Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

rindele, vaid sinna määrati tema vend Aleksei. Ma ei mõistnud ega mõista ka praegu, miks sai sellele Arminägu Alekseile osaks au võidelda oma keisrinna eest. Nii palju kui mina tean, võttis ju tema elu tsaar Peeter III-lt. Kas tema nimetamine Türgi rinde etteotsa oli omamoodi autasu?

      Meid oli kümmekond, seisime kõik reas, kui Tema Majesteet sisse astus. Ta nägu oli murelik. Ta vaatas meid kõiki tõsiselt, öeldes, et Moskvast oli saabunud kuller, kelle toodud teadete järgi valitses Moskvas kaos. Surnute arv oli kasvanud juba tuhande ligi päevas ja lisaks olid puhkenud suured rahutused, mille põhjuseid täpsemalt ei teatud. Moskva ametnikud palusid saata arste, ravimeid ja inimesi appi. Tema Majesteet palus, et von Orraeus läheks kohe olukorda selgitama. Ta tegi ka ettepaneku, et mind saadetaks Moskvasse, sest vaja läks igat laadi arstiabi, ka kirurgilist. Keisrinna leidis, et minu viimaste uurimuste tulemused on lisanud teadmisi epideemiatega toimetulemiseks. Ettepanek tuli mulle üllatusena. Olin äsja abiellunud ega pidanud ennast mingiks epideemia-asjatundjaks. Vaatasime von Orraeusega teineteisele otsa, tema pilk ütles, et Tema Majesteedile ei öelda „ei”.

      Von Orraeus asus juba samal õhtul teele. Ta käskis täita vankri ravimite, sidumis- ja puhastusvahenditega. Vürst Orlov, kelle keisrinna määras operatsiooni juhtima, pidi tulema koos meiega Moskvasse, kui on varutud vajalik hulk ravimeid ja muud tarvisminevat. Sankt-Peterburgist kutsuti kaasa ka põetajaid.

      Hommikust õhtuni pakkisime ja koostasime kaasavõetava kraami nimekirju. Mulle selgus peagi, et ka mu naine Fanny asutas ennast Moskvasse kaasa tulema. Juba paar nädalat varem, otsekui ette aimates, oli ta keisrinna ja minu teadmata rutanud auku pähe rääkima Maria haigla abiarstile, kes hakkas talle põetamise põhioskusi õpetama. Minule ütles Fanny, et ta on päevad läbi keisrinna juures, keisrinnale ütles, et hoolitseb oma abikaasa eest, kes saab sageli alles varahommikul haiglast koju. Fanny pettis meid mõlemat. Nüüd olid Fanny ja keisrinna lausa tülli läinud. Fanny oli teatanud, et on aastakümneid keisrinnat ustavalt teeninud ja tahaks nüüd olla oma mehe kõrval ja minna koos temaga Moskvasse. Keisrinna keelas karmilt Fannyl minna. Ta oli meelde tuletanud, et Moskvasse saadetakse ainult nunnasid, kellel on kogemusi katku ravimisel. Fanny oli saanud ränga vihahoo. Sel ajal sain ma teada oma naise kavatsusest ja ruttasin paluma Tema Majesteedilt audientsi. Škurin korraldas selle kohe.

      Ma tänasin keisrinnat selle eest, et ta ei lubanud mu naisel Moskvasse minna. Rääkisin õuduslugusid linnadest, kus möllas epideemia ja nakatuda võib lihtsalt sissehingamisega. Ainult väljaõppinud nunnad suudaksid seal haigeid põetada. Keisrinna lubas Fannyle aru pähe panna. Olin meeletult õnnelik, sest teadsin, et keisrinna sõna on seaduseks. Keisrinna lõi vaikselt risti ette ja kummardas mulle, luterlasele: „Gospodi Isuse Hriste.” Õnnistan teid, mu laps…

      Tema Majesteedi palvel läheks Maria haiglast Moskvasse nelikümmend kaks nunna, juhtideks õde Jevgenia ja õde Jelena. Nad vastutaksid põetajatena haigla eest, mille asukohta me veel ei teadnud, aga mille Orraeus meile kätte juhataks. Tundsin mõlemat nunna, nad olid mind sageli lõikustel abistanud, teadsin, et nad on pädevad.

      Kogu aeg oodati Moskvast uusi teateid. Talvepalee siseõuel seisid sõdurid, valmis jalamaid saatma kullerid Orlovi palge ette.

      Meie minekuks tehti ettevalmistusi. Orlov andis käsu, et ühest tehasest Viiburi lähedal tuleb läkitada otse Moskvasse koormate kaupa tuhapulbrit, mille kasutamine saastatud majade puhastamisel oli andnud häid tulemusi. Tervest Sankt-Peterburgist koguti ka kokku äädikat ja äädikalastid saadeti otsekohe teele. Siis, kui kullerid lõpuks tulema hakkasid, tuli neid üksteise järel mitu. Nad kihutasid üle silla Neeva kaldapealsele ja Talvepalee õuele, vahisõdur jooksutas nad otse keisrinna Katariina vastuvõturuumi, kus too koos Orloviga istus. Pärast seda pääsesid mehed sauna, sööma ja magama. Selgus, et Moskvas valitses tõeline kaos. Aadel ja rikkad olid linnast lahkunud, kõik, kes vähegi suutsid, lasksid jalga, need, kes ei olnud nakatunud ja kellel oli, kuhu minna. Kõik püüdsid katku eest põgeneda, kaltsudes inimhulgad täitsid tänavaid ja linnast välja viivaid teid. Emad sülelastega väsisid ja raugesid sügiseses vinges tuules teeservadesse puhkama. Üldist viha tekitas teade, et Moskva abikuberner oli pelgurlikult jätnud oma posti ning läinud koos perega kahes tõllas esimeste hulgas pakku.

