Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

polnud ta nädalate kaupa välja saanud, sest ta oli näost plass.

      Istusime vastamisi toolidele. Ta vaatas mind tüdinult ega öelnud midagi. Mida ta võis mõelda… Kes on see kõrgest seisusest naine, kellel on villane suurrätt? Ta mudis kätega oma räbaldunud särgi serva, rullis seda, silus, rullis uuesti… Siis süttis ta silmis arusaamine ja järsku valgus ta näole lai naeratus. See vapustas mind.

      – Ema? Kas sa oled ema? Oled ema!

      – Ma ei ole ema.

      – Oled ema. Oled sugulane.

      – Ma ei ole sinu sugulane.

      – Kus ema on? Kus isa? Tulevad, kindlasti tulevad.

      – Kes õpetas sind rääkima? Kas sa oskad lugeda?

      – Taat Volodja kõneleb. Taat Volodja loeb usulaamatut. On mältlid, põletatakse tules, on pahad inimesed, söövad teisi. Mina süütu, ema viib äla.

      – Ema ei saa viia…

      – Ema ja õed ja isa tulevad äla viima. Seda ütleb Jumal. Näitab poisile meld ja laineid ja alati on soe, kui päike sisse tuleb.

      – Ema on surnud. Isa ka.

      – Ema ei sulnud, ema on öösel siin! Ema võtab poisi sülle ja koos nutavad ema ja poeg.

      Mina, Venemaa keisrinna, põgenesin häbiväärselt. Tormasin uksele, ei vaadanud tagasi. Tormasin koridori, kaks vangivahti järel. Seest kostis hüüdmist: „Ema, äla mine äla, ema!” Kuulsin jubeda raudukse kriginat, kui seda suleti. Läksin mööda koridori, peatusin, läksin tagasi valvurite juurde. Hingasin sügavalt. Istusin toolile koridoris ja sundisin ennast rahunema.

      – Teie Majesteet, ütles üks meestest, kummardas ja jäi minu ette seisma. – Olen Mihhail Vlasjev. Me oleme minu kaaslase Pjotr Tšenkiniga siin vangid, kuigi oleme vangivahid. Me pole poolteist aastat omakseid näinud. Teie Majesteet, me ei suuda seda nõrgamõistuselist enam valvata! Me igatseme koju. Miks on meid koos selle õnnetuga süüdi mõistetud? Me ei ole kurjategijad!

      – Kas teil on pered?

      – Mõlemal lapsed ja naine, Teie Majesteet.

      – Kus teie perekonnad elavad?

      – Sankt-Peterburgis, Teie Majesteet.

      – Vaatan, mis ma saan teha. Teie kahega võin ma otse rääkida, te olete meie usaldusvalvurid, teate oma vastutust. Ehk saavad teie perekonnad teid vaatamas käia. Te teenite mind eriülesandel.

      – Majesteet…

      Keegi jooksis mööda koridori minu poole. Sõdurimundris mees viskus mu ette põlvili.

      – Semjon Nikolajevitš, komandant, Teie Majesteet. Palun vabandust, et ma ei olnud Teie Majesteeti vastu võtmas, ma ei saanud põhjatornis õigel ajal teie tulekust teada. Meil on nüüd igasuguseid muresid…

      Vaatasin komandandile rangelt otsa.

      – Teie vastutate otse minu ees järgmiste määruste asjas: vang Number Ühe voodi tuleb otsekohe korraliku vastu välja vahetada. Uus madrats. Paks tekk ja padi! Soe voodriga keep. Vajalikul määral toitu. Kord päevas viite ta välja. Need truud usaldusalused valvurid saavad kordamööda puhkust, aga peavad siiski oma tööle tagasi tulema. Annan isiklikult sihtraha nende reisideks ja vangi vajadusteks.

      Nad seisid minu ees nagu märtrid. Vabastasin komandandi tema hirmust, aga pidin talle ütlema, et lasen vanglas kontrolli läbi viia, ja palusin, et Semjon Nikolajevitš saadaks vürst Vjazemskile ettekande vangla olukorra kohta.

      – See paik on Venemaale häbiks. See pole teie viga. Siin haigestuvad vangid ja vangivalvurid.

      – Keisrinna, meie emake, täidame teie käsu, ütles komandant alandlikult. – Kuigi raha ei ole… Vangivalvurid põgenevad, kannatavad toidupuuduse käes. Teen kõik, Teie Majesteet, aga ei tea, kuidas sügiseni vastu pidada.

      Ta oli masendunud mees. Nägin kohe, kui jõuetu ta oli. Panin vanglad erikontrolli alla.

      Tagasitee laevaga oli masendav. Mul ei läinud meelest vangi kahvatu nägu ja valulised silmad. Kui keisrinna Jelizaveta ei oleks Ivani vangi pannud, oleks ta kena pikk mees, Venemaa valitseja. Mäletan igavesti ööd Jelizaveta juures, kui nutsime kahekesi koos selle mehe saatuse pärast.

