Neitsikivi. Michael Mortimer

valesti Gröndali ning sattunud Hornstulli, sõitis Ida viimaks üle Västerbroni silla, päike idas Riddarfjärdeni lahel säramas. Valgus peegeldus raekoja tellisseintel ning kai ääres lehvisid pooles mastis Rootsi ja Vene lipud.

      Ta peletas mõtted Lobovist ja Marinast eemale.

      Mida Marina küll tegi? Kas ta jooksis Örnbergi metroojaama, viskas pipratoosi kesklinna suunduvale rongile ja läks siis ise vastassuunda sõitvale rongile?

      Ida jättis selle mõtte, tundes rammestust ja peaaegu minestust. Sõites Eugenia tunnelist läbi ning mööda Haga pargist E4 poole, üritas ta lihtsalt autot otse sõidureas hoida.

      Pean kõigepealt sööma. Midagi, mida iganes.

      Ja siis tegelen muude probleemidega.

      Ta üritas need tasapisi nimekirja seada.

      Minu kallal on toime pandud jäle seksuaalne ahistamine.

      Olen teinud politseinikule viga ja olen tagaotsitav.

      Ühe vene naise ihukaitsja on minu pihta tulistanud ja ähvardanud tappa mu sõbrad, kui peaksin politseisse minema.

      Mul on kotis mingi imelik ja ohtlik fossiilkivi.

      Kõigepealt pean teised riided selga panema.

      Ida keeras bensiinijaama, meeles mõlkumas Pauli rahakott.

      Ta tegi selle lootusrikkalt lahti. Seal oli üks kahekümnekroonine, kümnekroonine münt ja kaks ühekroonist. Rohkem mitte midagi.

      Ida vandus, läks bensiinijaama ning ostis kaks banaani ja küpsisešokolaadi. Siis oli raha otsas.

      Välja tulles silmitsesid kaks meest Ida autot ning vaatasid talle imestunult otsa.

      „Kas eile läks päris käest ära või kuidas?“ küsis üks naerdes. „Kas oli koolitants või?“

      Siis nägi ka Ida seda vaatepilti: puruks lastud peegel, mis rippus paremal pool nagu pooleldi mahasaetud plastkõrv. Ja allpool – kuuliauk autokeres tagaratta juures.

      Ja siis see peokleit.

      Ida värises külmast, kõndis lihtsalt neist meestest sõnagi lausumata mööda, istus autosse ning sõitis minema. Mehed saatsid teda pilguga.

      Kui nad vaid midagi ei kahtlustaks ega politseisse helistaks.

      Ida otsesine oli kipras. Ta sõi ruttu banaanid ja šokolaadi ära ning üritas selgemalt mõelda.

      Kaua ma enam sedasi jätkata ei saa. Kui Paul üles ärkab, hakatakse Volvot taga otsima.

      Mul on ju tema naise telefon ka. Sisse lülitatud.

      Mitte just kuigi tark tegu.

      Mõtle ometi loogiliselt!

      See kuradi siga, mida ta minuga õigupoolest tegi?

      Ida pööras ruttu kiirtee mahasõidurajale, sattudes peagi ühte põhjapoolsesse eeslinna, Sollentunasse. Sealt edasi keeras ta viaduktile ning jõudis kuhugi eramupiirkonda. Ta parkis auto ühe elektrijaama hoone varju, hingas paar korda sügavalt sisse ning hakkas oma kotte läbi vaatama.

      Tal õnnestus selga tõmmata T-särk ja paks kampsun ning jalga teksad, mis vaevu kinni läksid.

      Üks mees kahe taksikoeraga kõndis mööda, muidu aga polnud kedagi näha. Ühes kotis olid viiesajakroonised rahatähed, Marina isikutunnistus, laadija ja vanemat tüüpi mobiiltelefon. Ida teadis, et see oli Marina vana telefon. Sellele oli kinnitatud väike märkmepaber: „Toimib ideaalselt kõnekaardiga! Osta!“

      Teises kotis oli veel riideid ja üks kast. Ida tegi selle lahti.

      Oi.

      Kasti sees oli miski, mis meenutas autoraadiot ja kaasaskantavat raadiosaatjat.

      Raadio?

      Kui oled juhmard, võid tõesti sellele pühenduda, ütles Marina tavaliselt.

      Jaa, need amatöörraadiosaated, mõtles Ida. Marina isa suur hobi. Mille on pärinud ka Marina. Väljasurev hobi, aga ikkagi.

      Mida jagab muuhulgas Lasse. Ehk satub ta sellest aparaadist vaimustusse?

