Eelmised elud. Reinkarnatsiooni põhitõed ja eelmiste elude meenutamise tehnikad, mis aitavad kujundada ka praegust elu. Douglas De Long

alustasin energeetilise seansiga. Vaiksel häälel viisin ta väga sügavasse vastuvõtlikku seisundisse. Samal ajal laskusid ülalt tema kroontšakrasse tervendavad värvid ja liikusid allapoole energiavälja. Ilusad värvid – helesinine, heleroheline ja valge – voolasid üle tema füüsilise keha. Need värvitoonid läbisid kõik tšakrad, eeskätt aga südametšakra ehk südame energiakeskuse. Olin hämmastuses, kui nägin tervendavat valgust liikumas tema paremasse rinda ja kaenla alla.

      Rahulik naeratus kaunistas Angela nägu. Sekunditeks nägin seal tema kaitseingli armast palet. Kõige imelisemad sinised silmad vaatasid mulle otsa, või õigemini minust läbi. Mulle tundus, nagu vaataks ta sügavale minu igavesse hinge. See oli minu jaoks sügav ja aukartust äratav kogemus.

      Ma nägin Angela auras võbelevat valgust, mis liikus pealaest välja ülespoole. Ma teadsin, et naine alustas hinge- ehk astraalrännakut. Ilus valgus tantsiskles ja pöörles ikka veel tema ümber.

      Oma häälega juhtisin ta rahu täis aeda. Seejärel küsisin: “Angela, räägi mulle, mida sa näed. Mis toimub?”

      “Ma hõljun läbi imekena aia. Ma näen siin lilli ja tunnen nende lõhna. Ma kuulen ka joa vulinat siin lähedal. Minu ümber on ilusast valgusest ümbritsetud vaimsed juhid. Keegi, ma arvan, et see on meesterahvas, hoiab mul käest ja viib mu marmortrepi astmetest üles. Ma näen kahte säravkuldset ust. Päikese peegeldus on peaaegu pimestav. Mu juht lükkab need suured uksed sissepoole lahti. Nüüd vaatab ta mulle otsa ja viipab, et tema järel sisse astuksin.”

      “Kus sa oled?” Ma olin väga uudishimulik ja kallutasin end ettepoole.

      “Ma seisan ilusa hoone siseõuel. Ma arvan, et see on tervendamistempel. Valged marmorsambad ümbritsevad kohta, kus ma olen. Purskkaev keskel pladiseb tasa. Ma tunnen mitmesuguseid lõhnu ja tajun kerget sooja tuult.”

      “Kuidas sa ennast tunned?”

      “Imeliselt. Siin on rahulik. Ma tunnen, kuidas tohutu hulk energiat voolab läbi minu keha, eriti minu paremasse rinda. See piirkond kiheleb.” Angela näol oli kirgas ilme. Tema kaitseingel vaatas mind ikka veel oma selgete siniste silmadega.

      “Lase sellel lihtsalt voolata. Tunne energiast rõõmu. Kirjelda, mida sa näed.” Jälgisin tema ümber tantsisklevat valgusemängu. Seal oli palju liikuvat rohelist, sinist ja valget värvitooni. Palju värve keerles tema parema rinna kohal ja õlavarre all. See oli märk, et ta lubab tervenemisel aset leida.

      “Oo! Ilus naine helesinises rüüs astub minu poole. Ma tean, kes ta on. See on Maarja Magdaleena, suur tervendaja. Ta näol on lai naeratus.” Pisarad veeresid aeglaselt mööda Angela põski alla, kui ta seda ütles.

      “Suurepärane. Lase sel stseenil jätkuda.” Tundsin heameelt kõige toimuva üle. Võtsin seda kui kingitust ja õnnistust, et võisin olla tunnistajaks nii imelisele sündmusele.

      “Ma laman muruplatsi kohal − lihtsalt hõljun. Kõrgel on suured varjulised puud. Ma näen päikesevalgust läbi okste. Maarja paneb oma käed minu peale. Nüüd ühinevad temaga mõned valgusolendid. Nad panevad oma käed minu peale. Ma tunnen tohutut hulka energiat endast läbi voolamas. See on suurepärane tunne. Ma olen kindel, et minuga tegelevad tervendavad inglid. Nad kõik keskenduvad minu paremale rinnale ja õlavarrele. Seal on jahe kihelus.”

      Kõige parem oli lasta sündmustel mõni minut areneda. Ta vajas võimalikult palju tervendavat energiat. Inetu hallikasroheline värv, mis algul oli tema parema rinna ja kaenlaaugu kohal, muutus heledamaks ja ilusamaks. Ma märkasin vibreerivat helerohelist, helesinist ja valget energiat pöörlemas selles piirkonnas. Hämmastav hulk seda jumalikku ehk universaalset energiat liikus rinda, kudedesse ja rakkudesse. Need ülalt tulevad tervendavad värvid mõjusid otse rakutasandil, et kasvajat ravida. Ma teadsin, et toimub midagi erilist.

      Angela laskis oma keha tervendada. Inglid, Maarja Magdaleena ja jumalik arukus ülalt tegutsesid kooskõlaliselt. Ma mõtlesin sümfooniaorkestrile, mis loob koos head muusikat. Kõik olid soovitud tulemuste loomiseks vajalikud. Lootsin, et tulemuseks on tõepoolest Angela tervenemine.