      VANG NUMBER ÜKS VIIDI TAGASI SCHLÜSSELBURGI, MIS OLI PAREMINI VARUSTATUD KUI KÄKISALMI. Tema valvurid said puhkust ja esimest korda pärast pikki aastaid kergendati vang Number Ühe olukorda. Selle au võtan endale. Aga samas tugevdati tema valvet. Minu külaskäik Käkisalmisse sai tõukeks sellele, et käskisin kontrollida kõiki vanglaid. Koos Vjazemski ja Betskoiga parandasime vanglate olukorda tunduvalt ja andsime juhiseid pidevaks kontrolliks.

      Ma ei võinud Ivanist kirjutada isegi mitte parun Grimmile, kes on üks minu armastatumaid kirjasõpru. Ta ei võtaks minu vangi suhtes seisukohta. Ka tema tõmbub tihti otsekui loori taha või udu varju sõnadega, millel ei ole enam mingit tähendust. Kas ma peaksin pettuma iseendas, oma kriitikavõimes, selles aastakümneid kestnud kirjavahetuses, kus olen olnud täiesti aus, samas kui tema tihti ei ole minu muredest üldse hoolinud? Ma olen ju öelnud: uskuge inimeste kirju, sest kirjas on inimene kõige siiram. Kes tahaks valetada kirjas? On ka selliseid. Kirjas ütleme seda, mis meil öelda on, kokkusurutult, sest keegi ei jaksa hanesulge hoidvat kätt klatšiga vaevata. Kirjadest leiate tee teise inimese hinge, sügavamale, kui nende inimeste kaudu, kes annavad mõnele surnud inimesele elu raamatu näol! Mõtlen, mida nad minust hakkavad kirjutama. Loetlevad minu vigu? Arvavad, et teavad minu elust kõike?

      SUVEL 1764 LÄKSIN REISILE BALTI PROVINTSIDESSE. Sealsetele kuberneridele oli tehtud ülesandeks anda teada, et keisrinna tuleb garnisone kontrollima. Ise mõtlesin mõnele kangekaelsele ametnikule ja umbusklikule aadlikule – neile teeks head näha keisrinna Katariinat kogu tema hiilguses. Ja muu Euroopa näeks, et Balti alad on Vene riik.

      Sõitsime mööda Baltimaid ringi neli nädalat, ööbisime mõisates, võtsime vastu lugematul hulgal delegatsioone. Revelis viibisime kuus päeva, korraldasime Kadriorus vastuvõtte ja balle, kuhu linna seltskond ilmus oma parimas rõivastuses. Aga kõige rohkem jäid mulle meelde lilli puistavad noored neiud raekoja ees, kui astusime sinna auväravate kaudu, suurtükipaukude kõmades. Tundsin, et olen kõigi nende lähedal. Nägin enda ümber õnnelikke nägusid, aga ei näinud nägude taha. Hoidusin vaatamast tagaplaanil seisvate, kellelegi mõisahärrale kuuluvate hingede poole, nende olemusest peegeldus tumma alistumist. „Venemaal müüakse inimesi nagu loomi…” Need Voltaire’i sõnad kumisesid mu kõrvus. Tunnistan, et see tegi mulle haiget.

      Inimesed tulid tee äärde meie kaaskonda vaatama. Mingis külas väljusin tõllast ja läksin neid tervitama. „Emake,” hüüdsid nad, just nagu Škurin. Nad rõõmustasid, kui keisrinna oli järsku nende keskel. Keisrinna võttis lapsi sülle, õnnistas neid, tegi ristimärgi väiksekeste laubale. Emad punastasid rõõmust. Väike valgepäine poisike seisis eemal, paljajalu, lühikestes pükstes, ilma särgita. Küsisin ta nime. „Hendrik,” kostis sosinal. „Kas sa aitad isa põllul? Mis sinust saab, kui suureks kasvad?” Ta tahab kaluriks, aitas õde. Andsin mõlemale kopika. „Hoia see alles ja osta raamat, kui suuremaks saad. Õpi lugema, siis saab sinust tark mees.” Silitasin veel väikese poisi pead. Nii tegi ju kunagi keisrinna Jelizaveta, miks mitte ka mina. Tõllakaravan jätkas teed.

      Külaskäik Paldiskisse ebaõnnestus jälle, samuti nagu siis, kui käisin seal koos keisrinna Jelizavetaga. Seda sadamat ei saada kuidagi valmis. Mäletasin, kuidas olin vigastanud oma jalga eelmise reisi ajal. Sama vähe kui toona oli sõjaõppusi udusel merel näha nüüdki.

      Igas postijaamas oli meie jaoks varutud 400 hobust ja väikesteski kõrtsides pakuti šampanjat ja parimat burgunderit. Kubernerid koos ametnikega olid kõik hästi ette valmistanud. Kui Liivimaa kuberner, minu vana sõber kindral George Browne oli Riia lähedal meil vastas, võisin ülistada talle kubermangu õitsengut. Ballid ja vastuvõtud jätkusid Riias, purskkaevudest voolas punast ja valget veini, terve linn oli ehitud. Kindral Browne’iga ajasime ka asjalikku juttu, ta oli valmis