Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

Nad lakkaksid mind austamast!

      – Maman, on ka teisi inimesi peale TEIE. Siis inimesi.

      – Ole nii kena ja muretse mulle mõni raamat.

      – Mida te sooviksite?

      – Eliza Haywoodi „Un amour excessif”. Ma ei ole seda kunagi lugenud, kuigi mäletan, et nägin seda Aleksandra ema madame von Patkulli laual, kui olin laps. Mu õde Aleksandra arvates oli ta ema sellest väga haaratud.

      – Maman, mis te ütlesite?

      – Kas sa ei kuulnud… Aleksandra ema oli väga haaratud Haywoodi romaanist.

      – Te ütlesite minu õde Aleksandra. Kas Tante Aleksandra on teie õde?

      – Jah.. vabandust… kuidas ma… on. On küll.

      – MAMAN! Miks te ei ole kunagi rääkinud!

      – Rääkinud! Ma ei saanud rääkida. Ma ei teadnud seda ise ka.

      – Et minu emapoolne vanaisa Anhalt-Zerbsti vürst Christian August oli Tante Aleksandra ISA!

      – Gospodi… Aleksei… ma peaksin selgitama.

      – Kui tasane on teie hääl, maman! Te olete ju täiesti kahvatu. Kas ma toon vett… kas siin on veini?

      – Ah… Jõud rauges. Mismoodi ma seda niiviisi rääkisin…

      – Kuidas te võisite oma pojale mitte rääkida, et minu kasuema Aleksandra Denikin on teie õde! Minu TÄDI! Ma ei tea, mida arvata, maman.

      – Aleksei, ma ütlesin seda äsja kogemata. Ma ei ole rääkinud, sest sain ise ka sellest alles möödunud suvel teada. Leidsime minu isa vana kirja. Vürst Trubetskoi tõi ühe haisva nahkkoti Leoni kätte Kuumõisa. Nad olid viinud Talvepalee raamatukogust mingeid kirste pööningule ja leidsid selle. Me tegime koti lahti ja seal oli kiri minu isalt, kirjutatud ilmselt uusaasta ööl 1747. Selle kirja oleksin ma pidanud saama 48 aastat tagasi. See tuli viis kuud tagasi. Ma ei saanud sellist asja sulle kirjas kirjutada. Anna andeks, Aleksei. Aga nüüd sa näed, kui ustav ja usaldusväärne on Tante Aleksandra.

      – Ma katsun toibuda, maman…

      Ta istub minu vastu toolile ja paneb käed näo ette. Ta on tükk aega vait. Olen oma poja ees süüdi.

      – Mu ema on Venemaa keisrinna, isa vürst Grigori Orlov. Olin kakskümmend kaks, kui isa suri. Mu kasuema on mu pärisema õde. Või poolõde.

      – Ta on mu õde, Aleksei. Ma tahan sellest asjast veel kunagi rääkida… See ei olnud kerge ei mulle ega ka Aleksandrale. Olime vapustatud… ja siiski õnnelikud, et saime seda teada.

      – Aga need raamatud, maman?

      – Vähemalt Immanuel Kanti „Puhta mõistuse kriitikat” võib mul vaja minna. Minu kriitikameel kipub nõrgemaks jääma. Ehk annab Kant sellele virgutust.

      – Kas on ka muid?

      Aleksei räägib minuga jahedal ja ametlikul toonil. Ta ei usu mind, arvab, et ma olen kirja varjanud. Et teesklen, aja võitmiseks. Et teadsin oma isa vallaslapsest kõik need aastakümned, aga alles praegu, sundolukorras rääkisin oma õele tema tõelisest päritolust… Kas see ei lõpe iial…

      – On üks Montesquieu’ teos, mida teadupärast saab Pariisist. Juhul, kui need röövlid ei ole oma revolutsioonituhinas kõiki raamatukauplusi maha põletanud, mis oleks väga nende moodi.

      – Maman, rääkigem raamatutest, mitte revolutsioonist. Ärge ärrituge.

      – „Le Temple de Gnide”! Raamat erootikast. Ma ei tunne seda piisavalt… Lõpeta see ebaviisakas turtsumine oma ema juuresolekul! Kas panid kirja? Ema oleks väga rõõmus, kui poeg muretseks need raamatud. Kui kauaks sa kavatsed Sankt-Peterburgi jääda?

      – Revel tõmbab mind ligi, maman.

      – Elad Talvepalees, kuni Galernaja lossi remont on läbi. Värvimistööd veel käivad.

      – Maman, tänan Galernaja lossi eest. Pärast laulatust Annaga hakkame sageli Sankt-Peterburgis käima. Siis ei ole loss tühi.

      – Kas sul raha on?