      Naine kirjeldas, kuidas Maarja Magdaleena ja tervendavad inglid töötasid tema hingekehaga. Angela tundis ikka veel tohutut energiavoolu.

      “Nüüd nad lõpetasid. Inglid lähevad ära. Maarja võtab mul käest kinni ja viib mu kivist pingi juurde. Me istume sinna. Ta räägib minuga.”

      “Kas sa võid mulle öelda, mida ta sulle räägib?” Ma olin teda vaadates lummatud.

      “Maarja Magdaleena ütleb, et ma olen nüüd terve. Minu rinnavähk avastati väga varajases staadiumis. Ta ütleb, et kui haigus avastatakse selles staadiumis, siis oled sa võimeline ennast tervendama, kui sul on usku. Maarja ja mõned tervendavad inglid saadavad mulle veel tervendavat energiat öösel, kui ma magan. Nad teevad seda mõni nädal. Mulle anti võimalus jääda siia Maa peale veel mitmeks aastaks. Ma annan endast parima.”

      “Luba sel stseenil veel jätkuda. Palu Maarjat, et ta laseks sul näha eelmist elu, mis sind praegu mõjutab,” soovitasin ma vaikselt, lootuses, et naine kogeb tähendusrikast eelmist elu.

      “Oh. Maarja Magdaleena hoiab mul käest. Me hõljume üle küngaste ja laskume aeglaselt ilusa metsa äärde. Lähedal on suur järv. Ma tunnen, kuidas mööda teerada kõnnin, ja näen, et mul on jalas pruunid kingad. Siin on soe ja rahulik.”

      “Uuri seda kohta. Kõnni ringi ja kirjelda, mida sa näed ja kuidas ennast tunned,” juhendasin ma pehmel häälel.

      “Ma kõnnin järve ääres, ja kui ma vette vaatan, siis võin näha oma nägu ja riideid, mis mul seljas on. Mul on pikad pruunid juuksed. Ma olen päris ilus. Mul on seljas helesinine kleit. Ma pean olema umbes neljakümneaastane.”

      “Lase sellel jätkuda. Lase järgmisel sündmusel lahti rulluda.” Nõjatusin tagasi ja ootasin, et kuulda, mis edasi juhtub.

      Angela hingamine muutus raskemaks. Tema silmad liikusid suletud laugude all kiiresti edasi-tagasi. Rahulik ilme näol asendus mure ja hirmuga.

      “Ma kuulen sõdureid hobustel enda poole galopeerimas. Ma tean, et nad ajavad mind taga. Ma olen väga hirmul. Mul pole kuhugi joosta. Ma olen lõksus. Ma ei tea, mida teha. Ma jooksen järve äärest eemale metsa suunas. Ma loodan, et saan neist lahti.”

      Minu klient hingas ikka veel raskelt. Tema nägu oli moondunud, kui ta oma juttu jätkas. “Ei. Oh, ei. Ma näen neid nüüd. Nad on igal pool minu ümber. Mõned neist juhivad oma hobused minust vasakul künkast alla. Kuninga sõdurid on kõikjal. Ma olen ümber piiratud. Nad kõik tulevad paljastatud mõõkadega mulle lähemale. Üks neist, pealik, karjub mulle, et ma olen kuri nõid ja pean surema. Ta ütleb, et kuninga käsk on, et mina ja teised minutaolised peavad surema. Inimesed nagu mina on teotuseks jumalakartlikele inimestele.”

      Ta jätkas: “Ma nutan nüüd ja palun, et nad laseksid mul elada, et nad mind rahule jätaksid. Ma olen süütu. Ma pole midagi valesti teinud, ainult kätega ravinud ja kasutanud metsast korjatud ravimtaimi. Nad ei hooli. Pealik tuleb oma pruuni hobuse seljast maha ja astub paljastatud mõõgaga minu poole. Võin näha vihkamist tema silmis.”

      Ma juhendasin Angelat, et ta laseks stseenil jätkuda, ja ütlesin, et kaitseingel kaitseb teda. Siin oli tal ohutu kohutava sündmuse käiku jälgida.

      “Ta torkab oma mõõga mulle rindu. Valu on kohutav. See teeb nii haiget. Minu sinine kleit on eest verega koos. Ma tunnen nõrkust ja kukun. Ma hingan raskelt. Minu suust immitseb verd. Ma näen, kuidas sõdurid vaatavad alla minu poole ja naeravad. Ma näen ülal sinist taevast ja pilvi. Kõik läheb pimedaks. Ma tunnen enda sees naljakat sikutamist.”

      “Hea küll, Angela, ma tahan, et sa näeksid selle elu lõpuhetki. Luba endal hõljuda selle stseeni kohal ja räägi meile, mida sa näed,” laususin ma. (Nendel seanssidel ütlen ma “meie”, mitte “mina”, sest tean, et inglid ja vaimsed abilised on ka osa sellest kõigest.) Ma juhendasin Angelat kaastundega, teades, et see hetk oli tervenemisprotsessis tema jaoks oluline.

      Tema nägu lõdvestus ja hingamine muutus vabamaks. “Valu on kadunud. Ma hõljun metsa kohal ja vaatan oma all maapinnal lebavat surnukeha. Ma näen, et mu sinine