Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

Teadmatus ja hirm olid kõige suuremad takistused epideemia vaos hoidmisel.

      Mind määrati arstiks Kremlisse paigutatud kõige suuremasse haiglasse, kuhu tulid ka nunnad Jevgenia ja Jelena. Katsusin kuni viimase hetkeni takistada Fannyt, et ta ennast haigla lasteosakonda kirja ei paneks, aga see oli võimatu. Kui saabusin Suurde haiglasse, nagu seda kutsuti, ja nägin, et lasteosakonnas olid kõik lavatsid ja voodid pisikesi lapsi täis, kartsin Fanny pärast veel rohkem. Esimesel päeval jooksin keset oma tööd Fannyt vaatama, aga võimatu oli teda takistada nakatatud lapsi sülle võtmast, kuigi ta muidugi püüdis ennast kaitsta. Ent keset kogu seda õudust, kui tänavatel möllas hullunud rahvamass, lasid kõik nunnadel rahus oma teed käia. Ka kõige hullem kurjategija mõistis, et nunnad ravitseksid tedagi, kui ta peaks nakatuma. Ise leidsin mingil määral hingerahu, kui nunn Jelena tuli mulle ütlema, et nad rõivastasid Fanny nunnarüüsse. Nunnarüü kaitses tedagi.

      Ise olin neil esimestel ööpäevadel järjest üleval. Andsin naistele karmid käsud: pidevalt peab pesema käsi, parem kui äädikalahusega, mingil juhul ei tohi haigeid puudutada paljaste kätega, alati peavad kindad käes olema, kas või villased. Näo ees peab olema rätik, mis kataks nina ja suu.

      Ravivahendeid oli katku puhkemisel vähe. Mädaseid katkuville puhastati äädika ja pliivee seguga. Kui villid olid väga koledad, võis neid kas kõrvetada või panna peale kantariidipulbrit. Arvan, et äädikaga pesemine aitas kõige paremini, aga haigetele tehti ka viinakompresse, mida seoti haigele ümber rinna. Kuulsime, et keisrinna Katariina oli õpetanud, et haigestunuid tuleks hõõruda jääga. Jääravi oli andnud häid tulemusi, keha hõõruti üleni mitu korda päevas. Päris alguses kasutati mõjusat oksendamisravimit või oksendamissoola. Ka tugev higistamine aitas nakatanutel paraneda, selle tõenduseks oli sõjaväeosa, mis oli pidanud marssima nii rasketes tingimustes, et soldatid olid üleni higised ja pääsesid nõnda haigestumisest.

      Äädikat kasutati nii sees- kui välispidiselt, mõned pesid sellega ka hambaid ja nägu, äädikat kasutati nagu parfüümi. Mäletan, et igal pool oli äädikahais ja see ei olnud üldse ebameeldiv lõhn. Doktor Orraeus õpetas ka suitsetamist väävli, vaigu ja aromaatsete ainete seguga. Kõike, mis võis nakatada, suitsetati. Kodud, esemed, haige rõivad… suitsu ja äädikat! Tuhapulbrit jagati vaestele ilma rahata, aga seda ka müüdi ja sellega töödeldi kirikuid ja muid avalikke hooneid.

      Ah, mis õudus, mis lein, mis hirm! Moskva oli muutunud surma linnaks. Kõigi näolt peegeldus tumm lootusetus. Pikad majaderead olid tühjad. Öösiti häiris kohutavat vaikust ainult surnuvankrite ühetooniline krigin, sest laipu peideti ja heideti tänavale, kust need vankritele korjati. Tuli asutada uusi surnuaedu ja kuna ei jätkunud piisavalt hauakaevajaid, lasti kurjategijaid vanglatest vabaks. Neid kasutati kõige hädavajalikumatel ja ohtlikumatel toimingutel. Kui hauakaevajat ei olnud, kohustati elanikke ise omaste matmise eest hoolt kandma. Kohe pärast seda pandi nad karantiini. Kaltsakad möllasid tühjaks jäänud lossides, tänavatel põletati mööblit ja maale. Inimesed kasutasid katku surnute riideid ja asju. Vargad näppasid neid surnute majadest.

      Kindral Jeropkini saadetud sõjaväeosa pidi korra jaluleseadmiseks karme võtteid kasutama. Ratsakaart ajas röövlijõugud laiali ja märgistas märatsejad punase värviga, mis pestes maha ei tulnud. Kuna samal ajal peeti Türgi sõda, oli vajaminevat soldatite hulka raske kokku saada ja katk oli ka kohalike väeosade read hõredamaks muutnud. Vürst Orlovi suurepärane idee – kasutada värvi – aitas kaasa rahutuste vaigistamisele.

      Kui keegi mees väärib oma maine taastamist tegude eest, mida üldiselt ei peeta tema teeneteks, siis on see vürst Grigori Orlov. Ta tuli koos meiega Moskvasse ja tegi jõudu säästmata tööd moskvalaste hüvanguks. Vürst Orlovi üks esimesi ülesandeid oli uue Tervisenõukogu nimetamine. Ka Orraeusest ja minust said selle liikmed. Tervisenõukogu koostas ja laskis trükkida linlastele eeskirju, kuidas vältida nakatumist ja minna ravile. Sellel oli inimeste usalduse tagasivõitmisel suur tähtsus. Vähemalt sama suur väärtus oli Orlovi isiklikul panusel. Ta kõndis päevad läbi tänavatel rahvahulki valgustamas ja lohutamas, ta kõneles ja õpetas, laskis teha kuulutusi, mida kirikutes ette loeti. Ta koostas karantiinikavasid, kohtus inimestega haiglates, jagas juhtnööre ametnikele. Vaevalt sai ta neil nädalatel palju magada, mäletan, kui väsinud ta oli, kui nägin teda enne koitu tukkumas oma komandopaiga töölaua taga. Vürst Orlov oli saanud keisrinnalt volituse kasutada katku tõrjeks suuri rahasummasid. Kvartaliarstid pidid kohtuma kõigiga, keda oli haigetena üles antud, ja viima vaestele keiserlikust apteegist tasuta ravimeid. Ka toitu jagati tasuta. Tänavatele rajati köögid, kus suurtes kateldes podises supp ja sööjaid jätkus hommikust õhtuni. Orlov mõistis, et rahvale tuli anda võimalus elada katkust vaevatud linnas tavalist elu, et inimestele tuli anda lootust paremale.

