Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

Aga ta oli Denikinite laps. Olen sünnitanud kolm korda, saamata kordagi lapsi oma rinnale ja kuulmata nende nuttu.

      Uksele ilmub kena mees kauni näoga. Ta liigutused on pisut naiselikud, kulmukarvad otsekui pintsliga tõmmatud. Valge puuderdatud parukas, triibuline siidjakk, selle all lühike vest. Panen tähele, et põlvpüksid on nahast. Ta kummardab minu, oma ema ees nagu õukondlane. Me vaatame teineteisele silma.

      – Aasta, maman! Terve aasta ilma teid nägemata! Te pole muutunud, ütleksin, et olete lausa kaunis!

      – Tule, kallista oma ema! Ära vaevu meelitama, Aleksei. Mulle see ei meeldi. Olen vanemaks jäänud, see kukkumine on mind nõrgaks teinud. Kuidas reis läks? Kas kaotasid mängimisega palju raha? Lõhnad hästi, oled mehe kohta liiga ilus, sedasama ütlesin ma alati sinu isale Grigorile.

      – Minu suurepärane, armas, kaunis paksuke maman.

      – Istu, ole lahke. Tahan sind vaadata ja sinu silmi näha, kui sa räägid.

      – Ma räägin oma suuga, maman, mitte silmadega.

      – Räägid, mis sa räägid, sinu silmad kõnelevad tõtt. Kui palju sa mängisid?

      – Balansis, maman… võitsin suure summa. Kõik on ära makstud. Veneetsias süvenesin raamatute ostmisse, unustasin mängida. See oli maailm, mida vajasin. Leidsime Denikinitega Veneetsiast uskumatu raamatupoe. See oli väike, aga täiuslik, ühe kanali ääres. Riiulid täis kogu kirjandust, mida inimesel vaja! Pood kuulub kahele naisele, emale ja tütrele. Ema on lesk Patrizia Giulia, Veneetsia haritlane, mitte aadlik. Tütar Donatellal on Euroopa kõige targem pea.

      – Minul on!

      – Maman, teie enesearmastus on võluv! Keegi ei tohi olla teist ilusam või teist targem.

      – Sul on siis armuke. Kas see Donatella liigub koos sinuga?

      – Noh, jah… Maman. Mul on teile asja.

      – Paistad tõsine.

      Ta põlvitab minu ette.

      – Teie Majesteet, minu proua Ema. Palun luba astuda abiellu Reveli komandandi parun von Ungern-Sternbergi tütre Anna Dorotheaga.

      Ohkan sügavalt. Rõõmust.

      – Mu poeg Aleksei Grigorjevitš, annan sulle loa abielluda. Tahan Anna Dorotheaga võimalikult varsti kohtuda. Tõuse üles, saad minu õnnistuse.

      – Maman, tuleb küll tunnistada, et Donatella on toredam kui Anna. Aga ma ei saa abielluda raamatukaupmehe tütrega. Kavatsen muretseda palju lapsi ja täita oma järglastega terve Euroopa! Minul on – tänu teile – Põltsamaa loss. Annale see istub, ta on saanud lossipreili kasvatuse.

      – Kuidas sa Anna peale tulid?

      – Kui ta nägi minu raamatukogu, ta nägu elavnes.

      – Aga sind nähes?

      – Nõndasamuti.

      – Ja nüüd sa kavatsed veel vaba mehena Sankt-Peterburgis lõbutseda?

      – Jah, kavatsen, maman. Donatella on minuga kaasas. Leon ja Aleksandra leppisid sellega. Mulle meeldivad naised, üks peab alati minu seltsis olema. Donatellas on uudsuse võlu, maman, aga Annat ma austan.

      Ta hakkab minu ees edasi-tagasi kõndima. Tal on käes valge pitsidega rätik nagu Pavelilgi, ta hõljutab seda käes, tõstab aeg-ajalt näo ette, lehvitab kõndides, just nagu oleks palav, kuigi õues on väljakannatamatult külm. Selline on ta alati olnud, elanud omas maailmas, oma tujude järgi. Juba poisikesena tulid talle pähe hullumeelsed ideed. Sõjakooli ajal oli ta huvitatud tantsupidudest ja Smolnõi aadlineiukestega kurameerimisest ega õppinudki vehklema. Kui ta oma Euroopa-reisidel sattus suurtesse mänguvõlgadesse, tuli mul läkitada ta elama Liivimaale otsekui aresti. Ostsin talle Põltsamaa lossi, kuhu ta nüüd ehitab observatooriumit ja suurt raamatukogu. Raamatuid armastab ta samamoodi nagu emagi. Ka praegu hellitab ta raamatuid, võtab ikka ja jälle ühe riiulist ja paneb selle siis hoolikalt tagasi. Ta silitab raamatuid nagu naiste juukseid, surub oma näo raamatuselja vastu nagu suruks seda naise valgele kaelale.

