Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

TÄIESTI TEADLIK SELLEST, ET OLI KAKS INIMEST, KELLEL OLI SUUREM ÕIGUS TROONILE KUI MINUL: SCHLÜSSELBURGIS VAEVLEV LAPSENA KROONITUD IVAN VI JA MINU POEG PAVEL. Juba minu kroonimise ajal paljastus esimene salanõu Moskvas. Izmailovski polgu kaardiväelased, kolm venda Gurjevit – Simon, Ivan ja Pjotr – ning Pjotr Hruštšov tahtsid vabastada tsaar Ivani ja tõsta ta troonile. Neid piinati ja neid peksti, ülekuulamised olid salajased, aga avalikult anti mõista, et purjus mis purjus, ei mingit tolku… Ma pagendasin tervelt 70 kaardiväelast põhja kaugetesse garnisonidesse. Mul oli taoliste juhtumite jaoks kõrvaks ja uurijaks kaval vürst Aleksandr Vjazemski. „Meie emake valitseb,” ütles ta. „Teised üritajad tsap-tsarapp…” Aga ma teadsin, et kohe, kui mu poeg Pavel saab täisealiseks, kaitseb tema hooldaja Panin võimu üleminekut Pavelile.

      Tean, mis tunne on ärgata igal hommikul ebakindlusega, kas olen veel keisrinna või põimub mu ümber tugev salaliit. Ah, Leon, Leon, sina mäletad meie hirmu! Kui ma olin veel suurvürstinna, oli meil põgenemiskava vana Talvepalee pööningu kaudu Talvekanali poole. Nüüd ei ole minul, keisrinnal, vaja pööningu kaudu pakku minna, vaid on kaitse, kes koosneb ainult truudest sõpradest, õukondlastest, endistest ja uutest. Kahed salatrepid ja suletud pargikäik viivad nüüd kaitstud Admiraliteedi nurgale. Müüris olevast salajasest väravast pääseb läbi ka tõllaga. See aitab mul ennast turvaliselt tunda. Talvepalee on minu kindel koht, aga samas ka minu vangla.

      MINU ESIMESE VALITSEMISAASTA JOOKSUL JUHTUS KA RÕÕMUSTAVAID ASJU. Ma asutasin juba siis leidlaste kodu. Sellest ei räägitud kuskil sõnagi. Praegu, aastakümneid hiljem, on see ikka veel olemas ja rohkem kui kunagi varem päevakorral nüüd, kui oleme leidnud tänavatelt ja pööningutelt nii palju hüljatud lapsi. Lastekodu asetseb endises tehasehoones Vassili saarel, vana surnuaia lähedal. Hoone tehti minu käsul tühjaks, koristati ja jagati väiksemateks tubadeks. Kütmist parandati, sest sooja vajavad lapsed sama palju kui toitu. Käskisin ehitustöödega kiirustada ja palkasin mehi juurde. Leidlaste kodu valmis kohe pärast minu kroonimist. Sinna palgati suur hulk töötajaid, kelle tegevust ma isiklikult jälgin. Keelasin karistuse ähvardusel igasuguse kehalise nuhtlemise. Kooliealised said neli tundi päevas lugemisõpetust. Eriliselt hoolitseti puhtuse eest. Laste söögi pealt kokku ei hoitud. Kui lapsed sinna saabusid, olid nad kõhnad ja virilad, aga minu range jälgimise all olid tulemused peagi näha.

      Andsin ka käsu rajada avalik tervishoiuasutus, samuti käsu asutada Smolnõisse noortele aadlineidudele mõeldud instituut. Ära vaata mind vihaselt, Leon, see on vajalik kool, kuigi sa pole sinna oma jalga tõstnud. Jaa, jaa, ma tean, kui egoistlik on loetleda oma heategusid, aga mul oli võim neid käske anda! Võid uskuda, et ma mõtlesin need korralikult läbi. Andsin välja määruse ämmaemandakooli asutamiseks ja püüdsin ka uurida velskrite tegevust sünnituse juures, aga mul ei olnud siis aega sellistesse asjadesse süveneda. Õnneks tuli Marie von Arenthal tagasi Sankt-Peterburgi, kui keisrinna Jelizaveta veel elus oli. Marie alustas vaikselt oma uurimistööd.

      See kõik tundub loetlemisena: mille kohta andsin käsu, millega tegelesin ise, mida jätsin teistele jälgida. Ma ei saa lõputult kanda koormat, kas mõned käsud ja määrused olid õigustatud. Kas ma tahtsin kõike ise teha, kas mul oli raske vastutust jagada? Kas ma olin kujunemas ainuvalitsejaks, kes tahtis valitseda üksi? Las selle üle otsustavad järelpõlved, kui neil on vajalikul määral tõeseid teadmisi minu kohta ja minu töö kohta rahva heaks.

      Kas ma tundsin ennast neil aegadel keisrinnana hästi? Kas mu meelepaha ei ajanud mind nutma, kui olin muutunud pilke ja häbematute kirjutiste ohvriks? Kas vastukaaluks ei võlunud mind see ääretu hiilgus, mille keskel ma elasin? Valitsejana kuulusid mulle maailma kaunimad paleed koos nende kunstiaarete ja kullatud mööbliga. Võin ainult öelda, et tundsin rohkem paanikat kui harmooniat.

      10. PEATÜKK

      Olin mõttes otsustanud, aga ka teatud viisil sõnatul tkokku leppinud keisrinna Jelizavetaga ühe reisi, mis mul tuli sooritada. Ma pidin täitma kadunukesele antud lubaduse. Peab rääkima ühest asjast, mida vaevalt keegi teab. Tegelikult, kui seda oleks teatud, oleksid kuulujutud minu osalemisest mu mehe Peetri mõrvas lõppenud.

