Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

minu poja Aleksandri minust mööda minnes troonile tõsta. See on teie soov. Te tahate mind silma alt ära saata, oma lastest, Alekseist ja minust, pole te kunagi hoolinud. Aga minu poja kiidate heaks. Te tegite täpselt sama, mida teie eelkäija keisrinna Jelizaveta tegi teile, kui ta võttis minu ja Anna kohe pärast meie sündi enda juurde. Te tegutsesite samamoodi, võtsite suurvürstinnalt ja minult ära meie kaks vanemat last, Aleksandri ja Konstantini. Ja ainult selle pärast, et oma vihas minu vastu otsustasite võtta trooni minult, oma vanemalt pojalt, ja anda otse oma pojapojale, kellele see ei kuulu!

      Ta hüppas püsti ja hakkas buduaaris edasi-tagasi käima, mundrikuue pikad hõlmad lehvimas, mõõk vööl kõlkumas, saabaste kannused kõlisemas. Siis jäi ta mu ette seisma otsekui süüdistaja.

      – Te olete vastik vana naine, veel vastikum kui keisrinna Jelizaveta omal ajal. Ma olen sellest asjast oma poja Aleksandriga palju rääkinud ja tahan teile öelda, madame, ta tunneb õudust. Ta ei taha troonile tõusta, ta on unistaja, kes elab omas maailmas, võim teda ei huvita.

      – Suurvürst Pavel, hea küll! Olgem siis keisrinna ja suurvürst. Mitte ema ja poeg. Siis lubage küsida, mis õigusega te arvustate mind, keisrinnat! Te ütlete, et olen vastik naine. Aga teie, Pavel? Teid huvitab niisiis võim? Mida te oskate selle võimuga teha, kui lasen teid troonile, poete Preisimaale nii nagu…

      – …minu isa Peeter III!

      – Seda ta tegi. Lapsest saadik. Tahtis muuta Venemaa Preisi asumaaks. Ta oli omamoodi hull.

      – Ja teie mõrvasite minu isa.

      – Mine tagasi Gattšinasse! Seal võid sa salamõrtsukate eest kaitsekraavidesse varju pugeda. Mina ei jaksa sinuga kakelda. Sa olid lapsena pai ja sõnakuulelik. Sa olid tore poiss, õpetasin sind lugema, jutustasin sulle õhtuti vanu lugusid. Hommikuti ärgates tulid minu tuppa ja ütlesid: „Tere hommikust, maman, tahtsin näha, kas olete ärganud. Mul pole aega jääda, lähen ratsutama.” Miks oled sa muutunud selliseks nurisevaks, virisevaks, kiuslikuks meheks, kes ei austa oma ema? Sa ei oska rääkida millestki muust kui troonist. Ma võtan selle sinult tõepoolest ära, kui sa oma ema ei usu. Ma teen seda meelega, et õpiksid austama keisrinnat.

      – Te olete… väljakannatamatu enesearmastaja eit! Ühel heal päeval lasete ka minu mõrvata!

      Süüdistus oli kohutav. Tundsin, et hakkan nutma. Kõigutasin ennast suures toolis ja pisarad hakkasid tilkuma. Keisrinna nutab… Viha andis järele, asemele tuli enesehaletsus. Mu poeg oli keisrinna nutu tunnistajaks. Tõusin raskelt, läksin aknakardinate juurde ja surusin pea pehmesse kangasse. Hingasin sügavalt, hingasin, hingasin… Olin üksi oma süütundega. Need on minu piinad, minu omad nutud… Paljastasin ennast oma poja ees.

      Teadsin, et ta istus vaikselt toas, ilmselt sama vapustatud kui minagi. Häbenesin oma nuttu ja häbenesin oma käitumist. Mina, ema. Teadsin, et tuleb endast välja rookida viha, kurjus, valed hinnangud, halb käitumine. Kas keisrinna tohib halvasti käituda? Tohib. Mina olen oma pojaga halvasti käitunud. Aga ma tean, et Pavelist ei ole keisrit, nagu polnud ka tema ametlikust isast. Pavel viib hukule selle Venemaa, mille mina olen kivi kivi haaval kokku kandnud. See saab olema suur häving, sest jälle kord on Preisimaa üritamas, nii nagu oli ka siis, kolmkümmend aastat tagasi, kui õhulosse ehitas mu ametlik abikaasa tsaar Peeter III.

      Toas valitses vaikus. Vaatasin Neeva kaldapealsele. See oli hangede peidus. Ei teadnud seal lumetuisu vallas kõndijad, et nende keisrinna jälgis nende kõndimisi. Nägin ema ja last astumas karmis tuules. Ema hoidis lapsel käest kinni, lapse samm aeglustus. Ema seisatas hetkeks, kummardus ja tõstis poisi endale selga. Ta katsus, laps seljas, püsti tõusta, ei suutnud. Tagant tuli reipal sammul sõjamees, nägi, et ema ei jaksanud oma väikese koormaga tõusta, et tuul rebis riideid ja ema oli nõrkenud. Mida sõdur tegi? Võttis poisi sülle, ütles midagi emale ja aitas püsti. Too sirutas selga. Tundmatu noor naine, tundmatu noor mees, tundmatu laps… Mees küsis midagi, naine pööras pead, näitas last. Läksid kõrvuti edasi. Laps oli sõduri süles kaitstud ja hoidis selle õlast kinni. Järsku võttis sõdur hellalt naise käe oma kätte ja nad läksid koos nagu perekond. Siis nad peatusid, vaatasid teineteist imestunult. Mõtlesin, et nii vaatavad inimesed, kelle saatus saadab esimest korda kokku. Minu, vana naise süda heldis, ma naeratasin. Talitsesin ennast ja pöördusin vaatama oma poega Pavelit. Ta istus suures toolis ja põrnitses põrandat.

