Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

kummardusid, võtsid kamalute kaupa hagu ja nuhtlesid sellega teineteise pead. Kumbki ei mõelnud enesekaitsele; mõlemate käed rabasid hagu ja uhmisid laostuvaid kimpe ikka näkku ja näkku. Põrand kattus hagude prügiga. Naised trampisid sellel, sööstes sülitsi kokku. Kiskusid teineteist juustest, veeresid põrandale. Seal nad räuglesid, purelesid ning ägisesid. Lõpuks jõudis Johorka neid lahutama; tagus üht ja teist saapaninaga. Kõik asjata. Jooksis siis eeskotta ning loopis sealt külma vett. Nüüd lõdvenes kaklejate pundar; tuigerdades kadusid naised õue. Mind valdas jubedus; sõitsin minema.

* * *

      Sellega võiks lõppeda mu veste kalavenelastest. Aga mul oli ju rannas sõbramees – Glasova Kusma. Temast tahaksin pajatada paar sõna. Ta oli kõrgekasvuline Koljat, ebatasaselt kärbitud habemega. Muidu tumedavereline, välkusid ta silmad valkjalt ja ta vurrud olid just kui kõrbenud – punakaspruunid. Naeratades tõmbusid Kusma silmad kissi ning ta nägu omandas heatahtlikkusest sulava ilme. Suvel nägime Kusmat harva või mitte sugugi, aga talvel külastas ta meid tihti. Ikka oli tal minu jaoks midagi Pihkvast kaasa toodud, sest Pihkvas pidi leiduma kõike seda, mis pealinnas Peterburiski: kahe poolega suupill ja tupega noake. Kord ta tuli suure savikruusiga:

      „A vot, tõi sullõ külakosti… Illos kalamaari… vinne keeli ikra. See niisama palju ku sada tuuhat kala.”

      Meie majas oli üksainus mänguriist – kannel. Õppisin seda kümne sõrmega plõnksutama; nii öeldi olevat õige Taaveti mäng. Demonstreerisin oma kunsti ka Kusmale, kes leidis olevat selle „artistitšeski”. Kas ta mu mängu kuulaski, seda ma ei tea, aga ta vaatles ja imetles mu sõrmi. Kõneles neist just kui Püha Maarja pärlendusest: Oi neid sõrmekesi, sõrmekesi! Pisikesed ja läbipaistvad, pane kas või linnule silmapisaraks. Ta enda käed olid kalgid kalamehe käed, sõrmed klaasistunud ning läikivad. Sellest tekkis mulle imerumal kujutlus. Ütlesin:

      „Kusma, miks sa endale näppude peale pissid?!”

      Kusma ei maigutanud mu totruses mingisugust halba maiku, vaid seletas rahulikult, et tema käed on külmast ja tuulest kalgid. Aga ema, kes seda juttu kõrvalt kuulas, sai mulle pahaseks, lubas mind karistada ning käskis nurka minna. Kusma astus lepitavalt vahele:

      „Perenaane, ära olõ kuuri… ära olõ latsõlõ kuuri. Lats ütleb durakult, a suur iinemine mõtleb durakult. Paremb üüteldä ku mõõtelda. Ei lats voi tjeädä, kost viineläne kuseb.”

      Selliseid heasüdamlikke tõlgendusi oli Kusmal alati varrukast raputada ja sellepärast ta mulle meeldiski. Kahjuks ei jätku häid asju kauaks. Ma olin vist esimest aastat vallakoolis, kui toodi sõnum Kusma hukkumisest tormis. Hakkas väga hale meel. Peitsin enda tagatoas kardina taha ja nutsin teiste nägemata.

      Pastori palge ees

      Kirjatarkuse õppimine jättis mulle mälestuse uhke punase kuke näol aabitsa esikaanel. Aabits ise oli õhuke raamatuke, täis salapäraseid märke, milliseid kutsuti tähtedeks. Paljude tähtede nimed olid mulle juba kuulmise järgi tuttavad, ilma et neid tunda. Ma ei ütle, et oleksin vaimustusse sattunud, kui isa kusagilt koju tulles aabitsa tõi ja selle minule üsna pühaliktõsiselt kätte andis: Selle raamatuga alustavad kõik, kes ei taha elus teistest maha jääda. Tuleb sinulgi see hool ette võtta; ärgu olgu see sulle karistuseks, vaid rõõmuks.

      Ma ei ütle, et need oleksid olnud isa täpsed sõnad, aga selline oli tema sõnade mõte. Uudishimuga segatud ärevus lõi minu pisut tummaks, sisendas vist hirmugi. Lehitsesin vihikut kaanest kaaneni, ilma et sellest targemaks oleksin saanud. Läksin küsitlema Iidast õde.

      „Kas sinul see raamat peas on?”

      „Peas mitte, aga meeles küll. Kui sa lugemise kätte saad, tuleb mõni asi pähegi õppida. Sinul on sellega veel aega.”

      „Kas sina hakkad mulle koolmeistriks?”

      „Miks mitte… Seda arvas emagi, et pean su käsile võtma.”

      „Millal?”

      „Kas või praegu. Vaata siia: a, b, d. Ära korda peast, vaid vaata tähti… vaata, kuidas nad välja näevad. Hüva. Nüüd vastupidi: rea lõpust tagasi.” See oli mulle küllaltki keeruline test, ent tulin toime: d, b, a. „Õpi nüüd omaette… homme ütled mulle üles.”

