Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

selleks kroonuametniku või maamõõtja abi. Otsused tulid summalt, sanktsioneeritud enamiku tahtest; harva tõsteti nende vastu ametivõimude ees kaebusi. Rahuldamatud teadsid, et külaga tülijalale sattumine tähendas lõpptulemusena iseenda kahjustamist.

      Iga täisealine töövõimeline mees loeti „hingeks”. Lesknaisi, kes jätkasid majapidamist, loeti poolteks hingedeks. Lapsi arvestati vastavalt nende vanusele veerand- ja viiendikhingedena; mõnele lesele olevat sülelaps isegi kaheksandikhingeks määratud. Hingele langeva põllu- ja heinamaa suurus olenes muidugi küla ühisomandi suurusest, kuid jagamisel tuli arvestada vastava maa või niidu eriomadusi – headust ning kaugust külast. Vaidlemist ja sõimu oli seejuures palju, aga kaklustest ei kostnud kuuldusi. Lõpuks kujunes valdajate pere õige kirjuks: kus täisealised pojad isaga ühiselt majandasid, langes talule mitu terviklikku hingemaa osa; nende kõrval esines poole ning veerandiga varustatud hingi. Kuid sedasi olid nad kõik mingil imelikul määral osastatud ja rahuldatud. Kui mõni veerandiku omaja võimeline polnud toda nigelust ise kasutama, võis ta selle kokkuleppel võimelisemale loovutada – pisut moona sealt ikkagi tuli. Mõned ühispõllud võistlesid suuruselt mõisa viljaväljaga, kuid olid jagatud pikkadeks ribadeks mitmesuguse laiusega. Pool- ja veerandhingede ribad tulid nii kitsad, et äke neist ainult paar korda mahtus pikuti üle sõitma. Ristikünd ei tulnud mõeldavakski. Saagid polnud pooltki sellest, mis nad oleksid võinud olla. Kaer ja oder kiratses segamini umbrohuga. Rukis ulatus mõnel niitjal ainult nabani. Tungalterade rohkus ajas jahu mõruks. Tatar hakkas juba vaksapikkuselt õitsema ning kasvatas tinguseid teri. Kunagi ei jätkunud leivaviljast uudseleivani.

      Tagavarade puudusel hangiti oraste peale laenu. Seemnevili varuks pandud, kasutati talveks määratud toiduvilja nii kitsilt, kui inimeste ja loomade kõhud vähegi võimaldasid, ent juba jüripäeva paiku helisesid salved tühjusest. Magasiaitu setu valdades ei olnud: jäi üle koputada eesti talunike heatahtlikkusele. Mu isa abistas Selitse ja Trestke mehi sellega, et laenas enda nimel ja oma talu vastutusel Orava magasist neile vilja. Vald ei keelanud neid toiminguid, sest mida rohkem laenuvõtjaid, seda kiiremini värskenesid magasi tagavarad. Harva juhtus, et mõni laenusaaja sügisel vilja ei taastanud; lisaks jäi liiatigi lootus, et ta teeb seda järgneval või ülejärgneval sügisel. Laenuvõtjad tasusid mu isa vastutulelikkust sõnnikuveotalgutele ilmumisega. Tegid seda ilma kutsumata – teatatagu vaid talgupäev. Mõnest majapidamisest saadeti hobune ja „vuusnik” – nooruk, kes oskas hobust juhtida; teisalt tulid paar tüdrukut sõnnikut põllule laotama; hangu- ja viglamehi ilmus mitmelt poolt. Tänu rahvarohkusele muutusid meie sõnnikutalgud omaette pisisimmaneiks laulude ja tantsuga. Pärast õhtusööki käis mürgel veeloopimisega ja tüdrukute tiiki vedamisega. Hoolimata olude viletsusest, omasid inimesed lahtist südant ning käitusid sõbralikult.

      Karjuv häda algas siis, kui sattusid kannult kannule kaks või rohkemgi ikaldusaastat, mida võis põhjustada niihästi iidne sadu kui kurnav põud. Loomatoit sai otsa, perelaud jäi näljaseks. Küpsetati sõklasegust leiba, lisandades selle taignasse vihmas vettinud või põuas kibrastunud kartulimugulaid. Inimesed leppisid rihma pingutamisega, aga laudas ja tallis laastas nagu katk: mullikad ja vanad lehmad müüdi lihunikule nahahinna eest. Õlgkatused lammutati ning hakiti loomatoiduks. Kevadeks jäi kari nii nälginuks, et loomad ei jaksanud omal jõul sõnnikuselt asemelt jalule tõusta. Nad upitati kuidagi püsti ning veeti laudast välja; aeti söödiväljale, kus lumejäljed alles kustumata, kuid muru paljas. Peakarjus ja karjapoisid kõndisid „kurekängädes”, s.t. külmast ja tuulest marraskil säärtega. Kaelkotis tolmas neil aganaleib. Lehmad ja lambad järasid pedajapaludes kanarbikku ning mullust hädavaevunud kulu. Nüüd alles piinutas küla tõeline kurnang ning inimesed muutusid jumetuks.

      Endastmõistetavalt tabasid ikaldusaastad ka eesti talusid, aga seal ei arenenud häda sellise äärmise astmeni. Ometi mäletan näinud olevat, kuidas Päevakestelgi pikki õlgi „voriks” raiuti ning aganatega segatult lauta kanti. Hobused pidid leppima venelaste jää pealt niidetud jõhvise heinaga, mida nad muidu suhugi ei võtnud. Magasiaidas, seda kuulsin isalt, pühiti ja kühveldati kopitanudki vili põrandalt kokku ning jagati nälgijaile. Issanda karistusaastad olid kõikjal rasked kanda, kuid elu murrab müüridestki läbi.

