Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

on tõeliselt vahvad vennad, leiutavad muudkui igasugu asju, aga tuleb tunnistada, et teinekord kalduvad tõe sirgelt rajalt kõrvale. Võivad oma emagi maha müüa. Ma nägin ise Talvepalee aknast, kuidas nad Neeva kaldapealsel etenduse andsid. Hobune tõmbas aistega enda järel eriti laiadest laudadest tehtud asjandust, mis ei olnud regi. See liikus jalastel ja sellel oli terav ots, päralaual seisis juht. See seadeldis lükkab liikudes lumemassid kõrvale ja teed saab käia sumpamata. Sellele vusserdisele on antud nimi: lumetapmisader. Geniaalne lahendus.

      Kui Stolovi vennaksed said aru, et ader osutus paremaks leiutiseks, kui nad olid arvanud, asutasid nad kohe Viiburi linnaosas puidukaupade äri ja värbasid mehi tööle. Juba samal nädalal hakati lumetapuatru läkitama kõigile Sankt-Peterburgi peatänavatele. Kaks hobust astub alati teineteise järel, esimene kõrvaldab suuremad hanged, teine viimistleb. Sulgesin silmad ja õnnistasin. Mõtlesin, et kui nad rikastuvad, siis küllap juba kevadeks vaesuvad. Paistab, et tänavad püsivad kenasti lahti ja rahvas pääseb liikuma. Oh, kuidas mulle meeldivad need uuenduslikud meetodid! Ja ma annan andeks Gennadi Stolovile, kes aasta tagasi uusaastaööl oleks oma ilutulestikuga peaaegu ühe väikese kiriku maha põletanud. Olen neid mehi näinud, mõlemad on pika habemega ja Volodjal on nina nii viltu, et seda ei või vaadata. Kuuldavasti istuvad nad tavaliselt õhtuti kõrtsides ja kaklevad, aga nüüd, kus läheb vaja lumetapuatra, lõhuvad rahahimus tööd teha.

      Kutsusin laupäeva õhtuks oma sõbrad Denikinid ja Arenthalid õhtusöögile. Üle pika aja seisime õe Aleksandraga teineteise embuses. Arenthalide kraamikoorem Moskvast oli saabunud. Nad elavad juba oma maja esimesel korrusel. Meie kõigi rõõmuks asub Päikesemaja Pavlovskis Denikinite Kuumõisa lähedal. Kui leiaks nüüd veel ühe Tähemaja!

      Kutsutute hulgas olid ka mõned õuedaamid kaaslastega ja vürstinna Irina Ivanovna Rumjantseva koos oma tütre Praskovja Nikolajevnaga. Ja muidugi võluv krahv Aleksei Sergejevitš Vassiltšikov ja Aleksei isa, krahv Sergei Aleksejevitš Vassiltšikov. Tema on mees, kellest olen ise alati huvitatud olnud. Võtsin juba varem vastu Aleksei Sergejevitši, kes laskus minu ees ühele põlvele, nii nagu etikett nõuab, ja palus luba abiellumiseks minu ristitütre Praskovjaga. Ma andsin loa. Vana vastik kindral Rumjantsev sai käsu Moskvast lahkuda, muidu oleksin pannud tema halva käitumise kasutütrega suure kella külge. Selleski asjas kasutasin ma oma võimu. Nägin Irina Ivanovna näol rõõmu, mis muutis ta kauniks.

      Meid oli laua ääres kakskümmend kaks inimest. Ma ei kutsunud Zubovit. Kuulsin, et ta oli saanud raevuhoo. Mis ta endast arvab! Meil teistel oli päris lõbus.

      Kui Leon hommikul minu töötuppa tuli, tahtis ta võimalikult kiiresti kohtuda Ilmar Rammiga.

      – Me peame teada saama, mis toona, kakskümmend neli aastat tagasi juhtus. Nii te ise ütlesite, tsaarinna. Ainult siis, kui asja lõpuni käsitleme, leiame mingi hingerahu. Miks tahtis Ramm alles nüüd Sankt-Peterburgi tulla? Kas olete kindel, et suudate nendest aegadest temaga rääkida?

      – Ma pole enam milleski kindel, Leon. Me ei olnud siis Sankt-Peterburgis, kui ta oma venna Peetri juures käis. Ka see asi tuleb selgitada. Aga aitab sellest, Leon. Me peame minema tagasi minu valitsemise algusaegadesse. Nagu tead, kardan kõige rohkem seda, et mälu järgi kirjutamisest sünnib vale pilt. Möödunud aastal tegin mõnel korral seda pattu, kui sulle oma elulugu jutustasin. Seal on ebatäpsusi, paar selget valet, vähemalt salgamist… Ja palun vabandust, kui järgnev on sentimentaalne. Kas ma olen ikka nii tähtis, et väärin mäletamist? Kas ennustan, mida tulevased põlved minust muidu teaksid? Kahe tsaari mõrvar, allkiri tuhandemehelise kadalipu määramiseks kuuele kaardiväelasele… Pärisorjuse lubamine, soosikute paleed ja kingitused… Mehed. Mehed. Mehed. Minust voolaks kui veena mööda erinevaid inimesi, kiiresti, kiiresti, tormituule kiirusel. Need, kes lahendavad teadete liikumise, avastavad valguse omadused, leiutavad kiirema reisimise, inimeste parandamise veel tundmata vahenditega – need on kaugel tulevikus ja nemad mind ei mäleta. Minu meelest markiis du Châtelet’ ja madame de Pompadouri sugused targad naised väärivad püsivat paika kogu maailma ajaloos. Mida Meie, Keisrinna, siis ära tegime? Valitsesime Venemaad.

