Kalevipoeg 2.0. Kristian Kirsfeldt

tšiki nabakesta:

      „Sest saab minu vägev poega,

      minu nime vääriline.

      Saab karjäärikangelaseks,

      vägilase kutse valib,

      sõgedasti sulli sebib,

      vägevasti feimi kogub,

      suuri lubadusi täidab,

      ilmalõppu sõitu seab,

      karme kakelusi kogeb,

      pahalasi põrgu peksab,

      palju naisi maha murrab,

      vägivalla vabaks laseb,

      rahuaja paika paneb,

      needust omal turjal kannab.

      Tema nimeks saagu Sohni,

      lihtne Eesti nimekene,

      nagu meie teistel lastel,

      minu järeltulijatel,

      suure vara pärijatel.”

      Veeres veidi aega mööda,

      kerisivad kaks-kolm kuuda.

      Jõudis kätte tähtis tärmin,

      vabariigi aastapäeva,

      Kalevite kõneõhtu,

      otseeetris olemine,

      rahva poole pöördumine.

      Hakkas aga lajatama,

      Tallinnaga tänitama,

      Tartukanti tuuseldama,

      Narvakanti näägutama,

      Pärnukanti peedistama,

      Võrumaada vemmeldama.

      Eesti rahvas kodus istus,

      telepurgi sisse passis,

      Kalevite kõnet ootas,

      seljad juba valutamas,

      tagumikud tulitamas.

      Tuli Kalev otseeetri’,

      oli vana leebus ise,

      tulevikust teada andis,

      suuri sõnu kokku seadis:

      „Kodanikud kallikesed,

      minu oma Eesti rahvas.

      Kurval ilmel kõnet kostan,

      murelikult mõtiskelen,

      nõnda nukral näol ma räägin.

      Mind ei ole enam kauaks,

      sest on keha vanaks jäänud,

      igerikuks iganenud,

      kolletanud koledasti.

      Kuid mul jätkub palju poegi,

      toredasti on mul tütreid,

      kes mu sugu jätkamassa,

      rahva rahu hoidemassa,

      hüva põlve päästemassa.

      Jätan oma riigi neile,

      kuid peab üks neist valitsema,

      ainumas vaid kamandama.

      Teie, minu kallid kaimud,

      peate nende hulgast võtma,

      presidendi nimetama,

      kuningakski kuulutama,

      ülemuseks ülendama.

      Ei või riiki jaotada,

      mitmeks tükiks killustada,

      siis on iga tükki põdur,

      iga nurka õige nõder.”

      Nõnda Kalev kuuluteli,

      julget juttu jahvateli,

      selgeid sõnu sobiteli.

      Pärast kõnet aga kadus,

      haigust hakkas põdemaie.

      Varjus oma suurde majja,

      suurde magamise tuppa,

      suure voodi patjadelle,

      suure surma loksutada,

      raske tõve raputada,

      külmahäda kangutada.

      Linda oli murest murtud,

      hakkas mööda arste käima,

      tohtreid topelt tülitama,

      velskreid visalt väsitama,

      kirurgikesi küsitlema.

      Algul perearsti juurde

      Linda omad sammud seadis.

      Tohter küsis, mis on viga,

      Lindat tülpind ilmel kuulas,

      aspiriini kirjutas siis,

      jalavanne teha käskis.

      Ja kui see ei aita miskit,

      siis peaks lihtsalt ootamaie,

      rahulikult passimaie.

      Linda kurvalt koju kõndis,

      Kalevile vanne tegi,

      mehe jalasooni mudis,

      varba’ida veidi väänas,

      aspiriini sisse andis.

      Vana Kalev ei saand abi,

      aina rohkem kokku kärbus,

      päris pahalt krimpsu tõmbus,

      koledasti kipra kuivas.

      Siis läks Linda teise kohta,

      eraarsti ootetuppa,

      kalli tohtri kantseleisse.

      Arst talt tubli tasu võttis,

      kõikesugu maksusida,

      visiteerimise tasu,

      sisseistumise tasu,

      ärakuulamise tasu,

      valjultnuttemise tasu,

      hiireklikkamise tasu,

      kaasamõtlemise tasu,

      paberretseptide tasu,

      püstitõusemise tasu,

      uksestväljumise tasu.

      Kirjutas tal kallid rohud,

      tugevaimad tabeletid,

      ägedaimad antibjotsid,

      vägevaimad vitamiinid.

      Linda söötis mehel sisse,

      kõik need purgid pillidega,

      mille peale Kalev koomas,

      päris pildilt ära vajus.

      Siis läks Linda veelkord välja,

      sensitiivi juurde sõitis,

      nimekaima nõia manu.

      Nõial oli nägu kirju

      tekstitätoveeringutest,

      neljatähelisist sõnust,

      kõige ropumatest lauseist.

      Linda küsis, miks on nägu

      kirju nagu kempsuseina.

      Ütles nõid, et kirjad kaitseks,

      tõvekeste pelet'amiseks,

      haigevoodi hirmut'miseks;

      kuid on sõnad nõnda vänged,

      et ta ise peeglist hoidub,

      ei või ennast silma vaata’.

      Nõid siis Linda läbi sõimas,

      kaunikese peale karjus,

      ütles, et on aega raisand,

      valeprohvetite jutul käinud,

      asjaarmastajaid väisand.

      Kirjutas tal uued rohud,

      kõige