      Nagu ütlesin, oli Ivan VI saadetud Schlüsselburgi vanglasse Laadoga ääres juba Jelizaveta ajal. Kui sain troonile, oli mul kavas ka oma mees tsaar Peeter sinna saata. Aga siis oleks olnud ühes ja samas vanglas kaks võimult tõugatud keisrit. See mõte oli mulle väljakannatamatu. Niisiis andsin käsu viia vang Number Üks ehk Ivan Schlüsselburgist üle Käkisalmi vanglasse. Kas see üleviimine mitte ei tõenda seda, et ma ei kavatsenud Peetri mõrva, tahtsin teda lihtsalt Laadoga äärde Schlüsselburgi? Kui Peeter oli surnud, käisin Ivani Käkisalmis vaatamas ja lasksin ta hiljem tagasi Schlüsselburgi viia.

      SÕITSIN KOOS OMA SAATJASKONNAGA VÄIKESE LAEVAGA MÖÖDA NEEVAT LAADOGALE. Oli haruldaselt soe varasügis, laupäev. Tahtsin istuda tekil, olin soojalt riides ja laeva vööri toodi lai tool, kus ma istusin, mähituna villasesse suurrätti. Laev liugles tasa ja ma vaatasin rannal küdevate banja’de suitsu. Need olid väikesed mustad saunad, mille suits tasases tuules jõe kohale tõusis. Emad seadsid märga pesu rohelisele aasale kuivama, üks noor neiu põlvitas sauna ees purdel ja loputas pesu. Keegi tundis mu ära, langes põlvili ja puudutas mitu korda peaga maad. Lehvitasin, ütlesin midagi, noor ema vastas kuuldavalt: Gospodi pomilui Tsaritsa… Nad olid puust sadamasillad otse randa ehitanud. See oli minu Laadoga-reisi idüll. Mõtlesin, mis tunne oleks istuda sadamasillal, loputada meeste särke või lapse mähkmeid. Kas nad unistavad sinisest taevast ja soojalt paistvast sügispäikesest…

      Külad saunadega jäid seljataha. Kui saabusime Laadogale, kohta, kus Neeva hakkab merre voolama, nägime Schlüsselburgi torne. Meie väike laev ujus kindlusest mööda ja jõudsime avavette, mis laius otsekui meri. Ilm oli vaikne, kuid ma olin kuulnud uskumatuid lugusid Laadogast, kus ootamatult võis puhkeda tugev torm. Kaluripaadid olid ümber läinud ja mitugi meest leidnud märja haua. Aga meie laev liugles vaikselt Käkisalmi poole. Milline uhke meri! Või järv. Ma ei tea, aga ilus oli see küll.

      Laev jäi ankrusse Käkisalmi sadamas, seal me ööbisime. Õhtust sõime laevas ja kaardiväelased valvasid meid. Uinusin lainete laulu saatel väikeses magamisnurgas, mis oli keisrinna jaoks kaunistatud. Pärast hommikusööki kogunesid kaardiväelased kaldale ja meid ootas tõld hobustega. Tuli maale minna. Tuli minna Käkisalmi kindlusse, kus hoiti ohtlikke vange. Tuli kohtuda nendest kõige ohtlikuma, tsaar Ivan VI-ga, Venemaa seadusliku valitsejaga, kellelt Peeter Suure tütar Jelizaveta oli röövinud trooni. Minu mees Peeter III jätkas tema vangistust. Mina samuti.

      OLIN VAPUSTATUD, KUI MASENDAV PAISTIS KINDLUS. Ma ei teadnud, kuidas oli Schlüsselburgi müüride vahel, aga Käkisalmi kindlus oli halvas seisukorras ja sünge. Vangid ei saanud isegi loodust nautida. Ei mingit taimestikku, ei mingit rohumaad. Mitte ainuski lind ei laulnud. Paksudest müüridest õhkus ängistust. Vangivalvurid võtsid mind vastu, kummardasid sügavalt, näol tardunud ilme. Nad olid halvasti riides, räpased, juhmide nägudega.

      Vang Number Üks paiknes sisemises kindlustuses, mitme müüri taga. Sealt oli kellelgi võimatu elusalt põgeneda. Tol ajal olid mu jalad veel terved, läksime üle kivisillutisega õue koridori, mille mõlemal küljel olid tugevad rauduksed. Tundsin koridoris ilget haisu ja surusin rätiku näo ette, aga astusin vapralt edasi.

      Uks avati ja kaks vangivalvurit lasksid mu sisse. Ruumis oli üks aken, trellid ees. Püüdsin vaadata, mis sealt paistab. Pilved taevas, mitte midagi muud. Kongi nurgas oli raudvoodi, mille serval vang istus, jalad konksus. Sängipõhja võrestik oli järele andnud ja keskelt nii vastu põrandat vajunud, et võis ainult kujutleda, kui võimatu on seal magada. Käkras madratsi peale oli visatud räpane tekk, ei patju ega midagi muud. Voodi kõrval seisis tahumata laud, sellel puust veenõu ja kaks kulunud raamatut. Kongis oli kaks puutooli, seina ääres väike kapp ja ainult üks ikoon konarlikul seinal kapi kohal. Uksepiida küljes kõrges varnas rippus must keep.

      Mind oli hoiatatud, et valvurid hoiavad vangi närudes ja karmides tingimustes, et tema sünnipära avalikuks ei tuleks. Ükski teine vang ei teadnud, kes oli vang Number Üks. Mind nähes hakkas vang