Neitsikivi. Michael Mortimer

sõitis aeglaselt parklasse, kaldteelt ülemisele korrusele, mis oli tühi, ja tagurdas siis ühte parkimisruutu. Nii oli tal hea ülevaade kogu korrusest. Mootori välja lülitanud, istus Ida ja ootas, närides küüsi ja tundes taas vajadust põit tühjendada. Ei, mitte seda, mitte jälle need hundid!

      Ta vaatas autos ringi ja nägi, et kõrvalistuja istme alt paistab välja mingi nahkümbris. Ta võttis selle nurgast kinni ja saigi ümbrise kätte. See oli kuidagi eriti lame ja raske. Ida tõmbas ümbrise luku lahti ning nägi, et seal sees on hõbehall iPad.

      Hmm. See on vist tema oma? Selle nõmeda vägistajast lipitseja Pauli oma.

      Tahvelarvuti tundus kallis. Ida vaatas selle ekraani tähelepanelikult. Ehk kulub hiljem ära?

      Ta pani iPadi ruttu kotti. Jah, igal juhul on see hea, jõudis Ida mõelda, kui üks auto alumisele korrusele sõitis.

      Kui auto korrus korruse haaval ülespoole liikus, mõtles Ida, et oleks pidanud hoopis mõne teise auto kõrvale parkima. Kui see on hoopis politsei, siis… jaa…

      Aga see oli punane Volvo 745.

      Lasse oma. Ta andis gaasi, sõitis autoga Ida kõrvale ja ronis ruttu autost välja, käes mitu kruvikeerajat. Sõnagi lausumata laskus Lasse kohe betoonpõrandale kapoti ette põlvili, sõrmitses oma habet ja vandus. Ida naeratas ja läks vaikselt autost välja. Kostis mingi kolin. Lasse aga kiirustas Idast mööda pakiruumiluugi juurde ning kostis veel kolinat. Ida lasi Lassel omasoodu tegutseda, meenutades seda, mida Alma oli kord mehe kohta öelnud: „Ta ei saa enne midagi öelda, kui ta on asjaga ühele poole saanud.“

      Viimaks tuli Lasse vandudes eesmise ukse juurde tagasi ja tõstis Ida õhku, nagu oleks ta nukk, kallistades teda nagu patja vastu oma kahe meetri pikkust keha. Kuigi Lasse oli juba üle kuuekümne, tundus ta tugev, mõtles Ida. Lasse pani ta uuesti maha.

      „Igaks juhuks. Need viskame kohe minema.“

      Lasse hoidis käes auto registreerimismärke.

      „Õnneks on mul alati uusi märke varuks,“ teatas ta, „panin need juba külge. Tule, sõidame siit minema.“

      Lasse andis oma võtme Idale ja Ida enda oma talle. Seejärel sõitsid nad kuradi kantsist minema, minema Östersundist. Peagi liikusid nad juba teineteise sabas üle Frösöbroni silla ja siis üle saare edasi hetkel veel maksuvabast Rödöbroni sillast. Ida naeris, nähes maksukoha vundamendi jäänuseid.

      Tuul oli tõusnud. Üks silla valgustuspostil istuv merelind paistis võitlevat tasakaalu hoidmisega. Kümmekond merelindu kogunes veel lampide valguse alla. Järsku aga lendasid nad kõvasti kisades auto kohale kokku ja saatsid autot natuke maad.

      Mida nad oma arust teevad?

      Vaateväli muutus üha hägusemaks, nagu oleks teele tekk peale visatud, linnud aga olid õige pea kadunud. Sadas laia lund. Ida jälgis läbi pimeduse pidevalt Volvo tagumisi tulesid, sõites metsa vahel üha edasi. Ida tundis, et uni tahab üha tugevamini peale tikkuda, jalad ja käedki kuuletusid vaevu. Üks auto, mis oli neil linnast saadik järel sõitnud, keeras kõrvalteele ja kadus. Ida ei jaksanud enam tahavaatepeeglit jälgida. Nüüd olen ma koos Lassega, mõtles ta.

      Nüüd võite tulla ja mind kinni nabida, te kuradi politseikohmardid, mitte millelgi ei ole enam tähtsust!

      Ida lapsepõlvekodu nägi välja täpselt samamoodi nagu varem: puitveranda, vahepulkadega puitaknad ja väike, punaseks värvitud plaadiga kirjakast. Lasse jäi küüni juures pidama, tegi uksed lahti ja ajas kõigepealt sisse Pauli auto ning seejärel enda Volvo.