      Kuidas iganes see ka ei toimiks, mõtles Ida ning kruttis veidi raadiosaatja nuppu, mis ainult ragises vaikselt.

      Tegelikult võib see ju ära kuluda küll. Väga tark temast.

      Aga enne, kui ma mobiili välja lülitan, pean Almale helistama.

      Ja laekast lahti saama.

Daniel Solander

      Daniel Solander (sünd 19. veebruar 1733 Piteås, surn 13. mai 1782 Londonis) oli Rootsi botaanik, loodusteadlane, loodusajaloolane ja maadeuurija. Solanderi vanemad olid Magdalena Bostadia ja praostkonna praost ning riigimees Carl Solander. Solander ise ei abiellunud kunagi.

      Seitsmeteistkümneaastaselt sõitis Solander Uppsalasse ning temast sai Carl von Linné lemmikõpilane. Linné tegi ettepaneku nimetada Solander Peterburi professoriks, kuid Solander asus hoopis 1763. aastal Londonisse Briti muuseumi aseraamatukoguhoidjaks.

      Tänu sellele, et Solander oli tuttav varaka inglise kaupmehe Joseph Banksiga, osales ta James Cooki ümbermaailmareisil purjekal HMB Endeavour. Cooki ekspeditsioon oli esimene, kes avastas ja kandis kaardile Uus-Meremaa ja Austraalia, mis olid tollal suuresti tundmatud. Botany Bay laht Sydneys on saanud oma nime tänu Solanderi botaanilisele leiule. Solander maabus lahel 1770. aastal. 1772. aastal võttis Solander koos Banksi ja tulevase peapiiskopi Uno von Troiliga ette reisi Islandile.

      1773. aastast tegutses Solander Briti muuseumis varade korrashoidja ja konservaatorina ning ta nimetati ka Oxfordi ülikooli audoktoriks. Daniel Solander on maetud Brookwoodi surnuaiale Inglismaale Sussexisse Rootsi koguduse matmiskohale nr 121 ja 122.

      Solanderi peetakse Inglise üheks olulisemaks loodusajaloo autoriteediks. Talle on pühendatud mitu mälestuspaika üle kogu maailma: Inglismaal, Austraalias, Kanadas (Briti Columbias paiknev Solander Island) ja Uus-Meremaal. Mehe kodulinnas Piteås saab külastada Solanderi talu ja Solanderi parki.

      Daniel Solanderi peetakse esimeseks rootslaseks, kes astus Austraalia pinnale.

      Allikas: Solanderi ühing Solanderföreningen, Piteå

      17

      Alma vastas kohe. Tundus, nagu oleks tal hing kinni.

      Ida selgitas, miks ta teiselt telefonilt helistab.

      „Mis on juhtunud?“

      Ida tundis pisaraid kurku kogunemas, aga neelas need alla.

      Ta jutustas, kuidas viimaks Mirandast lahti sai.

      „Su sõbranna Marina on nutikas,“ teatas Alma ja Ida oli temaga ühel nõul. Ida mõtles, mida Alma ise praegu tundis. Tema, kes ta oli nüüdsama kaotanud lähedase sõbra, kes oli Almat ilmselt armastanud. Vanaema häälest ei saanud aga mingeid kurbuse märke välja lugeda.

      Ja siis mõtles Ida Marinale. Mis siis, kui Miranda ta kätte sai, kui ta on…

      Samal ajal jutustas Ida Almale sellest, et ta istub praegu Stockholmi põhjapoolses eeslinnas ühes Volvos, mis peagi, kui mitte juba praegu, kuulutatakse tagaotsitavaks. Et ta on näljane, väsinud ja tunneb end kohutavalt halvasti. Neiu hääles võis tajuda ärevat nooti:

      „Alma, ma tahan sellest laekast nii kiiresti lahti saada, kui võimalik, ma kardan. Kas sa saad aru? Kardan! Siin järve teisel kaldal on suur metsatukk. Ilmselt Järvafältet. Peidan laeka kuhugi sinna ja lähen siis politseisse. Siis peaksin olema omalt poolt kõik teinud.“

      Alma oli pikka aega vait.

      „Aga sa ei tohi seda teha, Ida,“ kostis Alma hääl. „See puudutab palju enamat, kui sa aimatagi oskad. Ja laegas pole metsas turvaliselt. Pead selle jahimajakesse viima.“

      „Jahimajakesse?“

      „Jah.“

      „Kas sa mõtled seda tõsiselt? Meie vanasse jahimajakesse Östersundis?“

      „Jaa!“

      Ida