Neitsikivi. Michael Mortimer

minu juhiseid, et minna üle krüpteeritud raadiole. Kuuldel.“

      „Aru saadud. Kuuldel.“

      Järgnes terve rida täpseid juhiseid. Ida trükkis lülituspaneelile mitu koodi ja keeras nuppu. Siis jäi korraks kõik vait ning kui aparaat jälle ragisema hakkas, ilmus ekraanile hoopis tekst:

      Ööbin igaks juhuks sõprade juures, keda keegi ei saa jälitada. Kõik läks hästi. Sinu olukord? Kuuldel.

      Ida kirjutas vastu.

      Teel põhja poole. Pean varju hoidma ja vanaemaga asjad selgeks rääkima. Kuuldel.

      Ilmus vastus.

      Pärast minu järelepärimist on SM3FFS minuga lõpuks sinu osas ühendust võtnud. Kas edastan kontakti? Kuuldel.

      SM3FFS – kes see veel on?

      Ma ei tunne kedagi, kes…

      Jaa, õigus küll.

      Kas Marina ja Lasse on siis omavahel ühenduses olnud? Minu pärast?

      Vastus jah. Edasta kontakt. Kuuldel.

      Aru saadud. Oota korraks. Vastasel juhul anna mulle teada. Roheline nupp. Side lõpp.

      Autost kostis taas mingi kragin.

      Lasse. Jah, kui ma vaid saaks tema kätte! Tema teab kindlasti kõigest palju rohkem kui mina.

      Ida vaatas natuke aega aknast välja pimedusse, tundes, kuidas põis endast märku andma hakkab. Peaaegu kaks minutit ei kostnud raadiost midagi. Ida valmistus uuesti Marinaga ühendust võtma. Mis ma nüüd tegema pidingi?

      Just siis kostis uus kragin. Ida keeras heli vähemaks. Korraks kahin ja siis mehe hääl:

      „SM3FFS SM6NHP-le. Kuuldel.“

      See ongi tema, Lasse! Toimib!

      Mida ma ütlema pean, et ta aru saaks, et see olen mina?

      „Siin I… nagu Innukas. Kuuldel!“

      Lühike paus.

      „Kus sa oled? Kuuldel.“

      „Teel…“ Ida ei suutnud mõelda, mida öelda, ja lõpetas lihtsalt nii: „Kuuldel.“

      „Nimeta asukoht. Kuuldel.“

      „Umbes sada minutit…“

      Mida ma ütlema peaks, ilma et ma end liialt paljastaks? Ma ei saa ju Östersund öelda?

      „Kuuldel?“

      „Sada minutit veel tulla,“ suutis Ida öelda. „Kuuldel.“

      „Kas sada minutit Höbborgenist? Kuuldel.“

      „Tulen sinna. Side lõpp.“

      „Side lõpp.“

      Ida ohkas kergendatult ja lülitas raadiosaatja välja.

      Lasse, teda saab ju alati usaldada.

      Ma pole üksi.

      Ja see toimib! Küll Marina on alles nutikas!

      Kui pikk maa veel Östersundi on? Kuskil kaksteist miili ainult?

      Ida läks autost välja kõige lähemal asuvate mändide alla ning tõmbas püksid ja aluspüksid alla. Põit tühjendades märkas ta, kuivõrd vaikne siin puuvõra all on. Kostis vaid lumekihile voolav sorin. Asjaga ühele poole saanud, võttis Ida kotist pabersalvrätiku ja kuivatas end puhtaks.

      Järsku aga kostis mingi hääl.

      Mis see on? Ida pööras pilgu auto poole.

      Vasakpoolse ratta juures seisis kaks looma.

      Kaks hunti!

      Kaitseraua juures seisis veel üks! Nad silmitsesid Idat liikumatult, hingeõhk lõugade vahelt auramas.

      Ida kükitas paar sekundit liikumatult, mõtted keerlemas.

      Hundid? Mida tavaliselt tehakse? Kõik, mis on niigi juhtunud, ja nüüd veel see ka…?

      Ida valmistus kisendama, kuid kõrist kostis vaid hirmunud korin.

      Ta pilk kohtus huntide kuldselt helkiva pilguga. Ida tõmbas ülimalt aeglaselt püksikud üles ning tõusis püsti. Loomad seisid paigal, jälgides teda. Kui pikk maa esiukseni on?

      Ei, mul pole mingit võimalust.

