Kalevipoeg 2.0. Kristian Kirsfeldt

diivanitel,

      peesitasid polsteritel,

      lasid drinke ette tuua,

      suva kutte käsutasid,

      jäägermeistreid jahvatasid,

      siidrikesi lahendasid,

      viinashotte virutasid.

      Tuli nende juurde tüüpi,

      päiksereiside omanik,

      tripikeste korraldaja,

      sooja sõidu sahkerdaja.

      Rebis reipalt jooke välja,

      tegi tibidele nalja,

      sokkis igastsugu värki,

      rääkis oma hobidesta,

      sportlikutest tegemistest,

      välismaistest reisimistest.

      Istus Salme ihu ligi,

      ajas pliksil keele kõrva,

      toppis oma käpa püksi,

      sebis sõrmed stringidesse,

      väikestesse vuplitesse,

      kuni küttis Salme üles,

      rääkis linnukese ära.

      Läksid kähku peldikusse,

      väikesesse kubrikusse,

      veidi suhu võttemaie,

      lihapulka lakkumaie.

      Aga mõne mintsa pärast,

      kiirel sammul välja tulid.

      Salme oli vihast vahtus,

      kurjalt kuti peale kärkis,

      ülbeid sõnakesi ütles:

      „Teadsa mees, ma annan vihje,

      Sul on nõnda väike tilli,

      et sa võiksid koju minna,

      kürba veidi kasvatada,

      kasta ja ka hoolitseda.

      Siis võid tuua naiste ette,

      meie mokkadele maitsta,

      neiukestel näkitseda,

      kaunikestel kätte võtta.”

      Saatis kuti lihtsalt pikalt,

      käskis nolgil minna nahui.

      Istusivad õed ikka,

      pikutasid diivanitel,

      peesitasid polsteritel,

      lasid drinke ette tuua,

      suva kutte käsutasid,

      coolereid neilt kamandasid,

      magusjooke majandasid,

      külmi drinke kummutasid.

      Tuli nende juurde tüüpi,

      tuntud staarifotograafi,

      kaamerate klõpsutaja,

      plikakeste pildistaja,

      aktikeste armastaja.

      Rebis reipalt jooke välja,

      tegi tibidele nalja,

      rääkis kuulsaist inimestest,

      valgustuse sättimisest,

      tehtud paljaist pildikestest.

      Istus Salme ihu ligi,

      ajas pliksil keele kõrva,

      toppis oma käpa püksi,

      viis ta tantsupõrandalle,

      kabujalga keerutama,

      tagumikku tiirutama,

      kontsakinga klõbistama,

      kuni küttis Salme üles,

      rääkis linnukese ära.

      Läksid kähku kempsunurka,

      veidi mätast mekkimaie,

      alahuuli suudlemaie.

      Olid õudselt kaua ära,

      tunnikese redus veetsid,

      tüki aega asja tegid,

      kuni peltast välja tulid.

      Salme ise naerunäol,

      äraseletatud ilmel,

      rippus kutil kaela ümber,

      sosistas tal tasakesi,

      ütles sõnu salamisi:

      „Oled minu moodi meesi,

      keelte peale päris mihkel,

      superhea suuvärgiga!

      Oota, musi, mõned hetked,

      käin vaid korraks kähku ära,

      tulen kohe tagasie,

      sinu kaela kallistama,

      sinu selga silitama,

      sinu kintsu kabistama!”

      Võttis Salme õeksed kaasa,

      kadus naiste peldikusse.

      Seletas seal õdedelle,

      sädistas kõik’ sõpradelle,

      kiljus kaasavõitlejaille,

      et on leidnud õige mehe,

      ideaalse inglikese,

      kogenuima kutikese.

      Õed Salmet ehtisivad,

      silmameiki sättisivad,

      sätendusta lisasisvad,

      blingi põskedelle panid,

      huuleläiget parandasid,

      kulmukaari korrastasid,

      nabaneeti poleerisid,

      kõrvarõngaid kohendasid,

      õlapaelu õgvendasid,

      seelikuida sirgendasid,

      sukkasida sätitasid;

      kuni Salme nägi välja,

      nõnda pandav beipsikene,

      et ka surnud homo oleks

      saand kivikõva ereka.

      Ning siis sammus Salme saali,

      kõndis peiukese juurde,

      staarifotograafi sülle.

      Pulmatantsu tantsisivad,

      huuli kokku hõõrusivad,

      õhusaltosida tegid,

      olid päris paaritumas,

      avalikult amelemas.

      Ümberkaudsed kõvad kutid

      tundsid keppind naise lõhna.

      Tulid kokku parvekaupa,

      tuhandetes tiirutama,

      kambakesi kiibitsema,

      keskmist õde kabistama,

      Lindakest kõik lipitsema.

      Tuli kuukirja tüübike,

      trügis veelkord tuuritama,

      oma õnne proovimaie,

      naisukesta nillimaie.

      Linda lasi tuua drinke,

      katta laua klaasidega.

      Tõmbas kuti kaardi tühjaks,

      tegi pangaarve puhtaks;

      ja siis saatis minemaie,

      kurvakese kõndimaie.

      Tuli päiksereisi venda,

      proovis veelkord vallutada,

      Lindat ära võrgutada.

      Tšika lasi välja teha,

      vennikesel vingerdada,

      kuni ütles, et on