      Nii see algas… ja lõppes trükimusta kuritarvitamisega: mõtete kirjapanemisega paberil – ajalehtedes, raamatutes, kaebe- ja kihutuskirjades, tõdedes ning võltsis, kõiges, mille poolest inimelu on äraandlik. Iga päev õpetas õde mulle mõned tähed, ilma et mind õppima oleks sunnitud, sest olin alles astunud kaheksandasse eluaastasse. Tähtede meelespidamine tundus tüütuna, kuid samal hoobil õrritas; tahtsin teada, mis mõte peitub nendes. Hakkasin naaskliga tähti torkima, nagu teevad seda vist kõik lapsed; kuid vali noomitus võõrutas mu sellest pahest. Ei tea, kas möödus paar nädalat või rohkem, siis läks lugu huvitavaks.

      Vähe öeldud – huvitavaks. Lugu läks põnevaks, kogu mu seesmust vapustavaks, sest algas veerimine. Olen oma isiku põhivara poolest üsna konservatiivsete kiindumustega inimene; suhtun uuendustesse skeptiliselt, kuni pole veendunud nende vajaduses. Selline on mu seisukoht ka veerimisvõtete suhtes. Petseri ministeeriumikoolis sattusin kuulma, kuidas algklasside õpilasi lugema sunniti, ilma et neil silpide saladusest aimu oleks olnud. Tähtedele ei antud nime, vaid nõuti, et neid häälikutena tuntaks. Selline olevat olnud ministeeriumi eeskiri kooskõlas moodsa õppetehnikaga. Olgu moodne – minu meelest oli ning on see laste piinamine. Õping on lapsele naljalt kaasahaarav, aga mõne nähtuse ees muutub õping tormiliseks uudishimuks. Minule oli aabitsatarkuse teel selliseks uudsuseks silpide noppimine ja nendest sõnade koostamine.

      Õe juhtimisel toimus see igivanamoeliselt. Kuidas moodustati tähtedest näiteks sõna „hobune”? Ha o – ho; be u – bu = hobu, en e – ne = hobune. Kõlab koomiliselt, kuid on foneetiliselt täitsa tajutav ning loogiline. Mõne eriliselt pika sõna puhul võib tekkida segadus, kuid hoobilt lugedes, õigemini mõistatades, on segadus veelgi suurem. Minule ei sünnitanud üleminek veerimiselt lugemisele vähimatki takistust. Olles harjutanud end igasuguseid tähtede kombinatsioone looma, ei vajanud ma enam suunajat: lugemiskunst tuli vaevata ja ruttu.

      Ometi oli aabits kiusune raamat. Tema viimased leheküljed olid pühendatud palvetekstidele ja „Jumala kümnele käsule”. Need tuli pähe õppida ning kas või uneuimast äratatuna „üles öelda”. Käsusõnad ise polnudki keerulised ega rasked, küll aga nende seletamine – „Mis see on?” Seisak ja peamurdmine tekkis, kui nopiti kümne käsu hulgast numbri nimetamisega üksik käsk. Siis eksisin ma ikka. Tänaseni on mul meelde jäänud ainult viies käsk: Sina ei pea tapma. Püüan täita seda käsku; siiski lasub mu hinge peal rohkesti loomade elusid.

      Tänu tekstide pähetuupimisele sai aabits mulle põlastatavaks. Hüljata ma teda ei võinud, sest kuulusin nüüd koduste õppijate hulka, kes kaks korda aastas pastori ette loetamisele pidid ilmuma: Vastseliina kihelkonna lastele oli see kirjapanemata kohustuseks, millest isad-emad truult kinni pidasid. Juba varakult hakati lapsi „opetaja herräga” hirmutama. Peeti suureks häbiks langeda rahvahulga ees pastori laituse osaliseks. Olin ise loetamist korral või paaril pealt vaadanud. Pastor paukus ja praksus; näpistas mõnd väikest meest kõrvalestastki. Peamine noomitus langetati ometi lastevanematele. Tänu sellele valitses igas talus vali „kodulaste” kantseldamine, kui pastor oma jutluspäeva tolles või teises koolimajas kindlaks oli määranud. Ühtlasi mobiliseeriti vanu ja vigaseid, sest sama päev oli „vana rahva lavvale võtmise pääväks”.

      Vastseliina kiriku vaimulikuks oli ekstsentrilise iseloomuga ja kergatsliku käitumisega pastor Masing. Vaevalt võis ta kuuluda üldtuntud Masingite sugukonda. Keskmist kasvu isand, alumine pool näost habemesse peitunud, erines ta välimuselt tublist talumehest ainult krae ja maniski poolest. Tundis iga kihelkonna inimest ja kõnetas kõiki, kes ta teele sattusid. Oskas lopsakat võru murrakut, koguni uhkustades sellega. Siiski keerdusid ä-d ta suus tihti e-deks ning õ-d ö-deks. Teeskles lihtsust ja labasust, kuid oli põhimiselt ülbe härrasmees: lubas endale heita labast nalja, vist põhimõttel, et mats pole paremat väärt. Rahvas suhtus temasse liialdatud lugupidamisega, sest taluinimeste enamiku meelsus püsis veel tollel astmel, kus „kõrge härra” solvavat sõimugi loeti endale