Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

sootuks teisale pöördunud. Alates kooliaastatest ei sattunud ma enam kunagi noid kolkaid külastama.

      Seda mäletan, et esimene matk randa tõi minu Podmotsa külla. Sinna viis päris kuiv külatee, soomülgatist polnud rohkem sõita kui kasina versta võrra. Küla ise oli kükitatud liivasele pervenõlvakule; omas aedu ja sibulapõlde. Mu isal elas seal hea tuttav, Podmotsa Johorka: päritolult setu, kuid naitunud venelannaga. Kõneldi, et ta „tallavat” veel teistki naist – kurttumma naiseõde, kellega asus ühise katuse all.

      „Kae mul, kae – tsüra kah ranna puul!” hüüatas Johorka, kui olime teda lootsiku tõrvamisel teretanud. „Olõs pidänü imägi üteh võtma… saanu ummõhtõ mi ummiga tutvas.”

      Isa seletas talle, et lugu on kiire: me tahaksime veel enne õhtut Kuuleskisse jõuda. Johorka lubas kõik vajaliku korraldada, aga ei soostunud meid enne teele saatma, kui pidime kõhtu kinnitama; selleks tal just suitsukala palavalt konksu otsas ja naistel „kakorka” ahjulõukas. Minu pea tundus pöörlevat ning avarus silmade ees virvendavat: nägin esmakordselt vett, mille ulatus ületas mu kujutelu. Ometi oli too päris kitsas laheke, rohelise vastaskaldaga. Hiljem, mil istusime juba mahukas lootsikus, kaks meest sõudmas ja Johorka ise päramõlaga lootsikut tüürimas, ei söandanud ma silmi pärani ajada, hoides lootsiku pardast kramplikult kinni. Paat aga liikus nii libedalt, nagu polekski tal ainelist keret. Vesi sädeles; päike oli taevas ning ringina meie ümber. Miski vulises ja tuikas, otsekui minus eneses; miski õõtsus ja hõljutas meid õrnalt. Mu pinge lõdvenes ning käed ei hoidnud enam paadi parrast. Kodustele jutustas isa, et ma olevat algul üsna „ära kukkunud”, kuid peagi hakanud laulu jorutama.

      Sõit kestis kaua, võib-olla kogu õhtupooliku. Oli laupäev. Lootsik tõmmati liivasele kaldale, küla ühissauna juurde. Alasti mehed pidasid kui paraadi: tulid palavusest tuigerdavaina ning sukeldusid vette; teised, küllalt juba kümmelnud, lonkisid sauna tagasi – uut leili võtma. Noorepoolsed naised ning plikad seisid sauna ja kalda vahel, vahtides mehi altkulmu. Paar edevat tüdrukut istusid murul, müksates küünarnukkidega teineteist, sekka naeru kihistades. Minule tundus see ülimalt võõrastavana. Kuulasin huviga, mis Johorka mu isale rääkis: Häbemata emased! Tulevad teistestki küladest endile paarimeest valima. Polegi nad kõik vallalised, kuid silmahimutsevad. Jutust andis järeldada, et meeste silmitsemine oli naistele lubatud, aga mehed ise pidid alasti naistest eemale hoiduma. Just kui selle arvamise ümberlükkamiseks kooris üks tüdrukuist enda alasti ja läks ka suplema. Pimediku saabudes kubises vesi mees- ja naiskümblejaist.

      Ööbisime Päevakeste põlise tuttava, minule väga sõbraliku Glasova Kusma pool, kes kõneles vabalt venemaigulist setu murrakut. Kusma oli täisverd kalamees, kuid omas ka tindiahjudest mingisugust osa. Ta maja oli ruumikas, vaba ülearusest kolist. Õhtulauas viis isa jutu äsjastele kümblejatele. Kusma just kui oleks oodanud seda ning kinnitas rõhukalt, et neil polevatki õiget ristikogudust: kes kelle kätte saab, tollega hoorab. Kõige hullemad olevat lesknaised – mis aasta, see laps. Aga tüdrukuid, ta ütles, ei tohi „alt otsast õiget muudu puttu”, sest tüdrukud pidavat jääma ahtraks, kuni papp nende kõhule õnnistuse annab.

      Toredad „suvipäevad” toimusid rannas külakonna kaitsepühaku nimepäeval; rahvas kutsus neid pidutsemisi, mis kestsid nädala algusest nädala lõpuni, lihtsalt prasnikuks. Mu isa pidi heade suhete hoidmiseks mõne külakonna pühaku austamisest osa võtma. Vähemalt kolmel säärasel juhul viis ta mu kaasa. Oli tore küll, ent mitte kauaks. Rahvas rändas talust tallu. Igas jõukamas majas oli kaetud pikk laud vähemalt kolmesuguste päts-pirukatega, kõhukamad isegi kui eestlaste leivapätsid. Taignaks kasutati sõredat püülijahu, mida venelased ise Moskva jahuks kutsusid. Hinnatavamaiks ning maitsvamaiks loeti riisi- ja porgandipirukaid; mõlemad munakollasest kobedad. Kalapirukaid hinnati astme võrra madalamaks; nad olid täidetud kas havilihaga või värskete tintidega. Kehvemates peredes küpsetati ka rukkijahutaignasse pirukaid. Muu toit mängis enam-vähem kõrvalist osa. Toidud seisid laual hommikust õhtuni: igaüks võis tulla ning süüa. Naised töötasid rühmadesse liitunult, hoolitsedes kahe-kolme pere toidu eest ühiselt. Lauakattesse kuulusid ka vodkapudelid, kuid neist tohtisid üksnes tähtsamad peremehed oma äranägemise järgi klaasi täita; teistele anti vodkat jaopärast. Tänu hoolitsevatele pilkudele töllerdasid pidutsejate hulgas vaid tuntud joodikud; üldiselt valitses sobiv kord, ehkki oldi ilmselt nokastanud.