      Suurem osa kirikutest oli suletud, aga need, mis olid lahti, täitusid palvetajatest. Kõik kogunemised kirikutes, koolides, tänavatel ja väljakutel keelati nakkusohu tõttu ära. Saunad olid suletud. Esimene kuller jutustas metropoliit Ambrosiusest, kes andis käsu sulgeda kirik, kuhu inimesed tulid, et paluda abi imettegevalt Maarja ikoonilt. Järgmine kuller saabus Sankt-Peterburgi teatega, et kirikusse tunginud vaestehulk oli kiskunud metropoliidi tükkideks, tapnud ta ja rüüstanud ta maja. Oli alanud anarhia.

      Kuulasime kulleri jutustust masendatult. Siis olime juba niikaugel, et ootasime Talvepalee sisehoovis ärasõitu. Meie pidime minema ratsa, nunnad olid juba asunud teele vankrikaravanides, mille sõiduks kulus oma kaks nädalat. Ootasin õuel, et Fanny tuleb hüvasti jätma. Teadsin, et ta on ikka veel minu peale pahane. Kui vürst Orlov tuli oma ratsu juurde, ilmus õuele ka keisrinna, et meid õnnistusega teele läkitada. Tema Majesteet suudles hüvastijätuks kõiki meid kolm korda põsele. Sosistasin keisrinnale, et Fanny ei tulnud hüvasti jätma. Keisrinna naeratas ja ütles, et küll ta suudab Fannyle aru pähe panna, las ta nüüd mossitada, see tuleb suurest armastusest minu vastu. Vaatasin Talvepalee aknaid, kuskilt ei paistnud Fanny käharpead. Olin solvunud, aga sain aru, et ta kardab kohutavalt mind kaotada.

      Meid, eesotsas ratsutajaid, oli seitse meest. Äkitselt, just siis, kui pidime hobuste selga hüppama, tuli meie hulka kaheksas ratsanik. Ma ei uskunud oma silmi. Fanny, meherõivastes, istus hobuse seljas ja ratsutas keisrinna ette, et talle kummardada. Ma ei kuulnud, mida räägiti, värisesin vihast. Fanny oli mähitud paksudesse soojadesse riietesse, rätiku vahelt paistsid vaid tema silmad. Vihastasin! Karjusin, et Fanny ei tule kaasa. Fanny vihastas veel rohkem ja karjus, et tal on kõrini elu aeg Moskvasse tõllakaravaniga sõitmisest. Ja et ta läheb igal juhul Moskvasse ja ta on vaba inimene, mitte pärisori. MITTE PÄRISORI. Seda kõike karjus ta keisrinna kuuldes. Keisrinna tõmbas õlaräti tihedamalt ümber ja silmitses Fannyt rahulikult. Ta ütles nii kõvasti, et me kõik kuulsime: „Kas sa kavatsed minna ilma minuga hüvasti jätmata?” Fanny tuli hobuse seljast maha, astus mõned sammud ja oli keisrinna embuses. Keisrinna silmad olid pisarais, ta silitas Fanny põske.

      Fanny ütles, et peab ratsasõidule vastu sama hästi kui tema abikaasagi. Ja et ta keeldub naistesadulast, tal on paksu keebi all jalas meeste püksid. Siis palus Fanny, et kaardiväelane aitaks ta hobuse selga. Ta pöördus veel kord, et vaadata keisrinna poole. Kuulsin, kuidas keisrinna ütles: „Mis mul siin parata, Fanny. Õnnistan sind, mu laps!” Fanny heitis pilgu Talvepalee akendele, tõstis käe ja jättis hüvasti kõigiga, kes trepil seisid. Mina kiristasin hambaid. Fanny istus rahulikult ratsu seljas ega vaadanud minu poole. Ajasime oma ratsud jooksma ja ratsutasime vürst Orlovi hobuse järel Talvepalee sisehoovist Neeva kaldatee suunas.

      Minnes kartsin, et Fanny aeglustab meie teekonda, sellega pidi arvestama, aga teisalt imetlesin Fannyt jäägitult, nii püstipäisena istus ta oma ratsu seljas. Esimeses hobuste vahetuspaigas ütles ta, et tal ei ole üldse külm, ja ka meie, teised, ei tundnud külma, polnud aega külmetada. Hobuste vahetamise ajal jõudsime vaid mõne tunnikese magada ja lahjat suppi süüa. Kahe päevaga olime Moskvas, kus algas kohe nii kibe töö, et reisiväsimus läks meelest ega olnud aega ka sellest suurt rääkida.

      Seadsime end sisse ja valisime oma peakorteriks vürst Orlovi lossi õuetiiva korteri, kuhu kuulusid salong, viis magamistuba ja köögiruumid. Vürst ise majutus sama tiibhoone ülemisele korrusele, kus tal oli ka töötuba. Ta tahtis loovutada lossi peahoone katkuhaigete käsutusse.

      Vürst Orlov andis oma teenijaskonnast meile perenaiseks Sonja, turvalise ja sihikindla naise, kes hoolitses meie igapäevaasjade eest. Fanny ja mina saime omaette vaikse toa, kus võisime rahulikult puhata need mõned tunnid, mis meil eelseisvatel nädalatel vabaks jäid. Teadsime, et meilt nõutakse palju, aga teadsime sedagi, et kõige tähtsam oli päästa inimelusid. Sellest õilsamat ülesannet ei või inimene saada.

      Kui Orraeus meid õhtul vaatama tuli, hoidis ta nakkusohu kartuses meist kaugemale. Ta rääkis, et epideemia oli tõenäoliselt puhkenud juba sügisel keiserlikus rõivatehases, ettevõttes, kus töötas umbes