Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

jahile. Vahepeal upitati vend Andre iseseisvaks talunikuks. Kahe peremehelikult püüdleva mehe asemele jäi Päevakestele vaid üks neist. Vajadus palgatud kätejõu järele muutus iga suvega sundivamaks. Halval aastal näis küll, et palgad kisuvad talu maksujõuetusse, kuid järgnev aasta andis ülejääke, võlad tasuti. Nii laienes talu tööde horisont ja mitmekesistus majanduslik tegevus.

      Ühenduses ettevõtlikkuse harunemisega tungisid Päevakeste huvid järjest enam ida poole – Petserisse, setude eluruumi, Pihkva järve kallastele. Võru linn kaotas meie jaoks tähtsuse; seal käidi harvakult ametiasjus. Võõpsu oli vilets hunnik alevihurtsikuid, kahe-kolme maoka lootsiku lebades sillata jõesadamas. Meie ei müünud ega ostnud seal midagi. Petseri seevastu kasvas ning elavnes; omas tugevat külgetõmbejõudu, mis ulatus isegi läti valdadeni, kõnelemata eesti maa-aladest kuni poole Tartu teeni. Päevakeste suhted tihenesid ja põimusid setudega vastastikuse sõltuvuseni; need olid igapäevase elu tallatavad suhted – töös, talitustes. Kalavenelased setude taga olid meile majanduslikult hinnatavad; meie ellu ei ulatunud nad tungima.

* * *

      Päevakeste jaoks ei eksisteerinud räbala- ja potisetusid; neid nimetusi kuulsime küll, aga nad lendasid meie kõrvadest mööda, sest setud olid niisama head kui meie üleaedsed, meie põlised naabrid, keda pidasime enestega üheväärseiks. Vastastikune huvi lähendas meid otsekui hõimlasi. Päevakeste sulasteks ja neitsikuteks olid ikka setud, võiks öelda – eranditult. Söödi nendega ühises perelauas, käidi samas saunas, arutleti ühiseid küsimusi. Päevakeste sõnnikuveotalgutel olid setu veo- ja viglamehed peamisteks tööjõududeks. Rukis põimati, linad kitkuti ja kartulid tohveldati põllult setu päevilistega. Päevakeste põldudel ja heinamaadel polnud peolaiust lappi, mida poleks tallanud setu jalatallad. Mitmed setu kombed pugesid meie ellu; mõned setu road said suupäraseiks meie toidulaual. Setude huumorimeel nakatas, õhutas intiimsust, äratas sõpruslikke tundeid. Oli võimatu setusid mitte usaldada, sest nende ausus ja heatahtlikkus kõndisid nendega kaasas. Eriti soojalt ning mõistvalt suhtusid omavahel meie ja setu naised. Sellega nad lisandasid Päevakeste meeleoludesse kergust ning hubasust. Meie kõnekeelgi oli liugunud võru murrakute põhivaralt setu murrakute kallakule.

      Katsun imiteerida mõne lausega seda imelikku keelepruuki. Kujutleme, nagu astuks üks tuttavaid setu naisi meie peretuppa, kus mu ema on näputöösse vajunud.

      „Tere, tere ka, Pääväkese uma! Tere tarrõ!”

      „Tere, Koksina Proska. Mis sa täämba nii mitu kõrda teretät?”

      „A tuuperäst, et ma tõõsõ tarõ man es teretä.”

      „Mine siss tagasi, teretä. Ja mis sinno vihmatsõ ilmaga vällä om ajanu?”

      „A tulli kaema, mis tii kabõhitse tegevä.”

      „Meil olõkij kabõhitsi… meil naase ja tütreku.”

      „A kelles sa hinnäst piät?”

      „Mis mul pitä… ma olõ, miä ma olõ.”

      Selline sõnadega keerutamine, enne kui alustada tõsist juttu, oli mõttetu, kuid mugav. Kõnelejad just kui koblasid teineteise väljendeid. Paljud ütlused erinesid. Seal, kus setu hämmastunult hüüdis: „Ka koh om ummõhtõ tsüüda!” – ütlesime meie: „No küll om ilmaimeh!” Setud küpsetasid „kakorkaid”, meie „vatsku”; setud sõid „tvorokat”, meie – „kohopiimä”. Setudel oli „huukõnõ”, meil „märä”. Aga „tsöloknad” (süstikud), „tsuvvad” (pastlad), „päsüläd” (margapuud) ja palju muud kuulusid ühisesse sõnavarasse. Üldiseks nähtuseks oli, et setudelt võeti üle libedaid lauseid, kerget sõnastamist; kuid võru murraku vasturünnakuga tõrjuti setu keelest hulk inetuid vene sõnu välja, nagu: tserkvä, bulka, suka. Ka „tsüra” ja „kabõhine” hakkasid sajandi vahetusel keelest kaduma.