      Õhtul katsuti tänavate vahel ka „guljanjet” korraldada, millest kunagi õiget asja ei saanud. Lõõtsmoonikud, enamasti ühe- ja kaherealised, vääksusid. Seda ületas peagi naiste kriiskamine, kes endile nüüd voli võtsid päevase vaeva tasuks vabalt juua ning praalida: nii oli kombeõiguses kord juba maksvusele pääsenud. Talvel näiteks toimusid naiste peod – „babji prazdniki”. Siis oli meestele ohutum ära põgeneda, sest märatsevad naised ei heitnud nende hingele ega ihule armu. Lisandan kohe, et ka setu külades peeti „baaba prasnikuid”, aga need möödusid mõistlikkuse piirides.

      Meie isaga olime tavaliselt juba teisel pidutsemise päeval tüdinud ning otsisime ettekäänet lahkumiseks, seda enam, et mu isa ei joonud vodkat üle kahe napsi. Mind painas igavus ja ma tõotasin endale mitte kunagi enam prasnikule tulla. Ent saabunud aeg – läksin jälle. Kord ometi tõin pidutsemiselt elu lõpuni kestva mälestuse. See juhtus vist Kuuleski (Kulje) mail.

      Kui oli ägisemiseni pirukaid söödud, vägipulka veetud ja rühmade vahel köit sikutatud, otsustati muistse vene kombe kohaselt rusikavõitlus, „kulatšnõj boi”, toime panna. Kolme küla staarostad komplekteerisid tasavägised rühmad. Õpetati, manitseti, sisendati distsipliini. Siis algas lööming. Ehkki read põrkasid vastakuti, lahmisid paarid omaette. Näkku löömine oli keelatud. Raske oli hoogu saada. Mehed irvitasid, kuraasitasid, ihusid rusikaid, kuni langes esimene tabav löök. Kohe läigatas viha ning hoobid hakkasid ristlema. Näis, nagu kakeldaks pimesi päi, rusikate sööstid vastase käsivarte vahele rabatud. Kes teist õla pihta püüdis tabada, sai parajad panused kõhtu. Ägeduses mindi rinnutsi kokku, ahistati üksteise käsivart ja anti madalaid põlvehoope. Staarostad kiskusid sellise paari lahku ning rusikad välkusid taas, jagades ja tõrjudes hoope. Reast polnud enam juttu, väljak muutus lahmivate vägimeeste segadikuks. Mitmed võitlejad kaotasid tasakaalu, komistades ja langedes. Rusikate asemel hoogutati jalgu. Kes lähemale sattus, tollele äiati. Siis oli staarostatel, kes ka ise müksusid said, palju röökimist ning jagelemist.

      Üksik noormees põgenes, tagaajajad kannul. Veriste ninade ja marraskil kukalde omanikud arvasid, et asi väärib kättemaksmist. Rahu jaluleseadmiseks aitasid naised kaasa: ikka Miša või Vasja! Häälitseti nagu kurja peni. Kui muu ei aidanud, võeti käsivartega kaelast kinni. Õieti polnud rohkem vajagi kui mehi istuma saada, sest kannikate muljumine voolis meeled taltsaks. Uriseti seevõrra kui asjale omane. Näod hakkasid muhelema ning jutuks sai võitluse üksikasjade meenutamine – kuidas keegi kellele tubli plaastri pani. Ka tagaaetud noormees ilmus välja. Teda noomiti ja häbistati, sest totakas ta oligi: lõi eelmisel päeval teemajas kihlveo, et sööb poole tunni jooksul kuuskümmend kringlit; ei jõudnud kolmekümneni, kui silmad punni paisusid ja kurk kiuksuma hakkas.

      Mõeldes nüüd – ligikaudu seitse aastakümmet hiljem – tollele mehisele materdusele, imetlen venelaste ladusat meelsust. Ladina-Ameerikas piisab tühisest tönkamisest noa või kuuli ette sattumiseks. Venelane ei tunne „näo kaotamist”; tema kurjusel on lõõg kanna taga. Aga hoidku taevas vene naisi kaklema sattumast – siis on parem silmad taskusse peita. Omandasin sellestki nähtusest ranna külastamisel ihukarvadesse kihu.

      Minu isa jaoks oli Podmotsa Johorka kodu pisut nagu sissesõiduhooviks. Sealt oli hea teele tõttavate lootsikute hulgast sobivasuunalist silmas pidada ja tarbe korral hobunegi sinna hoiule jätta. Juhtus, et ma ühel sügisepäeval isa Podmotsasse sõidutasin, kust pidin ta ülejärgmisel lõunal tagasi tooma. Muidugi jõudsin ma poisikeselikus kärsituses ammu enne keskpäeva kohale. Isast polnud varjugi. Asusin ootama. Aeg venis igavalt, just kui oleks tigu teda köie otsas vedanud. Kartlikud mõttekesed hüplesid peas: ehk juhtus õnnetus, ehk polegi enam isa. Johorka naine püüdis mind lohutada, pakkudes toda ja teist söödavat. Ka tema kurttumm õde püüdis mulle kurguhäälega midagi öelda; aga mulle polnud ükski pakutav pala neelatav, isegi mitte kanepiseemneküpsis, muidu nii mõnuga mugitav.

      Õhtu eel kandsid naised