      – Maman, ma kuulsin, et Betskoi on surnud. Mis minu raamatukogust sai?

      – Minu sõber Betskoi jõudis elada üheksakümneseks. Leinasin teda sügavalt. Ta suutis kuni lõpuni olla kunstiakadeemia juht. Sa pead raamatute kohta küsima tema tütrelt Jelena Ivanovnalt. Aga tule siia minu kõrvale ja vala mulle veini. Maman tahab juua oma kadunud laiskvorstist poja terviseks, kes ei raiskagi enam raha mängulauas, vaid kulutab seda raamatutele. Maman on uhke sinu üle ja sinu soovi üle paigale jääda.

      – Kohtasin äsja salongis Pavelit. Ta lubas, et kui ta saab tsaariks, annab ta mulle krahvi tiitli. Mis te selle kohta ütlete, maman?

      – Mis mul öelda, kui su vend seda tahab.

      – Kuidas maman’ile meeldivad minu hirvenahksed püksid? Kas ma ei mõju ülalpeetava prantsuse õukondlasena?

      – Kes sind üleval peab? Mees? Või naine?

      – Mina ise! Noh… raskematel võlaaegadel keegi teine. Tunnistan, maman, et olen ka meestest huvitatud.

      – Mina olen salliv, mis puutub igasugusesse inimestevahelisse armastusse. Poisiarmastuses on see viga, et lapsi ei tule. Mees võib oma meesarmukesega nautida ükskõik kui palju, aga laps tuleb teha naisega. Muide, kas sul on sohilapsi? Mina kui ema pean ju teadma, kuidas sa oma seemet oled külvanud.

      – Maman, tegelikult ma ei tea. Mind ei huvita lapsed üldse, aga nad on paratamatud. Ja Anna armastab väga lapsi. Miks ei võiks lapsed sündida küpsetena, nii et nad juba sündimisest peale räägiksid? Ma ei oska neile õieti läheneda, nad on sellised lahtiminemata silmadega magavad hiirepojukesed.

      – Gospodi pomilui…!

      – Maman, ärge teeselge! Mind ei huvita enam ka suhted, naised on kõik üpris igavad. Erandeid on, näiteks Donatella… Aga kui te näeksite, missuguse suurepärase raamatukogu ma Põltsamaa lossi rajasin! Terved seinad läbi kahe korruse on raamatuid täis, teisel korrusel on ümberringi rõdu. All katab saali põrandat hiigelsuur roheline vaip, seinast seina. Kõrval on arhiivikapid. Raamatud on paigutatud tähestiku järjekorras. Ma tean iga raamatu pealkirja ja kohta, maman. Ka observatoorium on valmis. Seal üleval, peaaegu taevas, joon veini. Võin olla seal kas või kolm päeva, käin ainult all magamistoas magamas. Ma armastan rohelist värvi, suur salong on samuti roheline nagu kahekorruseline raamatukogugi. Rohelise kangaga kaetud suurel laual on reas parimad teosed. On Molière, Shakespeare, Rousseau… Mis lugemisse puutub, siis olen emasse.

      – Mind on hakanud huvitama need raamatud, mida ma nooremana lugesin. Olen jälle välja otsinud Beccaria teose. See Donatella ja ta ema teavad kindlasti Beccariat…

      – Muidugi, maman.

      – Leidsin Ermitaaži raamatukogu korraldamist kavandades vanad ajalehed. Seal oli nimekiri prantsuse valgustusaja kirjandusest. Lugesin muide täna hommikul Rousseau’raamatut „Les Confessions” – Pihtimused – vene keeles. Hea raamat.

      – Suurepärane mees.

      – Suri liiga vara. Viiekümne seitsme aastaselt. Samal aastal suri Voltaire. Sellest saab varsti kakskümmend aastat. Seal nad kõnnivad kahekesi taevases roosiaias, kuigi mina pidin kohtuma seal Voltaire’iga igal õhtul. Nii me kokku leppisime. Taevas ma ei vaevu vihastama Prantsuse revolutsiooni peale. Ma lausa kadestan Rousseau’d, Voltaire kaaslaseks… Meenus üks tema teooria. Kas mitte see, mida ta kirjutas, ei ole kõike muud kui tõene! Et ka võttis vaevaks midagi sellist hanesulega jäädvustada. Ta ütles nimelt, et inimene on loodud heaks, aga tsivilisatsioon tegi ta pahaks, et loodus lõi vaba inimese, aga tsivilisatsioon muutis ta orjaks, et loodus lõi ta õnnelikuks, aga tsivilisatsioon tõi kaasa õnnetuse.

      – Maman, see on esimene kolmest revolutsiooni kuulsast põhimõttest: vabadus, võrdsus ja vendlus – liberté,