vesi voolab mäest alla, väldib see iseeneslikult takistavaid pinnavorme. Vesi voolab, otsides nõrku kohti ja vahemikke, kust läbi niriseda. Kui sellised praod on leitud, tormab kogu veehulk sinnapoole, kiirustab sellest läbi ja laieneb teiselpool avaust. Nii peaks ka rünnak hoiduma vastase tugevustest (pinnad) ja kasutama nõrku kohti (praod). Olles läbinud tühimiku, laieneb ründav üksus, et hävitada vaenlase olulised üksused ja rajatised.

      William S. Lind on tõenäoliselt parim tänapäevane Saksa manööversõja koolkonna uurija. Oma raamatus Maneuver Warfare Handbook kirjeldab Lind asjatundlikult manööversõja alustõdesid ja annab väärtusliku üldistuse Teise maailmasõja aegse Saksa sõjandusteooria kohta.42 Raamat on õpetlik mitte ainult tänu manööversõja teemal öeldule, vaid ka seetõttu, mida seal ütlemata jäetakse. Autor rõhutab, et taktika on vaimne protsess, mis koosneb kolmest „filtrist“, mida ülema lahinguplaan peab väljaarendamisel läbima.43

      Esiteks peab lahinguplaan olema rõhuga „ülesandekesksetel“ käskudel. Sakslaste termin sellise juhtimismeetodi kohta on Auftragstaktik, või, nagu Simpkin seda kirjeldas (vaata allpool), „suunav kontroll“. Selle idee kohaselt peaks ülem, kui ta tahab ära kasutada lahingus ootamatult tekkinud võimalusi ja alluvate algatusvõimet, piiritlema oma lahingukäsu vaid põhiülesande selgitusega ja oma kavatsusega vaenlase suhtes. Käsus antakse ainult need detailid, mis on alluvate tegevuse kooskõlastamiseks hädavajalikud ja ülem peaks võimaldama alluvatele vabaduse ise mõelda, kuidas seda ülesannet täita, selle asemel et üksikasjadeni igale lahingutegevuse sammule osundada.

      Laiendades arutelu „suunatud kontrolli“ teemal, esitleb Lind lugejale otsustusprotsessi, mida tuntakse kui Boydi tsükkel.44 Saanud nime kolonel John Boydi järgi, viitab see arusaamale, et sõda on vaatlemise, olukorras orienteerumise, otsuse ja tegutsemise korduv tsükkel.45 Kolonel Boyd ehitas kirjeldatud mudeli üles oma isiklikele vaatlustulemustele hävituslendurina Korea sõjas. Ta uuris, miks suutsid Ühendriikide piloodid õhulahingute kahevõitlustes pidevalt vaenlase piloote ületada. Vastaspoolte lennukite analüüsimine viis ta murrangulistele avastustele. Vaenlase lennukid olid tavaliselt paremad kui Ühendriikide omad nii kiiruse kui ka tõusu- ja pööramisvõime osas. Kuid ameeriklastel oli paremus kahes tähelepanuta jäänud kriitilises detailis. Esiteks võimaldas lennukite hüdrauliline juhtimissüsteem kiiremat üleminekut ühelt manöövrilt teisele. Teiseks andis Ühendriikide hävitajate lenduri kabiiniklaas laiema vaatevälja. Ühendriikide piloodid suutsid tänu sellele igal ajahetkel kiiremini jälgida ja taktikalises olukorras orienteeruda. Seejärel, langetanud otsuse, mida teha järgmiseks, suutsid nad kiiresti oma manöövrit muuta. Suutlikkus läbida kiiresti vaatle-orienteeruotsusta-tegutse tsükkel (nn Boydi tsükkel) andis Ühendriikide pilootidele väikese ajalise edumaa. Kui vaadata hävitajate õhulahingut üksteisele järgneva Boydi tsüklite reana, võib näha, kuidas igas tsüklis

41

Vaata näiteks: John Williams, France, Summer 1940 (New York: Ballantine Books, 1969), 19. Võrdle F.W. von Mellenthin, Panzer Battles (New York: Ballantine Books, 1956), xiv, kus autor rõhutab Guderiani originaalsust ja vähendab inglise mõju saksa teooriale.

42

William S. Lind, Maneuver Warfare Handbook (Boulder: Westview Press, 1985).

43

Ibid., 13-24.

44

Boydi täielikud ideed on loengus pealkirjaga Patterns of Conflict, mille ta kandis ette mais 1978.

45

Inglise keeles tuntakse nimetatud tsüklit observe, orient, decid, act ja lühendatult kui OODA loop. Eestikeelses sõjandusterminoloogias on kasutatud lühendit VOOT-tsükkel. (Toim.)