Kalevipoeg 2.0. Kristian Kirsfeldt

härja habemesta,

      vana Volga velgedesta,

      kuu pealt kukkund kividesta,

      merest leitud kaladesta,

      noore naise nibudesta,

      sinilinnu soolikaista,

      elevandi eesnahasta

      ja ta enda junnidesta.

      „Määri mehel' pea peale,

      Kalevile kaela peale,”

      sensitiivivana käskis.

      Linda kiirelt koju lippas,

      salvi mehel' pähe määris,

      Kalevile kaela peale,

      kannataja kõrva taha.

      Ja jäi vaikselt ootamaie,

      salvi mõju mõõtemaie,

      lahendusta lootemaie.

      Selle peale vana Kalev

      võttis kätte, maha suri.

      Nüüd siis leinas kogu rahvas,

      silmad peas kõik paiste nutsid,

      kõrvad kumisevaks pillis,

      küüned nüridaksi näris.

      Uudisankrud ulgusivad,

      ajalehed ahastasid,

      pealiskirju kirjutasid,

      kodanikke teavitasid:

      „Täna öösel, pärast haigust,

      lahkus Eesti rahva juhti,

      meie kõigi õpetaja,

      väikse rahva valitseja,

      meister mitmel spordialal,

      pereisa põhjalikum,

      päris presidenti Kalev.

      Teda jäävad leinamaie

      lesestunud Lindakene,

      orvuks jäänud lapsekesed,

      süngeks jäänud sõbrakesed,

      morniks muutund rahvakene.”

      Linda tegi rongikäigu,

      mehe mahamattemised.

      Kalev oli kullast kirstus,

      hõbekarrast karbikeses;

      hauda oli sügav tehtud,

      Toompeale uuristatud,

      künka sisse kaevandatud.

      Tuli teda ära saatma

      tuhandetes leinalisi,

      suures salgas süngeid mehi,

      hiigelhulgal nukraid naisi,

      nuttalahistavaid lapsi.

      Ja kui viidi kunni kirstu,

      siis kõik rahvas paljapäiselt

      kampas kõnniteida täitsid,

      vanalinna vallutasid,

      trepid troppidega täitsid,

      kõiki käikusida katsid,

      suurte teede servas seisid.

      Pisarate hulka keegi

      kokku lugeda ei osand.

      Igatahes silmavesi,

      teedelt tolmu kinni võttis,

      rentsliservad puhtaks pesi.

      Olid kohal bändimehed,

      kuulsad kurva laulu lauljad.

      Oli kohal Džonni Elton,

      mängis klaverit ja laulis.

      Oli kohal Led Zeppelin,

      esitasid Eesti hümni.

      Oli Andrea Botšelli,

      veeretas Saaremaa valssi.

      Nii kui Kalev oli hauas,

      kostis korraks võimas krõbin,

      nagu oleks miljon näppu

      miljon kommi lahti võtnud,

      kommipap’reid krõbistanud,

      šokolaadi sahistanud.

      Ei olnd hauas enam laipa,

      miskit mädanevat rümpa,

      muundus Kalev kommideksi,

      mõnusateks maiustusteks.

      Nägu muutus nätsukommiks,

      pea puha pralineedeks,

      laup tal linnupiimakommiks,

      põsed piimašokolaadiks,

      käed kamašokolaadiks,

      munad mõnušokolaadiks,

      türa trühvlikommideksi.

      Linda pidas hästi vastu,

      ei tal tulnud pisar palge,

      nutuvõru huulte ümber.

      Ei ta näidand emotsioone,

      mingitmoodi meeleheidet.

      Ei ta kõneld kellegagi,

      kurtnud kurvastusetundeid.

      Kuigi mõni teadis väita,

      et kõik linna joogivesi

      oli kergelt soola maiku,

      sest käis naine Ülemistes,

      järve ääres vesistamas,

      veereservi reostamas,

      tublit tiiki teotamas.

      Teised aga rääkisivad,

      kurja kõla ketrasivad,

      et on Linda rõõmutujus

      ostnud endal kalliskivid,

      välkuvaimad vääriskivid,

      lesepõlve lindakivid;

      kõrva küljes kandemiseks,

      sõrmedesse seademiseks,

      nabaauku neetimiseks.

      Linda lahkus leinapeolta,

      koju ennast kinni kammis.

      Valmistus ta sünnitama,

      Kalevite viimast võsu,

      kõige vägevamat poega,

      pirakamat poisikesta,

      mõnusamat mehikesta.

      Oli laps ta’s hiigelmõõtu,

      kasvand üsas korralikult,

      kokku kaheksateist kuuda

      oodand valgusesse pääsu,

      soojast kohast kupatamist,

      peiduurkast peletamist.

      Ja kui lõpuks tulid tuhud,

      mõtles Linda, et ta lõhkeb,

      nagu pressiks elevanti

      läbi kitsa lukuaugu.

      Kuid siis kostis vägev pauku,

      justkui lapse tegemisel,

      titt siis tõmbas ennast välja,

      hüppas ema jalgevahest,

      siruteli sirgeid käsi,

      liiguteli laiu õlgu,

      ütles selgesõnaliselt,

      „Poeg, Kalevi Poeg mu nimi,”

      ja siis veidikese flirtis

      sünnitusearsti õega.

      Kasvas poega, kosus poega,

      sirgus aina suuremaksi,

      venis aina pikemaksi,

      kosus aina kenamaksi;

      toredamaks