Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

kolivad Päikesemõisa teie lähedale.

      – Vürst Galitsõni endisesse mõisa? Siis võime Hermaniga kas või igal õhtul kokku saada ja kaarte mängida.

      – Leon, ma pean rääkima ka ühest visiidist. Peale minu teab sellest lähedastest ainult Škurin.

      – Milles on asi?

      – Üks inimene saabus Sankt-Peterburgi ja jääb siia võib-olla mõneks aastaks. Ta elab Morskajal. Vürstinna Irina Ivanovna Rumjantseva andis talle oma lossis korteri. Pean tunnistama, et pärast selle isiku tulekut palvetasin salaja, et sa ei hülgaks mind, vaid jagaksid minuga seda tunnete tulva. Palun, et sa avaldaksid selle saladuse ka Aleksandrale.

      – Ma ei saa midagi aru, tsaarinna, kellest on jutt?

      – Minu vanune välismaa mees esitles ennast Škurinile ja palus tema kaudu minult audientsi.

      – Välismaa mehed käivad sageli teilt audientsi palumas, madame.

      – Kui ma teda nägin, jäi mu süda seisma. Ta on oma venna teisik. Teadsin kohe, kes ta on. Ma ei suutnud teda seistes vastu võtta, vajusin jahmunult oma tugitooli. Silmitsesime hetke teineteist ilma sõna lausumata. Ta tuli minu kätt suudlema ja kummardas sügavalt. Ta vaatas mind hellalt, otsekui rahustades.

      Aiman. Pean oma käe rinna alla suruma. Kas see võib võimalik olla? Kuidas on see võimalik? Kas ta võib olla Sankt-Peterburgis? Ja miks ta alles nüüd välja ilmus?

      – Sa kahvatad, Leon. On sul halb?

      – Rinnus pigistab…

      – Mina reageerisin sama jõuliselt, kui teda nägin. Sellest on varsti kakskümmend neli aastat. Ja nüüd seisis minu ees Peeter Rammi kaksikvend Ilmar, oma venna peegelpilt.

      Ma ei suuda rääkida. Mu pea käib ringi… kunagi varem ei ole seda juhtunud. Lasen sellel üle minna, joon vett. Vaatame teineteisele otsa, tsaarinna ja mina. Meie silmad tõmbuvad niiskeks. Tsaarinna on näost valge.

      – Ta tuli Sankt-Peterburgi kuu aja eest. Ta on just nagu Peeter, elegantselt hallinev vaikne mees, tagasihoidlik, vähese jutuga.

      – Kas ta rääkis… Peetrist?

      – Peeter suri Derptis kümme aastat tagasi. Pärast Sankt-Peterburgist lahkumist töötas ta seal arstina.

      – Kas te rääkisite…?

      – Veel mitte. Tegelikult ma ootasin, et sa tagasi tuleksid. Ma ei suutnud isegi tema nime nimetada. Otsekui oleks miski takistanud seda kõvasti öelda.

      – Tsaarinna, pole tarvis ennast paljaks kiskuda. Võtame selle kõik ette siis, kui on paras aeg. Miks Ilmar Ramm Sankt-Peterburgi tuli?

      – Ta sai Ivan Pavlovitšilt huvitava pakkumise. Krahv Bezborodko oli juba varem sellest mehest kuulnud ja palunud oma kirjas tal Sankt-Peterburgi tulla. Bezborodko pakkus ametikohta Sankt-Peterburgi Kunstiakadeemia raamatukogus. Uurisin pisut tausta ja sain teada, et Ramm on tuntud terves Euroopas. Alati, kui Londoni või Pariisi suuremates raamatukogudes vajatakse asjatundjat, mainitakse Liivimaalt pärit bibliofiili ja ajaloolast Ilmar Rammi. Diderot ja d’Alembert on oma „Entsüklopeedia” jaoks temalt korduvalt abi palunud.

      – Ta töötab siis nüüd kunstiakadeemia raamatukogus, madame?

      – Ei, Leon, see on tühistatud, sest Bezborodko palkas ta Ermitaaži raamatukogu intendandiks. See on veel viletsamas seisus kui kunstiakadeemia oma, sellega ei ole keegi tegelenud. Minu süü, Leon… See on täis raamatuhunnikuid ja vanu pabereid, neid on laudadel, toolidel, põrandal. Aga mulle meeldis, et Ramm soovis minult audientsi. Ta rääkis, et õppis Jena ülikoolis ajalugu. Ta on ka väljaõppinud raamatuköitja ja oskab nagu sinagi seda salajast kiiret kirjutamist, mis tekib paberile samal ajal kui teine räägib. Ta peab loenguid vanast kirjandusest ja avaldab raamatuajaloo teemalisi artikleid. Lisaks eesti keelele räägib ta saksa, rootsi ja vene keelt.