      MA OLEKSIN KINDLASTI PIDANUD PÕHJALIKUMALT MÕTLEMA TSAAR PEETRI SURMA PÕHJUSI SELGITAVA TEADAANDE ÜLE. Oleks tulnud leida mõni parem põhjus kui hemorroidiatakk. Sattusin terve Euroopa pilkealuseks. Diplomaadid naersid, et Venemaale ei julge tulla, kui on kalduvust hemorroididele. Aga mida ma oleksin võinud teha, ütlemata tõtt. Olin ise jäänud süüdlaseks oma mehe mõrvas, kuigi süüdlane oli Aleksei Orlov. Kas ma oleksin pidanud süü enda peale võtma, Leon, kuigi ma polnud süüdi isegi vaikses nõusolekus? Mina tahtsin teda Schlüsselburgi. Olin oma mehe mõrvas süütu, aga süüdi selles, et ei lubanud vürstitar Vorontsoval ja Peetril olla pärast arreteerimist Ropšas koos. Minu meelest olid nad süüdi abielurikkumises…

      Milline teesklus… Kas keisrinna polnud ise süüdi kolmekordses abielurikkumises oma mehe eluajal! Sai ta ju kolm sohilast. Või eksis veel rohkemgi? Kui pimedad on inimesed omaenda tegude suhtes ja kui kerge on süüdistada teisi. Arusaamatu vagatsemine. Ta lahutas armastajad, Vorontsova ja tsaari!

      TEAN, ET OLIN EBAINIMLIK, KUI NAD LAHUTASIN. Jelizaveta Vorontsova ja Peeter olid armastajad. Andsin siiski vürstitarile andeks tema suhte minu mehega, panin ta koguni hiljem mehele ja lubasin tal Moskvast Sankt-Peterburgi naasta. Ta oli vürstinna Daškova õde. Andsin käsu ja Vorontsovat ei heidetud vanglasse vallatlemise eest abielus oleva tsaari avaliku armukesena.

      Aga, Leon, neil aegadel kuulsin loo, mis mind sügavalt puudutas. See juhtus Venemaal just sel ajal, kui ma olin troonile astunud ja uskusin veel, et kuigi on olemas orjus, on olemas ka inimlikkus. Mäletan, et olin liiga vapustatud, ei suutnud seda vastu võtta, lükkasin selle kaugemale ja rikkusin sellele mõeldes oma jõulud ära. See lugu jutustati mulle, niisiis räägin teiste räägitut. Iga sõna on siiski tõsi. Loo peakangelane suri aastaid tagasi, aga ma räägin selleks, et me võiksime vaadata sügavale inimese hinge ja mõistaksime, kui õudne see on, kui inimesel puudub hing.

      MOSKVA LÄHISTEL, MITTE KUIGI KAUGEL ANNENHOFI PALEEST OLI ÜHEL AADLINAISEL – DARJA DMITRJEVNA SALTÕKOVAL – SUUR MÕIS. Darja Dmitrjevna oli minu poja Paveli isa Sergei Saltõkovi sugulane. See lugu vapustab mind ka sellepärast. Naine oli sadist, ilmselt tõsise vaimuhäirega. Keegi ei julgenud tema mõisa külla minna, neil aastatel, enne keisrinna Jelizaveta surma, olid tema kohta liikvel ebamäärased kuulujutud. Sergei ei rääkinud kunagi Darjast, ma ei tea, mida ta mõtles siis, kui asi avalikuks tuli.

      Mõisas oli arvukas teenijaskond. Tuli ilmsiks, et Darja Dmitrjevna oli rohkem kui seitsme aasta jooksul piinanud oma teenijaskonda, kellest suurema osa moodustasid noored tüdrukud. Neist 138 oli piinamise tagajärjel surnud. Teenijaid nimelt peksti väikeste eksimuste, ka kõige tühisemate eest. Vürstinna võis näiteks käskida, et noor teenijatüdruk pandaks kinniseotuna alasti talveöösse seisma, see oli tema lemmikharrastus. Asi tuli välja kogemata. Üks Saltõkovi suguvõssa kuuluv noor krahv oli kuulnud kohutavaid kuulujutte ja sokutanud enda tallimeheks. Ta nägi hirmsaid tegusid oma silmaga. Darja Dmitrjevna arreteeriti, ta kaotas oma aadliõigused ja pandi Moskvas häbiposti. Seal ta karjus, kiskus endal juukseid ja nägu, kriimustas ennast ja vandus kättemaksu neile, kes ta paljastasid. Ta ulgus nagu hunt ja nõudis vabastamist. Oma meelest oli tal õigus tappa oma teenijaid, sest ta oli nende omanik.

      Kõige jubedam oli see, et sama mõisa kiriku papp oli need surnuks piinatud tüdrukud maha matnud, ilma et oleks võimudele nende õudusaastate kohta sõnagi lausunud. Ma karistasin pappi karmil käel, pistsin ta eluks ajaks türmi. Darja Dmitrjevna pandi kloostrisse ja talle võimaldati seal toit ja puhtus, mitte midagi enamat. Sinna ta suri. Sergei Saltõkov häbenes oma sugulust ja käskis mõisa sulgeda. See jäi tühjaks ja põles hiljem maha, viies kaasa kõik barbaarsed teod. Üks rikkamatest Saltõkovidest maksis surnud naiste omastele rublasid. Selline oli Venemaa tol ajal, inimesel polnud mingit väärtust, vähem veel kui loomadel. Ja selline oli see olnud Ivan Julma ja Peeter Suure ajal. Aga, Leon… kas peaks tulema tagasi selle vapustava asja juurde, mis rõhub mu kaela nagu kirikukell, mu elu lõpuni.

      – Peaks,