Kalevipoeg 2.0. Kristian Kirsfeldt

Linda neile otse,

      et ei ole huvitatud

      viima lapsi Soome kooli,

      kus võib saada tinakuuli,

      surmatoovat tulejuga,

      vahetunnivägivalda.

      Tulid kuumad mustad mehed,

      Hispaania hidalgod.

      Eralennukite pardal

      maandusivad meie maale.

      Linda viis nad jalutama,

      keset talve komberdama.

      Lakutud hispaania poisid

      tee peal aga käna käisid,

      kondid katki kukkusivad,

      jää peal pooleks põrusivad,

      kopsud haigeks köhisivad,

      ninad viltu nuuskasivad.

      Löödult koju lonkisivad,

      lõunapoole lendasivad,

      langenuina lahkusivad.

      Lõpuks tulid rikkad mehed,

      Emiraatidest araabid,

      sigarikkad šeigikesed.

      Linda jootis vennad purju,

      et ei saand need sõna suusta,

      pooltki piuksu huulte vahelt.

      Liipasid ka nemad koju,

      pead valutavatena;

      lubasid, ei tule tagas’,

      keelasid ka kodakondseil.

      Naine aga naeris laialt,

      tundis vabaduse võimu,

      lõbutsedes lasi liugu.

      Iga nädal uusi meesi,

      oli kuude viisi järjest

      Kroonikate esiküljel.

      Tuli teine laine mehi,

      kosilasi kummalisi,

      õnneõngitsejalisi.

      Algul olid noored kutid,

      Lindast poole vanusega,

      umbes tema pojapõlve.

      Rämehäälsed rokistaarid,

      kõva kära kitarristid,

      seksikaimad superstaarid.

      Kutid tegid kohe tätod,

      otsa ette kirja „Linda”,

      aga pärast mahajätmist

      pidid kergelt häbenedes

      kandma rullis nokamütse.

      Tulid USA pornostaarid,

      suureriistalised sägad,

      kõva kolvi kasutajad.

      Lubasivad naisel mõnu,

      elukestvat erektsiooni,

      korralikku kepikesta.

      Linda proovis poldid läbi,

      põlgas aga varsti ära,

      öeldes, et tal tarvis meesta,

      kellel on ka pehmem poolus,

      tundelisem taipamine.

      Tuli veel ka isand ise,

      pealinna valitseja,

      Elmaripoeg eriline.

      Hiivas oma raske kere

      Linda tantsupidudele.

      Proovis teha diskosammu,

      naisukesta meelitada,

      suguvõimet selgitada.

      Pandi aga biiti juurde,

      lugudele laksu lisaks,

      vana kohe ära kukkus,

      vererõhu vallandudes,

      rabanduse raputuses.

      Ätikene ära kanti,

      kolme kanderaami abil,

      metsatallu toibumaie.

      Aga üks neist kosilastest,

      oli teistest topelt sitkem.

      Soomes väga tuntud tüüpi,

      ennistine mägihüppa',

      naisukeste naerutaja,

      nimeks Matti Nykäneni.

      Ei ta ei oma jonni jätnud,

      ikka ukse taga kloppis,

      kuigi ei saand majja sisse,

      startimiste nimekirja,

      Linda voodisse eelvooru.

      „Miks ei lase majja sisse,

      stardinimekirjadesse,

      sinu voodisse eelvooru?”

      Matti läbi ukse kaebles,

      „Olen täitsa mõnus meesi,

      mul on palju medaleida,

      olümpiamängudeltki.

      Olen palju naisi nussind,

      kinolinal kepistanud,

      lavalaudadelgi laulnud!

      Võtan sinu oma kaasaks,

      ära viin sind Soomemaale,

      suurde soojustatud majja,

      pehmekesse pesakesse!

      Oled Soome kuninganna,

      põhjarahva pärijanna!”

      Linda viisakasti vastas,

      kuningannaks saamast keeldus.

      „Kui ma tahan tutvust luua

      purjus, ängis pööbeliga,

      lähen kommentaariumisse,

      interneti avarusse;

      või käin sadamarketissa,

      ostelemas mere ääres.

      Nii et, kahjuks, tänks pat nõu tänks.”

      Nykänenil viha tõusis,

      märatsevaks Matti muutus:

      „Ah, et Eesti naine mängib

      raskelt kättesaamisega!

      Mulle siuksed naised käivad,

      passivad mul pipardajad!

      Veel ma sulle näitan!

      Soome sisu tunned hirmsat!

      Mul on sinuga üks plaani,

      mille tahan ellu viia!”

      Linda aga hakkas naerma,

      lõbusasti lõkerdama:

      „Kas sa arvad, mägikotkas,

      et su juttu üldse kardan?

      Mul on kodus mõned pojad,

      Kalevilt kolm kasvandikku.

      Neid sa peaksid väga kartma,

      sest need poisiklutisesed,

      olid juba kolmestena

      üliinimliku jõuga.

      Puida paigast pusklesivad,

      kive pilve pildusivad,

      Eestimaada togisivad!

      Mind nemad hästi kaitsevad,

      ukseesist korrastavad,

      kosilased kohitsevad!”

      Selle peale Soome kotkas,

      hakkas hirmu higistama,

      vägevasti värisema.

      Kadus kohe kodumaile,

      jättes