      – Ja see mees hakkab vastutama Ermitaaži raamatukogu eest…

      – Rääkisin talle õudusega, millises olukorras Ermitaaži raamatukogu on. See on raamatute mõnitamine. Andsin käsu, et Talvepalees tühjendataks üks suur korter, võib-olla seal pargi pool, teisel korrusel. Seal on ruumi. Ma pean jaksama sinna minna, et vaadata, kas koht on sobiv. See tuleb esialgu muuta raamatute hospidaliks. Tuleb peagi palgata noori mehi, kes selle hospidaliga tegeleksid. Palusin, et Ilmar Ramm käivitaks raamatute nimekirja koostamise.

      – Tsaarinna, loodetavasti kohtan teda varsti. Me peame teada saama, mis juhtus siis, kakskümmend neli aastat tagasi. Midagi me teame, aga kaugeltki mitte kõike. Seda te ütlesite ise ka. Saame hingerahu, kui selle asja lõpuni viime.

      – Ilmar Ramm tahab kohtuda meie mõlemaga. Ta ütles, et tal on meile midagi anda. Aga, Leon, jätkakem nüüd tööd.

      JUBA SUURVÜRSTINNANA MÕTLESIN, ET VENEMAA PEAKS SAAMA UUE SEADUSTE KOGU. Tsaar Aleksei Mihhailovitši ajal 1649 välja antud seaduste kogu oli vananenud ja pealegi julm. Seda oli püütud uuendada, aga kõik jäi ainult püüdluseks. Troonile tõusnuna hakkasin kavandama riiklikku esindajate kogu, kes käsitleks ilmnenud ebakohti ja koostaks uusi seadusi. Selleks hakkasin üles tähendama mõtteid, mis mul seaduste uuendamiseks oli. Tegin kahe aasta jooksul iga päev tööd ja tulemuseks oli Nakaz ehk „Juhend uue seadustekogu kavandit ettevalmistavale komisjonile”. Sain selle valmis 1767. aasta talvel ja olen ikka veel selle üle uhke, sest see on kõige tähtsam asi, mida püüdsin valitsejana Venemaa hüvanguks teha. See sisaldas kahekümneks peatükiks jaotatuna 526 artiklit, milles esitasin oma nägemuse Vene riigist ja sellest, kuidas seda tuleks valitseda. Kirjutasin „Juhendi” prantsuse keeles, minu sekretärid tõlkisid selle vene keelde. Seejärel avaldati see peagi ka saksa, inglise ja ladina keeles.

      Tunnistan, laenasin Montesquieult ja Beccarialt. Öeldi, et ma varastasin nende mõtteid. See on väga toorelt väljendatud. Lugesin hoolega Montesquieu’ „Seaduste vaimu” ja Beccaria „Kuritööst ja karistusest”. Miks ma ei oleks võinud neid ära kasutada? Ma ei usu, et Montesquieu seal teises ilmas paneb pahaks, et tema mõtted aitavad jälle kahtkümmend miljonit inimest.

      Tõsisem asi oli see, et Panin, kes ise ei olnud mingi tuhandete pärisorjadega suurmaaomanik, vaid uuendusmeelne haritud mees, nägi pärisorjust puudutavates artiklites kahtlasi kohti. Kirjutasin, et ühiskond vajab kindlat korraldust, tuleb hoida lahus need, kes valitsevad, ja need, kes kuuletuvad. Aga ka alamal astmel olija peab saama ennast inimesena tunda. Seda tõlgendati kohe nii, nagu ma olingi mõelnud: ka pärisori on inimene, mitte omand, ja tal on õigus olla vaba. Panin tuletas meelde, et kogu meie majanduslik ja sõjaline korraldus põhineb pärisorjusel. Ta küsis, kust vabakslastud pärisorjad endale elatist saavad, kui neil maad ei ole. Mis rahaga korvatakse nende peremeestele orjade hind ja neile antavad põllud, ja kuidas värbab armee uusi sõdureid?

      Samasuguste arvamustega tulid välja senati liikmed, kui ma oma „Juhendi” neile lugeda andsin. Ütlesin neile, et tõmmaku maha, mida tahavad, ja seda nad ka tegid. Nad tõmbasid maha üle poole sellest, mis ma olin kirjutanud ja mille nimel aastaid pingutasin. Olin pettunud, aga mul polnud valikut, vajasin senati toetust. Kõige hämmastavam oli kuulda, kuidas vürstinna Daškova, kes pidas ennast vabameelsuse sõnatoojaks, oli nii kindel oma aadellikus õiguses orjadele, et katsus panna koguni filosoof Diderot’d tunnistama pärisorjuse vajalikkust Venemaal.

      Siin mõned näited minu „Juhendist”:

      Artikkel 6: Venemaa on Euroopa riik.

      Artikkel 9: Valitsejal on piiramatu võim, sest mitte miski muu kui tema isiku autoriteet ei suuda korralikult töötada riigis, mis on nii tohutult ääretu nagu Venemaa.

      Artikkel 123: Piinamise kasutamine ei tule kasuks tervele, loomulikule vaimule. Inimlikkus seisab sellele vastu ja nõuab täielikku loobumist sellest.

      Artikkel 365: Vähe on asju, mis pälvivad nii vahetut austust kui sõjaväeteenistus. Isamaa kaitsmine ja vaenlase alistamine on aadli eesõigus ja tõeline kutsumus.

      Artikkel 367: