Kalevipoeg 2.0. Kristian Kirsfeldt

pani poisi voodi,

      pulkadega pesapaika,

      sametiga sängikesse.

      Kalevite poega aga

      murdis pooleks piirdepulgad,

      trellid tükkideksi tegi.

      Ise luusis linna peale,

      pahandusi tegemaie,

      puida paigast pusklemaie,

      kive pilve pildumaie

      Eestimaada togimaie.

      Linda proovis hüva nõuga,

      poisil pamperseida pani,

      mähkmeid mehikesel mässis.

      Kalev aga välja puges,

      puusalt paberpüksid viskas.

      Ise ronis poti peale,

      Gustavsbergi kaane peale.

      Pissis päris püstiselta,

      soru lasi mehiselta.

      Linda proovis kolmat korda.

      Võttis poisi pihkudelle,

      kallikese käte päälle.

      Tahtis talle rinda anda,

      tissi mokkadele panna.

      Pojakene aga keeldus,

      judisedes pööras pea,

      ütles Linda soovi peale:

      „Kuule, muti, minu meelest,

      see on veitsa nagu kinki.”

      Kasvas poega, kosus poega,

      sirgus aina suuremaksi,

      venis aina pikemaksi,

      kerkis aina kenamaksi;

      ponksakamaks poisikeseks,

      vägevamaks vääniklaseks.

      Kolmesena Kalevipoeg

      oskas juba kirjutada,

      sõnu sulavasti seada,

      ilukõnet ilmutada,

      professoore erutada,

      luuletajaid liigutada,

      kirjanikke kummastada.

      Viieselt viis ema auto

      kaheukselise Mikra

      kiirenduse võistlusele,

      suitsusele asfaldile,

      kummipõletamisele,

      pastlavingutamisele,

      bentsularistamisele,

      pedaalitallamisele.

      Poisu joone peale võttis,

      kahevõistlusele kippus.

      Kohe kandadele kippus

      vanadele peerudele,

      Pontiaki tuunijaile,

      Vaiperite sättijaile,

      Porschede putitajaile,

      Nissanite näppijaile.

      Kõigile ta tegi ära

      ema vana masinaga,

      mampsi ostukäruk’sega.

      Ja kui sai ta seitsmeseksi,

      oli tõusnud Eesti meistriks

      karates ja taekvondoos.

      Oskas kõiki džuudo heiteid,

      tegi poksiringis tööda,

      kungfuud mõistis kenakesti.

      Kandis mitut musta vööda,

      andis kõikidelle kolki,

      oli kõige kõvem kärbes,

      kivinukkidega kolge.

      Ainult Linda käest sai vitsa,

      tagumiku tulejutte,

      tõsisemaid triibulisi.

      Nagu võib sest aru saada,

      Kalevit ei pandud sõime,

      ega lastud lasteaeda.

      Nõnda kõik kolm Linda poega,

      sirgusivad suuremaksi,

      venisivad pikemaksi,

      kerkisivad kenamaksi,

      muutusivad mehemaksi,

      kuni olid vägilased,

      korralikud kangelased,

      kõva konti kakelejad,

      jämedamad jutumehed,

      sagedased sõjamehed,

      mutikese ihukaitsjad,

      memmekese valvekoerad,

      Linda oma turvamehed.

      Linda. Kes too ise oli?

      Aastaid oli saatnud meesta,

      kõndind oma kuti kõrval,

      figureerind ilusana,

      šampavastuvõttudella,

      aastalõpuballidella,

      kõigil vastuvõttudella.

      Oli tehtud mehest lugu,

      oli Linda mehel toeks.

      „Kalevite abielu

      müstikaline maagia!”

      pasundas üks ajakiri,

      „Eesti võimas esipaari!”

      hüüdis teine tugevasti.

      Kui nad läksid puhkuselle,

      sooja mere liivadelle,

      olid alati neist pildid,

      miilustavad salashotid,

      toplesspildid Lindakesest,

      stringifotod siresäärest.

      Kui neist tehti perelugu,

      pildistati Kodukirja,

      olid toad täis neil lilli,

      pehmeid puhvis padjakesi,

      võimsaid vägilasemõõku,

      tuimi taplemiseriistu,

      lapsekeste legovirnu,

      pojukeste pleikkareida,

      kõikesugu kenakesta,

      parajasti pereasju.

      Linda oli mudelema,

      kõige kaunin kaasalanna,

      alati nii hoolitsetud,

      alati nii naerusuine.

      Aga kuidas nüüd, lesena?

      Pärast Kalevide surma

      ja ta vara pärimista

      läksid käima hullud jutud,

      spekulatsiooniveskid,

      sopalehe seletused.

      Eesti rikkaim naine vaba!

      Mis ta ette plaanib võtta?

      Abiellub teise korra?

      Kelle omal meheks võtab?

      Igasugu meeste seltsis

      nähti Lindat liikumassa,

      vabadusta nautimassa,

      orgiatel oigamassa,

      reisudella rokkimassa.

      Kohe varsti ilmusivad

      esimesed kosilased.

      Tulid Soome taadikesed,

      punaninad porokesed.

      Palju Eesti neide kraband,

      külma kätte ära vedand.

      Linda kätta palusivad,

      naiseks