Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

tulevikule. Kui nüüd Miitavist tagasi tulin, ootas mind käskjalg.

      – Teie Majesteet, Schlüsselburgis on juhtunud hirmsaid asju. Noor Schlüsselburgi käsutatud ohvitser Vassili Mirovitš on püüdnud vabastada vangi Number Üks ja teha temast keisrit.

      Mäletan, eluaeg mäletan seda kohutavat vapustust! Kohkusin. Sain kohe aru, et mind võidakse jälle tsaari mõrvas süüdistada. Olin andnud allkirja käsule, et kui endist tsaari Ivan VI-t üritatakse vabastada, tuleb ta otsekohe tappa. Samasuguse käsu olid andnud keisrinna Jelizaveta ja minu kadunud mees Peeter. Aimasin, et Mirovitši katse ebaõnnestub… Mu pea käis ringi ja mind haaras nii suur hirm, et jõud kadus.

      TAGASITEEL SANKT-PETERBURGI SAIN TEADA, ET MIROVITŠ OLI KOOS OMA VANGIVALVURIST SELTSIMEHEGA KOOSTANUD MANIFESTI, KUS KUULUTATI IVAN VI TÕELISEKS TSAARIKS. Hoolimata sellest, et tema kuriteokaaslane uppus õnnetult just enne plaani täideviimist, suutis Mirovitš mõned sõdurid enda poole keelitada ja ründas öösel Ivani kongi. Ta jõudis jagu saada kindluse komandandist, aga leidis Ivani kongist tapetuna. Truud valvurid olid täitnud keisrinna käsku.

      Septembris mõisteti Vassili Mirovitš surma ja hukati. Tema kuus kaaslast mõisteti kadalippu tuhande mehe vahele. Nende lugu lõppes juba enne sadat meest. Kuidas ma küll võisin kadalippu lubada… Kas võib olla midagi nii lootusetut kui mehe olukord, kelle ees on kaks rida, kummaski 500 meest, käes teravad puust teibad. Kui see õnnetu pistab kellegi poolt tõugatuna jooksma, hakkab ta selga ja pähe sadama hoope nii kaua, et mees on muutunud veriseks tombuks… ja siis algab surmakorin. Oh mind patust, seda karistust ma ei suutnudki ära kaotada…

      MÕRV, MÕRV, MÕRV… KEISRINNA LUBAS JÄLLE MÕRVA! Taas taovad need sõnad mu peas. Kui ma tulin vastuvõtule, siis vahtis õukond kohkunult ringi, julgemata mulle isegi otsa vaadata. Taas olid nad liialdatult viisakad, mitmed lausa pugejalikud. Aga kas ma oleksin neile öelnud, et kuna ma olin keisrinna, siis pidin mina vastutama Venemaa turvalisuse eest ja säilitama riigis korra. Ma ei tea, kas seda mõisteti, kas see anti mulle andeks.

      – Leon, sellest asjast on võimatu rääkida teisiti kui mõistusega. Kaks aastat troonil ja kaks tsaari mõrvatud. Voltaire – minu südametunnistus – püüdis mõista, miks ma neid mõrvu lubasin. Minu vana hea Ferney Tarkpea ei näidanud tol ajal üles mõistmist ja ega minagi näidanud üles mõistmist hiljem, kui tema kiitis heaks Prantsuse revolutsiooni ideed. Meil mõlemal on omad patud.

      Ivan VI tapmine ei andnud mulle rahu siis ega anna veelgi. Ivan oli puhas ja vaba kõigest ilmalikust patust. Ta oli ohver, jõuetu ohver. Tema saatus oli sattuda sündides julmade inimeste kavatsuste ja tegude objektiks. Ta oli mõnekuine, kui ta salviti tsaariks. Ta oli kaheaastane, kui keisrinna Jelizaveta tõukas ta troonilt ja laskis koos perekonnaga vangi heita. Esimene salaliit sündis siis, kui Ivan oli nelja-aastane. Vürstinna Lopuhhinalt lõigati keel, kui ta rääkis salaliidust Ivani kasuks. Ivan lahutati oma vanematest ja viidi Holmogori vanglasse. Väike laps oskas vaevu rääkida… Seal veetis ta kümme aastat, nägemata taevast või pilvi, seltsiks vaid valvurid. Keegi papp õpetas ta lugema, aga talle olid keelatud kõik raamatud peale piibli. Aastaid veetis ta Schlüsselburgis, kus ta lõpuks mõrvati. Minu hingel on palju patte, aga see on raskem kõigist. Miks ma ei kergendanud tema olukorda varem… Kuna kartsin, et ta võtab võimu minult, Katariinalt.

      Ega mõrvad ja mõrvakatsed Ivaniga lõppenud. Kas ma peaksin keisrinnale meenutama, et varsti peale kroonimist oli avalikuks tulnud salanõu tema soosiku Grigori Orlovi vastu. Üks noor ohvitser kutsus kokku mõned sõbrad, et tappa kõik vennad Orlovid ja eeskätt teha vagaseks Grigori, kes paljude meelest oli saanud liiga suure võimu. See mõrvakatse ebaõnnestus.