      Setude ristinimedes valitses omamoodi veider moonutamine: ei võetud omaks eestikeelset vene nime vastet, vaid murti nimed sageli tundmatuiks: Jegor – Johorka, Ivan – Ivvo, Timofei – Timmo, Feodor – Höödo. Naiste nimede alal sama teisendamine: Natalia – Natalka, Proskovja – Paraska, Pelagea – Palaga jne. Sajandi alguses toimus pööre: võis juba kuulda, et Ivani hüüti Jaaniks ja Jegori Jüriks. Naised olid konservatiivsemad: ei raatsitud loobuda Ilonast ja Natalkast. Ka rahvusrõivaist pidasid naised visalt kinni. Setu mees ei teinud küsimust, mis endale ihukatteks haarata; kanti nii eesti pintsakuid kui kalavenelaste joppe. Naised seevastu olid ikka mingil määral ehitud: vähemalt pikk kuub, enamasti valge; kirjud sukad ja tore vöö, mitmekordselt ümber keha. Laadale ja kirikusse minnes löödi sõled rinda ning litritega keed kaela. Särgi- ja jakivarrukad olid setu noorikutel ilmtingimata väljaõmblustega. Hallilt ning kaunistusteta tuldi ainult päevilisteks talu töödele, siiski veel kompsuke nägusamate riietega kaasa võetud.

      Kodukaunistamise iha polnud setu naistel sugugi nõrgem kui eesti omadel; võimalused aga olid väiksemad, sest setu kodudes valitses enamasti haletsemisväärne vaesus. Tavaline elumaja asus ühise katuse all talliga; selle vastas, üle kitsa hoovi, seisid laut ja pisike ait. Vesi toodi küla ühiskaevudest. Harva oli elutoal omaette välisuks ning lävi: enamasti käidi „tarre” läbi köögi, mis oli hästi ruumikas, kuid telliskivipõrandaga. Kahetoalisi elumaju leidus ainult vähestel jõukamail perekondadel. Rehed olid ehitatud külast eemale; üht rehte kasutasid ikka mitmed pered, sest leibkondade viljasaagid olid napid. Rehtede ühispeks jõutas nii ropsimist, rehitsemist kui ka põhu kiiret ärakoristamist. Üksik lesknaine poleks oma viljanatukest üldsegi rehetada saanud, kui naabrid seda poleks teinud. Vastutasuks tuli olla naabritele rehepeksuabiliseks.

      Kokkuhoid oli setu elulaadi ülimaks käskluseks. Harva nähti setu jalas „kalavinskit”, kõnelemata juhtnahka saapast. Meesterahvad kõndisid suvel enamasti palja jalu; ka tütarlapsed välgutasid paljaid kandu. Talvejalatsiks oli kõigile igitugev „pätern” – jalanõu, mida suurem osa eestlasi nimegi järgi ei tundnud. Päternad punuti villa- ja takusegusest iskitud lõngast, olid tihedad ja paksud ning hõlmasid kogu labajala otsekui mitmekordseks tallutatud tuhvlid, mis äärtest prunti kistud ja nööridega varustatud. Tugevuse tõstmiseks võis päterna tallad ära pigitada, isegi naeltega varustada. Pakase vastu kaitsesid päternad mitte halvemini päitatud viltidest, aga sula kätte sattudes nad ligunesid läbimärjaks, muutusid raskeks ja olid aeglased kuivama. Juhtus äparduseks, et märg pätern jala otsas jäiseks külmus, siis ei saadud sellest muul moel lahti kui ülessulatamisega. Korraliku päterna kudumine andis kudujale kaheks päevaks tööd.

      Setu külad olid „pikad” külad: hooned reastusid kahel pool kitsast tänavat, igal talul lapike aiamaad ning paar marjapõõsast. Võrumaa küladega võrrelduna jäi setu küladest rõhuv mulje, sest nad tundusid olevat õhuvaesed ning otsekui maha tallatud: õuesid asendasid kinnised hoovid, tülikad liiklemiseks ning talu välistarberiistade hoiuks. Vankreid kisti tihtilugu tagurpidi tänavale, sest õues puudus ruum manööverdada neid hoburakkes. Äkked jäeti talveks „aia taha”, vahel adradki. Nupukad pererahvad tõstsid veovankri talveks katusele, et regedele avaramat ruumi anda. Harvakult paistis õlgkatuste vahelt ka üksik laastkatus. Puudusid kaevukoogud, mis eesti taludes meeldivalt silma hakkasid. Ometi olid setu külad kevadest sügiseni väga maalilised, sest sammaldunud katuste pehme rohelus lõi tumepunastele jorjenitele ja kuldkollastele päevalilledele kõrge fooni. Kuuvalgeil öil näisid need vaiksed külad lausa maagilist und magavat. Vaesus võib olla veetlev, kui see pole näljast rahutu ning hirmu rõhutud.

      Setude majanduslikku kehvust põhjustas rahva kuhjumine vähese kandejõuga eluruumi ning võimatuseni narr maakasutamise moodus. Külakondlik maaomand võis pealiskaudse vaatleja meelest isegi paremini kaitstud olla kui ostutalu omaniku krunt, sest hingemaad ei koormanud peaaegu mingisugune lõiv ega ähvardanud oksjonihaamer, jäetagu see kas või sööti. Eestis oli noil ajul küllalt kehvikute perekondi, kes unistasid hingemaast, ilma et õiget aimu omanuksid hingemaaga kaasuvaist tülikustest. Iga hingemaalapp oli nagu vahetusraha, mis rändas näpust näppu. Meie lapitalud meenutasid oma laialiloobitud põldudega väliselt aspektilt hingemaalist maakasutamist, kuid püsisid kindlal eraomanduslikul alusel. Hingemaa oli ühisomand, kuuludes kollektiivile, milleks oli küla hingede hulk.

      Kui tihti toimetada ühismaa uut jaotust küla hingede vahel,