      Juba olidki nad Lasse juures toas ning Ida keris end kohe külaliste diivanile kerra ja vajus unenägudemaale: turvamehed tormasid Nobeli banketi musta linaga kaetud laudade juurde. Lahvatas kaos, keset saali seisis valgesse rõivastunud Lobov, kes helkis nagu stroboskoobilamp, enne kui ta muliseval ja praksuval häälel tuld võttis. Kõik jooksid välja, Lobov karjus ja tõmbus mustaks. Saal muutus ühtäkki kirikuks, mis oli täis seinu lõhkuvaid loomi ja ristimisvaagnaid ja kantsleid ning keegi hõikas ülevalt oreli juurest:

      „Üles nüüd!“ hüüdis hääl. „Tõuse nüüd üles,“ kuulis Ida kedagi otse kõrvu sosistamas ja nägi, et Lasse kandis teda oma süles läbi elutoa. „Nad on siin!“ ütles Lasse, viies ta trepist üles ja siis veel ühest trepist üles. „Pea nüüd suu!“

      Lasse tegi pööningukorruse ukse lahti ja pani Ida maha, osutades maas lebavale madratsile. Ida vajus sinna ja sulges silmad, kuuldes veel, kuidas keegi uksekella andis.

      Ida jäi oma kohale lebama ja kuulatas alt kostvaid hääli, kõigepealt kaks rahulikku ja siis üks vali hääl. Üritades aru saada, millest seal räägitakse, meenus Idale, et ta oleks pidanud Lassele ka huntidest rääkima.

      Siis vajusid ta silmalaud kinni, ja kuigi pööningul võis olla kõige rohkem kümme kraadi sooja, jäi ta sügavalt magama.

Anahau Bay, Uus-Meremaa, 27. oktoober 1769

      Kui kaks teenrit olid paadi esiotsa võimalikult ranna lähedale liivale tõmmanud, ronisid kõik ükshaaval maha. Kõige ees kolm meremeest, seejärel Spöring, Banks, Cook ja viimasena Solander.

      Solander ja Banks hakkasid piki rannaäärt edasi kõndima.

      „Eks ole näha, mis sel paigal meile anda on,“ ütles Banks.

      Nad leidsid hulga igasuguseid kõrreliste liike ja madalaid lilli ning mitmed neist olid neile tuttavad, aga mitte kõik. Liivas oli rohkesti tigude ja karpide kodasid, mida Solander tükk aega uuris, andis siis neile esialgse nime ning lasi need seejärel teenritel puitlaegastesse arhiveerida.

      „Kui härra Linnaeus nüüdsama meiega oleks,“ ütles Banks, „mis ta oleks teie meelest sellest rannast pidanud?“

      Nad hakkasid selle mõtte peale sõbralikult naerma ja rääkisid edasi siinse saare loomade ja taimede elutingimustest võrreldes teiste saartega, kus nad sel nädalal olid käinud. Endeavour seisis lahel ankrus, puri tihedalt vastu raad kokku pandud, purjeka kere tasases merelainetuses pehmelt õõtsumas. Merelindude parv tõusis kõvasti kisades taevasse.

      Rannalt tuli nende poole paar pärismaalast. Juba kaugelt paistsid neil kaelas pärlikarbid ja haihambad ning ühe mehe keha oli eestpoolt üleni austrikarpidest rüüga kaetud. Nende näod olid vasekarva ja sinna oli maalitud tume täpiline muster. Käes hoidsid nad teravaks ihutud puitpiike ja kivinuiasid.

      Solander vaatas ringi. Ühtki kanuud rannal silma ei hakanud.

      Kolm meremeest seadsid oma musketid valmis.

      „Rahu,“ teatas Cook.

      Pärismaalased olid umbes viiekümne jala kaugusel seisma jäänud. Nad laulsid kähedal häälel mingit laulu, liigutades jalgu vasakult paremale ja suunates pilgu taevasse.

      „Võtke!“ teatas Banks neile ootamatult ja sirutas käe välja, peopesal kaks klaaspärlit ja üks kamm. Pärismaalased katkestasid laulmise.

      Pärlaustrikarpidega mees julges viimaks Banksi juurde tulla. Ta viipas midagi oma kaaslastele, kes läksid piki randa tagasi.

      Solander seisis liikumatult paigal, jälgides Banksi ja Cooki päevitunud nägusid, meremeeste mundreid, Spöringu joonistusvarustust, teenrite taimekogumiskarpe ja paigale jäänud pärismaalaste tumedaid kehamaalinguid. Keegi ei lausunud sõnagi. Lained tungisid rütmiliselt merele ja taandusid siis uuesti tohutu liugleva häälega. Teised kaks pärismaalast tulid tagasi, käes leivapuu viljad ja bataadid.

      Banks noogutas ning astus ettevaatlikult meeste juurde.

      Nad vahetasid toidumoona kiiresti pärlite ja kammi vastu. Pärismaalased uurisid pärleid hoolega, nende kehakeel ja ilme oli nüüdseks muutunud.

      Siis suundusid nad kõik kümnekesi üksteise järel Banksi juurde ja hõõrusid oma nina tema nina vastu. Banks naeris ja palus Solanderil, Cookil ja Spöringul ka niimoodi teha.

      Solander läks vähimagi kõhkluseta pärismaalaste juurde ja hõõrus oma nina nendega vastakuti. Nende tume täpiline muster oli kantud nahale mingisuguse kleepuva värviga, mis lõhnas tuntavalt kirbelt ja mida Spöring ka kommenteeris.

      Banks