      NEIL RASKETEL AEGADEL SEISIN ELU PÕHIKÜSIMUSTE EES. Võtsin ennast kokku, kartsin nende mõrvakatsete ajal, et murdun, teen valesid otsuseid. Alles järelpõlved võivad sellele hinnangu anda. Olen viimasel ajal arutlenud, mis minust järele jääb. Rohkem positiivset kui negatiivset? Või vastupidi…

      Usun, et ükskord tuleb keegi, minu sugulashing, kes on huvitatud minu elust ja otsib minu kirjadest ausust. Ta peab seda samuti otsima iseendast, muidu ei leia ta seda ka teistest. Ta peab ka teadma, et olen teinud palju vigu, et ma pole täiuslik. Et mind mõista, peaks ka tema olema ebatäiuslik. Ta peab arutlema, kas anda mulle andeks minu vead valitsejana. Või kas mina annan andeks. Minus on siiski alati olnud kalduvus otsida tõde.

      Ükskord kohtusin juhuslikult elegantse mehega, keda ma ei tundnud ega olnud varem kunagi kohanud. Meie kohtumine oli vapustav. Me vaatasime teineteist, sekundid kulusid, kõik hääled kadusid meie ümbert – ja äkitselt olime jälle tagasi selles hetkes. Järgmisel ööl, vastu hommikut nägin unenäo, milles teadsin, et me olime lastena lähedased ja mina kaitsesin teda, nooremat, ohtude eest. Meie kohtumine oli müstiline. See peatas aja. Ma hoian alati sellised sügavaimad saladused iseendale, sest kui nendest rääkida, võidakse sõnu valesti mõista. Kas me elasime kunagi varem? Kas meie kohtumises selles elus on midagi endist? Kas pärast surma satume me teistsugusesse aega?

      Ma ei ole selliste mõtetega üksi. Need otsijad… kas neil on suhe Jumalaga või mitte… Nad kas kahtlevad Jumala olemasolus või on uudishimulikud „teise maailma asjade” suhtes. Usun, et selliste otsijate jõuks on vaikus. Nad on kriitilised müstiliste asjade suhtes ja nõuavad tõendeid. Aga kui nendega juhtub midagi ebatavalist, hoiavad nad selle endale.

      Aga kui ma eksin? Aga kui need minu vanad kirjad, mida vahel ööd läbi loen, osutuvad valelike inimeste kirjutatuks? Kui näiteks keegi reedab mu, andes mu kirjad valele inimesele. Olen oma kirjades juhendanud ja nõu andnud, aga kas ma olen olnud õige inimene nõu andma? Võib-olla ma ainult arvan, et tean midagi ja oskan nõu anda, aga ei oska ka ise oma juhtnööride järgi elada.

      Olen palju mõelnud mehe ja naise vahelise armastuse üle. Olen ka sellest palju lugenud. Noor de Chateaubriand kirjutas hiljuti kuskil lehes, et naine paneb kohe armastust tähele ja tunneb, et on täis võlu. Kas pole ilusasti öeldud?

      – Madame, teie äsjane monoloog oli nii huvitav kui ka arukas. Millegipärast mulle meeldib, kui te ei räägi sellest, kust tulite, kuhu läksite, mida tegite, mida kavatsesite… Kui selles ruumis oleks äsja olnud õuedaame või kammerneitseid, nad oleksid hiilinud kaugemale, sulgenud silmad ja kuulanud seda teie tähelepanuväärset kõnet, mis mõnikord heliseb kui hõbekelluke. Nad oleksid saanud teilt midagi väärtuslikku.

      – Sa teed harva komplimente, Leon. Tänan. On aeg tänaseks lõpetada. Head ööd, kallis sõber.

      11. PEATÜKK

      Ilmar Ramm ootas Leoni ja mind sohvade juures. Pikk mees, sale, tõsise ilmega. Tema olemine oli muljetavaldav. Teadsime, et juba paari nädalaga oli ta saavutanud Ermitaaži raamatukogus silmanähtavaid tulemusi. Seisime Leoniga kõrvuti, olime liigutatud. Ramm tuli mu kätt suudlema, tervitasime, siis ta esitles ennast Leonile. Me hoidsime kohtumisega seotud tunded vaos. Kuidas ma seda kõike seletaksin… otsekui oleks mingi eesriie kõrvale tõmmatud, otsekui oleks selle tagant ilmunud nähtavale miski, mis ennast esile surus. Otsekui oleks see täis rõõmu, kurbust, rõõmu, kurbust… just nagu kiigel: alguses üles, siis alla, jälle üles…

      Ütlesin talle, et olime vaikselt omas meeles alati mõelnud, et ühel päeval tuleb ta Sankt-Peterburgi. Kuskilt olime teada saanud, et Peeter suri südamehaigusse. Aga millal? Ja kus? Kuigi me ei olnud tema venda Ilmarit kunagi kohanud, teadsime teda. Aga Peetrit ootasime siis, kakskümmend neli aastat tagasi.

      Ilmar vastas, et Peeter ei tahtnud kunagi, et saaksime teada, mis juhtus. Et põhjus selgub meile.

      Istume lauda. Albert, uus lakei, teenindab. Ta on nähtamatu, ta nägu liikumatu, ta on peakoka vennapoeg ja ustav nagu müür. Seal, kus Škurin on hapu ja võimatu, on Alberti nägu nagu kivist ja pealegi teeskleb ta kurti. Istume kolmekesi ümmarguse laua ääres ja sööme haugi seenekastmes. Mina küsin, Ilmar Ramm jutustab.

      – Tean, et Sankt-Peterburgis aastakümneid mõjukas arst Gustaf von Orraeus elab praegu vanas mõisas linnast väljas. Kavatsen minna teda külastama. Nagu teada, võivad paljud peterburlased