      Karantiini tähtsus katku ohjeldamisel oli otsustav. Tänu Orraeuse määratud rangele karantiinile jäi Suur Keiserlik Lastehaigla, kus oli kokku üle 1000 lapse ja põetaja, katkust puutumata. Mul oli au kuulutada seda rõõmusõnumit koos Orraeusega Tema Majesteedile.

      Vürst Orlov andis käsu rajada linna piiridele suuremate teede äärde kontrollpunktid, mille juurde loodi kaetud turud, kus müügiks mõeldud toiduaineid läbi vaadati. Katk oli siiski jõudnud juba enne seda levida ka Moskva ümbrusse ja seal paisus surnute arv sama suureks kui linnas. Eriti hoolega kontrolliti liiklust Sankt-Peterburgi suunal ja tänu Orraeusele suudeti nii mõnigi sealne nakatumisjuhtum ilma suurema paanikata välja ravida.

      Kaitseliine tõmmati ja liikumist piirati ka linna keskuses. Karantiin ei puudutanud haiglates töötavaid nunnasid, põetajaid ja arste. Meil kõigil oli rinnas märk, mille järgi valvurid meid ära tundsid ja kinni ei pidanud. Korraga kahtegi last haiglasse kandev nunn oli tavaline vaatepilt. Mõnikord olime nii väsinud, et ei oleks suutnud sammugi teha. Aga me ei nõrkenud kannatustesse ka kõige piinarikkamatel hetkedel. Üks juhtum puudutas kauaks mu hinge. Hoidsin süles kahte mudilast ja saatsin neid üle piiri. Nad vaatasid mind usaldavalt, mina vaatasin neid, nad sulgesid silmad ja lahkusid igavikku. Kõik katkuhaigete poolt nakatatud majad, mille mahapõletamine ei olnud lähiümbrusele ohtlik, hävitati. Orlov laskis linnas maha põletada umbes 3000 maja. Kõikjal hõljus suitsuhais. Sama palju maju puhastati tuulutamise ja suitsetamisega. Suitsu kasutati lisaks siseruumide puhastamisele ka riiete ja esemete puhastamiseks. Vabatahtlike armee käis koristamas kortereid, kus olid olnud katkuhaiged, ja nende rõivad põletati õues lõketes. Me käivitasime vabatahtliku rõivaste ja tekkide korjanduse. Neid läks eeskätt vaja isata ja emata lastele, kelle tarvis loodi uusi vaeslastekodusid. Ise organiseerisin mehi vedama linna kinnistes vankrites puhast vett väljastpoolt Moskvat ja see päästis nii mõnegi elu.

      Novembris vähenes uute katkujuhtumite arv märgatavalt. Karantiin lõpetati, elu hakkas rööbastesse minema. Vürst Grigori Orlov kavatses minna Sankt-Peterburgi. Ta oli väsimusest poolsurnud nagu me kõik. Ligi kolm kuud pidevat ärkvelolekut, võitlust laste ja noorte, emade ja isade elude eest. Traagilisi kaotusi ka siis veel, kui arvasime, et kõik on möödas.

      Olin Fanny pärast mures. Aeg-ajalt kurtis ta oma alakõhu üle. Ta varjas minu eest midagi, olin kindel, et tal olid aeg-ajalt verejooksud. Aga kui pakkusin, et vaataksin ta läbi, siis ta vihastas ja ütles, et tal ei ole midagi viga, ta on lihtsalt kehvasti söönud ja halvasti maganud. Ma oleksin pidanud oma naise läbi vaatama, aga meie kõigi elu keskpunktiks sai ootamatult üks kaheksalapseline perekond. Fanny leidis nad. Ta oli koos nunnadega otsimas veel võimalikke haigusjuhtumeid väljaspool Moskvat. Pere leiti pööningult, majast, mis paistis mahajäetuna. Üleval trepil istus väike nuttev poisike, kes ütles, et ema ja isa magavad. Ja õed ja vennadki magavad. Fanny leidis kahetoalise külma korteri, kus laual olid mõned leivakannikad. Korteris oli lisaks emale ja isale seitse last, kõigil kõrge palavik ja mädased villid, osa pereliikmetest oli juba meelemärkuseta. Fanny, kes oli nakkuse eest hästi kaitstud, märkas neid uurides, et kõigil olid lümfisõlmed üles paistetanud. Fanny vaatas iga lapse eraldi läbi ja sai aru, et väike poiss oli ilmselt nakatumisest pääsenud. Pereema tajus Fanny kohalolekut, Fanny ütles talle, et läheb abi kutsuma, ja haaras terve lapse sülle. Teel patrullisid kaardiväelased, kelle kaudu Fanny saatis sõna Suurde haiglasse ja pere viidi kahe haigevankriga kindlasse kohta.

      Poiss, Anton, jutustas Fannyle, et oli just saanud nelja-aastaseks. Kui läksin Suurde haiglasse Fannyt otsima,