      – Ma ei ole troonipärimise asjus mingit paberit koostanud, pole olemas ka mingit kavandit. Sinu osaks on olla tulevane tsaar. Sinu süüdistus, nagu ma tahaksin lasta mõrvata sind, oma poega, on jahmatav ja äärmiselt solvav. Sul on kinnisidee, näed enda ümber kummitusi, lämbud minevikku koos Ivan Julmaga. Kõikide troonilt tõugatud või tapetud tsaaride ajalugu on sinu kõige hullem kinnismõte. Sa kardad ja kujutled, et ka sind mõrvatakse. See kurvastab mind. See on kohutav süüdistus, mille sa minu vastu tõstsid. Ma pole mingi koletis, olen sinu ema. Sa hakkasid järsku mind vihkama, hakkasid vihkama kõiki neid, kes mulle meeldisid. Hakkasid Paninilt küsima, kas mina olin sinu isa mõrva taga. Ma ei saa sulle öelda, kes oli süüdlane. Sa pead lihtsalt uskuma, et minul ei olnud sinu isa surmaga mingit pistmist. Anna andeks, Pavel, ma ei ole sellest rääkinud… Olen hingeliselt nõrkenud ja väsinud, ma ei jaksa enam tülitseda ega ennast kaitsta, olen liiga vana…

      Ta nägu lõtvus, suu jäi lahti, ta hakkas enesekindlust kaotama. Vaatasime teineteisele pikalt silma, ema ja poeg. Mul hakkas temast kahju.

      – Maman, ma vist ei ole mõelnud sellele, millise pinge all sa elad. Vahest… peaksin minagi andeks paluma. Pardon… ma lähen nüüd.

      Olen mina alles enesekeskne, pahur ja kannatamatu vana naine. Mul on häda kõhuga, otse öeldes: sinna on asunud kahur, mis tulistab täiest jõust. Mis seal ikka ilustada, potitool on eesriide taga väikeses riietustoas. Sinna purjetan ma sabade lehvides. Ja põlv, mille ma kukkudes välja väänasin, tuletab ennast meelde. Sääred paistavad paksud, nahk on pingul ja selles on valusaid haavu. Kui vajutan sõrmega jalapöida, jääb sinna lohk. Õnneks keegi ei näe mu jalgu. Peale üheainsa.

      Kas vana naise kehas on kohta, mis oleks korras? No jah… Ehmatasin, kui Zubov mõne nädala eest ütles, et teab iga kühmu mu kehal, iga veresoont ja kortsu! Julges seda välja öelda! Mis ma tegin? Häbenesin ja andsin talle kullatud kohviserviisi. Kuigi hoolitsen selle eest, et valge pitsidega öösärk peidab paksud jalad, on ta sunnitud neid vaatama, maksan talle ka selle eest. Mu näonahk on hakanud lõtvuma, ma ei näe õitsev välja, lõua all on lott, midagi on üleliia, see teeb mind närviliseks. Vöökohta mul peaaegu enam ei ole, aga see suurepärane mood ja krinoliin peidavad selle, mida loodus nii julmalt naise kehas muudab. Istun siis tavaliselt kleidisabadest ümbritsetuna oma töölaua taga, hanesulg käes, õhuke pitsloor juustel. Mõnikord jaksan kõndida isegi Ermitaaži teatrisse, osaleda söömingutel ja hästi süüa. Jaksan ka valitseda ja isegi elu nautida. Minu sugulisi soove ei paista vanus puudutavat, vajan meest kord nädalas. Ja sel ööl ma ei maga! Saan jõudu ka kirjutamisest, siis kaugeneb kõik, mis teisejärguline.

      Kolmkümmend kolm aastat tagasi olin kolmekümne kolme aastane, just troonile tõusnud keisrinna. Minu käes olid kõik võimalused, ka unistused ja hirmud. Nüüd olen kuuskümmend kuus, minu ees on ikka veel kõik võimalused, ka unistused ja hirmud.

      Minu magamistoa koldes põleb tuli. Väljas on vastik ilm, torm. Tunnen ennast üksildasena, justkui kummitused rõhuksid. Tegemata tööd panevad mõtlema. Teinekord tulevad vaimud minult aru pärima. Kas keegi võib olla üksildasem kui keisrinna…

      5. PEATÜKK

      Ma pean tegema prantsuse kummarduse ja minema keisrinna kätt suudlema. Ta tõuseb püsti, tema ümber lokkab sinine kleit. Ta nägu naeratab, ta näeb reibas välja, aga kuigi ma püüan alla suruda seda, mida näen, on ta ikka väike ümmargune naine, kellel lopsakad rinnad, aga vöökohta ei ole. Nägu on ilus, seda raamib suur juuksekrunn, raske ja tahapoole tõmmatud. Silmad naeratavad, suu on armas, põsk kergelt paistes, jälle mingi hammas… Kangestun, aga ta ei hooli, vaid liugleb minu poole haruldase kergusega, kui mina, Leon August Denikin, ülemkammerhärra, naasen ligi kolm kuud väldanud reisilt tema buduaari. Ta ei teeskle