      Mina, kes ma olen neid vaid loomaaias näinud. Kui ma… Keegi ei leia mind siit üles!

      Minust jääb vaid vereloik… mõned luud…

      Möödus paar minutit. Ida hingas suu kaudu sisse ja seisis liikumatult paigal, kuulates metsa rahulikku kohinat ning üritades hunte mitte silmist lasta.

      Üks hunt liigutas end – kõige suurem neist – ja läks otse Ida juurde. Tüdruk tardus paigale. Hunt käis tema ümber ringi, vahtides talle silma ja nuusutades tema lõhna. Teised hundid tulid samuti Ida juurde ja hakkasid tema ümber ringi käima. Ida tundis, et on minestamise veerel.

      Loomad olid ta sisse piiranud. Nad seisid temast ainult umbes meetri kaugusel, silmitsesid ja nuuskisid Idat. Kõige suurem neist oli lõuad lahti ajanud ja Idale tundus, nagu naeraks ta pilkavalt.

      Peagi pööras loom end ringi ja lonkis puutüvede alla minema. Teised kaks järgnesid talle.

      Ja läinud nad olidki.

      Ida seisis natuke aega liikumatult paigal ning tormas siis auto juurde, viskus esiistmele ja lukustas ukse.

      Ära pane tulesid põlema, ei-ei, siis võivad nad tagasi tulla!

      Ida jälgis hoolikalt puude ümbrust, aga ei näinud midagi.

      Kas need olid ikka hundid?

      Ta istus tükk aega mõtiskledes ja hingeldas, suutmata süütevõtit keerata.

      Hundid? Päriselt ka? Võib-olla kujutasin seda ette?

      Ma pole magada saanud…

      Need ei saanud olla hundid. Kas ma hakkan juba viimset kontrolli kaotama?

      Ida pilk langes peokotile ja sealt paistvale laekale. Selle pannal oli lahti läinud, fossiilkivi paistmas. Ida pani laeka ruttu kinni.

      Viimaks käivitas Ida auto ja hakkas suure tee poole tagurdama.

      Kui autotuled uuesti puid valgustasid, nägi Ida värskelt sadanud lumel selgesti kolme suure neljajalgse looma jälgi.

      20

      Kolm viimast kilomeetrit Östersundi poole mõtles Ida vahetpidamata huntide kilavatele silmadele. Ja siis üha enam Lassele, justkui selleks, et huntide pilk mälust eemale lükata.

      Millal me üleüldse viimati nägime? Vähemalt kümme kuud tagasi. Lasse. Oma „kuradi kantsiga“ – nii tema moodi, ja nii tüüpiline ka kõigile teistele Jämtlandi elanikele, mõtles Ida. Alati millegi vastu, nende vastu seal üleval, kes otsuseid langetavad. Nende vastu, kes otsustasid üheksakümnendatel linna keskele parkimismaja ehitada, maja, mida oli vaja. Kuid kohe levis ka korraldus, et sinna ei tohi parkida, kui sa ei taha just reetur olla, ja sellepärast seisiski see peaaegu tühjana. Tüüpiline! Frösöni saare Rödöbroni sillaga oli sama lugu. Räägiti ülesõidumaksu kehtestamisest – ainus sild Rootsis, millelt pidi ülesõidu eest maksma. Niipea aga, kui omavalitsus ehitas maksekoha ja tõkkepuud, lasi keegi kohalik need õhku. Sild ise jäi muidugi alles, terve ja kena. Siis paigaldati turvakaamerad ja rajati betoonist kaitse, kuid peagi plahvatas uus dünamiidilaadung. Alma jutu järgi oli Lasset mitu korda üle kuulatud, kuid ühtki asitõendit neil polnud. Enamik piirkonna inimesi siiski teadis, et see võis olla just tema. Või keegi kes tahes Jämtlandi meestest.

      Kui Ida Residensgränsi ja sealt edasi kuradi kantsi jõudis, oli kell natuke kuus läbi õhtul. Lasse oli juhtinud parkimismajavastaseid proteste ja hoone ka kuradi kantsiks ristinud, kuigi praegu kutsuti seda rahvasuus lihtsalt kuradiks.

      Et ta oli kokkusaamise just sinna määranud pidi tähendama seda, et Lasse mõistis olukorra tõsidust. Ilmselt oli ta ajalehereklaame näinud. Või siis oli see lihtsalt