      – Lisa ei oleks muidugi kurjast…

      – Teen korralduse. Ma arvasin, et sa tulid siia sellepärast, et sulle tuli järsku lisaks Aleksandrale ka sinu õige ema meelde. Mu poeg, ma ei tunne kedagi, kellel oleks kaks ema. Sinul on. Võid minna oma ruumidesse, kohtume õhtusöögil.

      – Suudlen teie kätt, maman… See, millest rääkisite, vaevab ja mõjub. See keerleb mul peas. Kui ma oleksin teadnud… Sageli ütlesin ka talle „ema”. Aleksandra on siis minu tädi. Tuleb ette päevi, kus kogu inimese maailm värahtab.

      – Anna andeks, Aleksei. Ootasin võimalust, et sellest sulle rääkida. Aga tegin seda kohmakalt. Annan vanaisa kirja sulle lugeda, siis sa mõistad, et ma ei varjanud seda teadmist, vaid see lihtsalt tuli välja. See oli saatus.

      – Öelge, maman, kas te sellepärast andsite mu Tante Aleksandrale kasvatada?

      – Kui sa sündisid, olin ma keiser Peeter III abikaasa. Ma ei teadnud, et Aleksandra on minu õde. Isa ei andnud kunagi mõista, et Aleksandra oli tema tütar. Vaevalt, et minu ema Johannagi – sinu vanaema – teadis. Alles nüüd saan aru, miks isa usaldas Aleksandrat nii palju, et tahtis, et ta tuleks minuga koos Venemaale. Usaldasin oma instinkti, andsin oma lapse sellele ainsale naisele, keda lisaks Fannyle ka ise usaldasin. Ja usaldan.

      – Ma ei mäleta Fannyt.

      – Fanny, Fanny… mu hing tardus, kui ta suri. Ta on jälle minu läheduses… teatud põhjustel nii lähedal, et olen öösiti ärkvel. Ta uinus igavesse unne, jättis meid kõiki maha. Sellest on nüüd kakskümmend neli aastat. Kuidas on tema lahkumine mul nüüd taas mõtteis… Kui kaua pean ma sellele mõtlema, Aleksei?

      – Maman, te olete täiesti kahvatu.

      – Küll ma toibun.

      – Maman, te olete nii vähe rääkinud minu õest Annast ja vennast Pavelist. Nende…

      – Ei räägi ka praegu, Aleksei.

      Ta ei tea, kes on Paveli isa. Ja ta ei tea, kes oli Anna isa. Aga ta aimab… Oma isa ta teab, kuigi kaotas tolle liiga vara. Minu Grigori sai siiski oma lapsega aastaid koos olla, erinevalt Paveli ja Anna isast. Mu südametunnistus vaevab, sest ma ei või Alekseile rääkida tema õe ja venna sünnist. Millal ma räägin? Millal ta saab teada?

      8. PEATÜKK

      Selle aasta jooksul on Sankt-Peterburgi linn muutunud. Mina muutsin seda. Aga sellest õukonnas ei räägita, see ei huvita inimesi, kes elavad külluses. Õukondlasi huvitavad ainult kuulujutud, kes magab kelle voodis, kes voodi jalutsis. Kas mõnekuise „puhkuse” ajal Moskvas on ka mõni sohilaps ilmale toodud, kas on skandaale, mida hõrgumaid, seda parem. Keskpärane skandaal on see, et krahv Sievers elab oma krahvinna Olgaga esmaspäevast reedeni oma palees Kamennõi silla kõrval, aga reedel kolib oma armukese, Ooperiteatri priimabaleriini Augusta Golovina juurde Morskajale. Krahv Sievers tahab näha kõiki balletietendusi, kus Augusta laval hõljub, ja veeta temaga ööd, et siis esmaspäeva hommikul koju naasta.

      Mina praegu skandaalidele ei mõtle, mu meeli täidab see, millega just äsja algust tehti. Olen sügisest peale lasknud ehitada Neeva teisele kaldale sooje majakesi ja andnud oma kabinetile käsu, et ehitamist alustataks kohe ka Moskvas ja teistes suuremates linnades. Sellest ei tea Leon August Denikin veel midagi, käivitasin ehitamise pärast seda, kui ta Veneetsiasse läks ega ole jõudnud veel sellest talle rääkida. Moodustasin komitee, kelle tööks on koguda andmeid suurte perede, nälgivate, vaeste üliõpilaste ja teiste rasketes oludes elavate kohta. Armastan nimekirju. Sankt-Peterburgis elab umbes 200 000 inimest, aristokraate ja aadlikke on nende seas ehk 10 000. Aga need teised… See on esimene kord Venemaal, et ka kehvemad ametlikult kuhugi nimekirja pannakse. Minu poolt äsja ministriks