      Setude ajast ning arust võõrdunud maaharimine hoidis külaelu alalises kammitsas. Tundes eesti talude majandamist, olid setud külaviletsuse põhjustest kõigiti teadlikud, aga ei suutnud olude muutmiseks põhjapanevaid uuendusi teostada: vanad traditsioonid ja kehvad seadused seisid nagu kivimäed liikumatult. Külast lahkumine ning iseseisvaks omanikuks hakkamine oli seotud ületamata raskustega. Vene talurahva vabastamine, mis toimus kolmkümmend-nelikümmend aastat pärast Liivi ning Eesti talurahva vabastamist, andis külaelanikele küll elukoha valiku õiguse, aga selle kasutamine nõudis julgust ning erakordset initsiatiivi. Külale kuuluva ühismaa kaasomanikuks olemine lõi kujutelmi teatud varanduslikust hüvest, millest kahju loobuda; selle külge klammerdumine tähendas aga endise sunnismaisuse vabatahtlikku asendamist küla sundusega: tahad kasutada oma õigust – püsi paigal. Lahkujale ei määratud maaühisomandi arvel mingisugust tasu.

      Üksikud nupukad mehed, erandid tuhandete hulgas, oskasid endid ometi külaköidikuist päästa ja iseseisvatena nn. pustamaa pidajateks hakata. Selleks tuli kestva mangumise, veenmise, tubli tasu ja rohkete viinaämbrite väljapanemisega külalt nõustumine saavutada, et tema hingemaa suurusele ning väärtusele vastav tükk põldu ja niitu ühisomandist välja eraldataks ja talle jäädavaks omandiks antaks. Toiming kestis vahel mitmeid aastaid, sest nüüd oli ka vallavõimudel kaasakõnelemise õigus ning piiride täpsustamiseks tuli ametlik maamõõtja kohale kutsuda. Lõpuks, kui kõik õnnelikult joonde sai, lammutas selline erak oma hooned, ladudes nad uuesti „pustamaal” püsti. Mõistagi loovutas küla talle vaid äärepoolseid lõikeid, mille kaotus ühisomandile valusana ei tundunud. Nõudis vägimehelikku visadust, kuni „pustamees” iseseisvas talus jalad peremehelikult maha võis toetada.

      Ülemalkirjeldatu põhjal on arusaadav, miks setud väljaspool oma kodu sunnitud olid tööd hankima ning igast hangeldamise võimalusest kinni haarama. Sealt – olude vintsutusest – pärines üldiselt tuntud tüüp: potisetu, kaltsukorjaja, harjusnik, piilupartsnik jne. Tavalise eestlase silmale oli ta võõristatav, pilgatav, vahel põlastatavgi. Setu veider murrak, lustakas kõneviis, kohtlane kaubapakkumise mood ja tühine teesklemine jätsid mulje, nagu oleks tegemist veidriku ning totakaga. Setu külades aga nägime tõsidust, asjalikkust ning eluvõitlusse süvenemist.

      Kahtlemata oli setu iseloom põhieestlase omast kaalult kergem ja liikumiselt väledam. Setu rõõmutsemine oli vaba ja sundimatu. Ometi oli ta näiline muretus vaid petlik mask, millega varjati oma sügavale põhistunud nukrameelsust. Kerge melanhoolia ja naeratlev kurbus vaibutasid nii setude vaimsust kui ka maastikke – neid lillatavaid kanarbikupalusid, pedajatukkasid, liivaleetesi künkaid, külatänavaid, humalaniite aiavarbades ja kõhnu päevalillepäid hoonete vahel. Vähe õitses Setumaal kevadeti toomingaid; ta ilupuudeks olid kirsid, needki kidurad.

      Suhtlemine setudega oli kerge ja hooletu, sest nad ei kandnud salaviha ega haudunud kuritegelikke plaane. Kõik, mis neil öelda oli, öeldi näkku, püüdes heita tõsisesse tülissegi naljakaid alatoone.

      Ma polnud veel korralikku karjaseikka jõudnud, kui meile uus karjapoiss toodi, ilma et teda oleks tahetud, vajatud või palgatud. Toojaks oli mitmest saadik meile tuntud hädavares Ivvo, kõhetu poole hingemaa mehike Selitse külast, kuhu ta oli kunagi tulnud koduväiks vigasele naisele. Pärast naise surma jättis küla talle armu poolest hurtsiku ja naisele kuulunud maanormi; pärimisõigust tal polnud. Ka töömeest polnud temast ammu enam. Käis Päevakeste sooveeri mööda lehmale talvetoitu põimamas, mis talle hea mehe poolest sobival juhul koju saadeti. Nüüd ta siis tuli, poisike käekõrval. Lausus ilma pikemata:

      „Ma ei jovva tedä inämb toita; võtkõ tä hindäle vai heitku hingeke Issändäle.”

      Poiss polnud ta oma poeg, vaid orbunud laps samast külast. Haleda südamega Ivvo oli ta endale kasulapseks võtnud, toitnud ja katnud, kuni jaksas. Meie rahvas silmitses arglikku olendit ning leidis, et Ivvo oli selle just kui peakotist välja puistanud: lühike, haprake – palju teda polnudki laias täismehe pintsakus. Loomade karjatajaks ta ei kõlba, arvati, aga saab ehk asjaks hommikuti sigu hoidma. Kui toodud – tuli vastu võtta.

      „Mis