Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

hobuse ninna kargama. Pastor luuras lähenevaid koeri ning lennutas neile parajast kaugusest kive. Oli tal õnneks haukujat tabada, kostis parastamine ja naer. Oleks nii käitunud keegi totakaist poistest, siis oleks see tekitanud pahameelt, aga pastorit loeti selle eest „krutskitega oma meheks”. Jõudnud kõrtsi juurde, peatati hobune ning kõrge isand tormas joodikuid hurjutama. Mis te, jumala päevavargad, siin jorutate? Kõrtsmik, mitte vähem ladna pragajast enesest, taipas kohe küsida: Kas tohiks valada kiriksaksale napsi peenviina? Ei, viina mitte! Vala kruusi tudengite jooki – õlut. Pühkis huuled puhtaks ja kastis vurrud õllevahusse. Ruttas kohe minema, ähvardades kõrtsilisi: Kui järgmisel korral teid veel kõrtsist leian, saadan teile kolmepäise põrgukoera kallale. Et seda ütlust juba tunti, siis leidus vastajaid: Parem, õpetajahärra, saatke meile taevast ingleid. Uus ähvardus: Saadan teile Gabrieli tulise mõõgaga. Viimased sõnad kostsid juba ukselävelt.

      Talvel eelistas vali hingekarjane uhket paarissõitu: üks hobune aisades, teine „pitsis” – tükk maad eespool. Penide peletamiseks hoidis kaigast hõlma all. Kutsarit kästi ohjad lõdvaks lasta, sõita sammu. Siis leidus rumalaid kutsikaid, kes saani manu tulid. Sellistele torgati kaika ots küljekodaraisse.

      Aeg oli jõulueelne, kui ma esmakordselt loetamisele läksin. Hoolimata argipäevast, kogunes Kahkva küla koolimajja palju rahvast, täites puginal suure klassiruumi ja eeskoja. Valla käskjalg, meie keeles „kasak”, pidas valvet tanuma hakul, kust kulges tee koolimaja väravasse. Sealt ta jooksis järsku: „Juba tulebki! Hiirjas mära pitsi löödud.” Läbes vaevalt hoiatuse anda, kui ligadi-logadi rakmete värk terava pöördega tanumale kihutas. Saanijalas takerdus lumehange ning kogu uhkeldus lendas uperkuuti. Hobuste tagant ilmus pastori kogu nähtavale, jooniline suurrätik pea ja kaela üle. Hakkas valjul häälel kurjustama:

      „Või sedasi võtab valla rahvas oma hingekarjast vastu? Mis te vahite, käed ripakil? Oleksite ometi tänava ära puhastanud ja hoiatajad välja pannud. Kas tahtsite, et ma kaelaluu murraksin?!”

      Jõudnud lähemale, hakkas vallavanemat nõudma. Mu isa seisis juba koolimaja trepil, valmis õpetajat teretama, kuid selleks ei antud talle mahti.

      „Sul pole majas korda!” manas saks teeseldud vihaga. „Rahvas laiskleb, sina vahid pealt.”

      „Tere, auline kirikhärra,” vastas isa rahulikult. „Kõigepealt tere… siis muud asjad.”

      Vahemärkusena nendin, et vestlemine toimus muidugi võru murrakus; lugejate huvides painutan murraku tavalisse kirjakeelde.

      „Tere pealegi,” nõustus isand. „Aga sa ei paku mulle kätt.”

      „Õpetajahärral on labakad käes.”

      „Saada mu kutsarile abilisi… näed ju, et hobused perutavad. Kas lased mind nüüd koolimajja?”

      „Seda au on rahvas teie poolt ikka kalliks pidanud. Ootab ka täna teie jutlust.”

      „Nojah, jalaga sa mind ei löö, aga sõnadega lööd.”

      Sisenesid rahva rüsinal eeskotta ning sealt kooliteenri ruumi, kust viis tagauks koolmeistri tuppa. Saalis oli kaetud laud valge linaga, süüdatud küünlad. Kohe ilmus ka pastor, nüüd juba mustas ametirüüs. Kummardus vaikselt laua kohale, palvetas. Koolmeister seisis tema selja taga. Mu isale pakuti pingiots pastorist paremal. Rahvas seisis püstijalu, naistel kaelad õieli, et paremini näha. Mõned emad lükkasid lapsi lauale lähemale.

      Pastor ajas enda sirgu: „Jumala arm ja rahu teiega. Tere, Kahkva kolga rahvas. Kelle jaoks istet leidub, istugu. Meie laulame…”

      Jumalateenistus aeti rutuliselt lõpule – mitte nagu kaamel läbi nõelasilma, vaid kui ratsu lahtisse väravasse. Jutluseks astus pastor koolikateedrisse. Luges paukudes kirjasõna ning lisandas sellele lühikese kommentaari. Kahtlemata viibisid ta mõtted kaugel sellest, mis ta rääkis, sest tal oli rahvale veel palju öelda, palju nõuda ja noomida. Vahepeal käsutas vöörmünder – mu tädimees Passi Jaan – armulauatudikesed ritta põlvitama. Kohe pärast vahelaulu laulmist võttis õpetaja kutsari käest altaritarbed ja pani pühaliku talituse leiva ning viinaga pikemalt viivitamata käima. Õnnistussõnad tulid laiadest varrukatest just kui puurist pagenud linnud. Nüüd oleks võinud talaarigi maha heita, aga ei – ametiriietus tegi teda tähtsamaks.

      „Palju teil tänavu neid „kapsausse” on?”

      Oh toda kardetud tundi! Käes ta oli. Kapsaussideks kutsus pastor loetamisele toodud lapsi. Miks nii, millise imeliku mõttekäigu kõveruse kaudu tuli ta säärasele halvustavale mainimisele, seda ei võtnud vaevaks keegi ta käest pärida. Ei pandud nähtavasti pahakski: kui hingekarjane ütleb, et kodused õpilased on kapsaussid, siis peavad nad selleks jäämagi.

      Kooliõpetaja tõi lehekese laste nimedega. Mina oma A-tähest algusega olin etteotsa sattunud.

      „Mis? Ast… Karl! Kuule, Vidrik, vallavanem, kas see on sinu poeg?”

      Isa jaatas. Minu hirmulõdinad olid juba tollesse kehakattesse langenud, millist kombelised saksa tanted ei pidanud sündsaks seltskonnas mainidagi. Oleks kadunud kas või Mädasoo mülkasse, et mitte pastori kulmude puhmast puurivate pilkude ees seista.

      „Noh, sina, pussnuga või mis sa oled, astu lähemale. Säärikud on sul jalas, aga vaatame, kuidas sa pead kannad.”

      Imestasin, et mu jalad sõna kuulasid: neid nagu polnudki mu küljes, aga nad kõndisid.

      „Ütle, mis sa minule kaasa tõid,” nõudis „loetaja”. Kuna ta selle küsimuse enam-vähem kõigile esitas, siis oli vastus mulle juba kätte õpetatud:

      „Jumala kümme käsku ja kukega aabitsa.”

      Imelik lugu – hääl ei värisenudki. Sain kohe julgemaks. „Ütled, et kümme käsku… Kõik kümme käsku?!”

      Jaatasin. „Loe mulle neljas käsk.”

      Lugesin, ilma et komistanuksin. Pidasin paraja pausi, andes pastorile aega küsida: Mis see on? Lapsed tavaliselt ei tundnud seda konksu, vuristades küsimise koos vastusega – mööda kõigist komadest ja punktidest.

      „Hm… jaa, soo… Käsk õpetab vanemaid ja ülemaid kartma ja austama… Kas sina kardad mind?”

      Vahepeal oli minusse juba okkaline julguse ning tõrksuse siil asunud. Vastasin:

      „Ei karda… Mitte ei karda!”

      „Sa siis ei austa mind?!” imestas pastor kulme tõstes. „Austan küll, õpetajahärra. Kõik austavad.” Sellega jäi pastor rahule ja käskis mind veel lähemale astuda. „Su juuksed on turris… Näita, kas sul tingusid on.”

      „Kui mul tingusid oleks, ei tuleks ma loetamisele. Ma pole harjusnik.”

      „Õigus, poiss!” hüüatas isa vahele. Oli imelik tunnetada, kuidas see alandlikkuse puudumine pastorile pahandamise asemel rahustavalt mõjus; ta kulmud langesid taas alla.

      „Mis sul käes on?”

      „Aabits…”

      „Loe mulle sealt.”

      Sattusin ühele noist pisipalakestest, mis leidusid aabitsa sabas. Tavaliselt lugesid minutaolised hädiselt, poolenisti veerides. Minu käes käis see sorinal.

      „Pea’nd pea,” takistas isand. „See on sul peas, loe mujalt.”

      „Ma võin igalt poolt lugeda… tagant ja eest.”

      „Mis sa veel võid?”

      „Võin kõik… ka ladina tähtedega.”

      „Sa praalid, poiss! Ma panen sulle rõnga ninasse. Loe siit!”

      Laual oli tumedate kaantega raamat: Uus Testament. Pastor lõi selle lahti ning torkas mu nina alla. Polnud ma harjunud piibliliku teksti asetusega, kuid sain hakkama. Ja nüüd tekkis meie vahele lepitus.

      „Vaata põnglast! Sa polegi enam kapsauss… sa täismees koolipoiss. Kui ma kevadel tulen, siis toon sulle ilusa ja targa raamatu.”

      „Tänan, õpetajahärra.”

      Näis, kui oleks