Neitsikivi. Michael Mortimer

vaikselt.

      „See on palju olulisem, kui sa oskad arvata,“ sosistas Alma. „Olen sunnitud Moskvas viibima. Ma ei saa siit tulema. Pean siin… uurimismaterjalil silma peal hoidma. Kui sa kivi metsa viid… leiab kindlasti selle mõni loom. Ja kui see kaob, ei saa me kunagi… oleksin tahtnud sulle nii paljust juba varem rääkida. Aga Ida, sa pead aru saama, et seal laekas on Neitsikivi! Ja Neitsikivi peab meile kuuluma!“

      Millest ta nüüd veel räägib?

      „Mis sa sellega öelda tahad?“ küsis Ida.

      „Laegas ja Neitsikivi peavad meile jääma,“ vastas Alma nagu aegluubis. „Eva nimel. Saad sa aru? Eva.“

      Ida oli sõnatu. Tundus, nagu kiirguks istmest elektrit, mis mööda selga edasi kandus.

      „Mida… mida sa ütlesid?“

      „Jah. Sa kuulsid õigesti. Eva… Ida, selle telefoniga helistamine ei pruugi olla ohutu. Peame kohe lõpetama. Lülita telefon pärast välja. Ära kellelegi helista. Luban, et räägin sulle kõigest kohe, kui meil on selleks aega ja võimalust. Pead Lasse üles otsima. Ta aitab sind jahimajakesse. Pea meeles: mehhanism asub päris all. Mehhanism asub päris all. Lasse räägib sulle pikemalt.“

      „Kus? Mis Eva? Kas Eva…?“

      „Ei. Ma ei tea, kus Eva on. Kui me tahame teda aidata, on meil vaja seda, mis on seal laekas. Luba mulle, et viid laeka Lassele. Lülita telefon välja. Ära seda numbrit enam kasuta. Ma ei kasuta enam enda oma ka, muidu saab Miranda mind Moskvas jälitada. Mul on teine number. Kas sul paberit ja pliiatsit on?“

      „Jah.“

      Alma teatas kiiresti ühe vene numbri. Ida kirjutas selle Lobovi antud kirja tagumisele küljele.

      „Proovi enne helistamist SMS saata. Hoia laegast,“ jätkas Alma. „Hoia seda, nagu oleks see sinu enda laps!“

      Alma lõpetas kõne.

      Kas ma nägin und või toimus see kõik päriselt?

      Ida virutas järsku mobiili rooli kõrvale vastu juhipaneeli ning vandus järjepanu.

      Kui üks takso mööda sõitis, pani Ida kiiresti mootori tööle ja sõitis eramupiirkonnast minema. Uuest kvartalist läbi sõites nägi ta, et takso tuleb talle järele.

      Ida kõhus oli õõnes tunne, nagu oleks tal jälle mõni relvastatud isik kannul. Keegi keset avarat välja, kelle eest pole kuhugi varjuda.

      Takso keeras kõrvale ja kadus. Kuid õõnes tunne püsis.

      Jaa. Ta oli õigesti kuulnud.

      Ta oli kuulnud igati selgelt.

      Sellegipoolest ei suutnud Ida sellest kummitavast ebareaalsuse tundest vabaneda. Ta tundis end nii üksinda, tohutult väikse ja hüljatuna.

      See nimi. Nimi, mida Alma polnud mitu aastat lausunud, alates sellest ajast, kui Ida oli veel väike. Keelatud nimi. Nimi, mis oli kõigest häbi. Ja mida Alma oli nüüd lausunud, nagu oleks see enesestmõistetav tegelikkus. Ja mitte üksnes hämar jutustus.

      Eva.

      See on ju tema nimi. Kui Ida mööda E4 üles kihutas, tikkusid jälle need paganama pisarad silma.

      Naine, keda ma kunagi tundma ei õppinud.

      Ema.

      18

      Kui Ida oli taas Uppsalaledenile jõudnud, võttis ta end kokku ning sõi Fanta kõrvale glükoosi ja Hönö saia, mille ta oli leidnud ühest kotist.

      Sillast üle sõites viskas ta roosa mobiiltelefoni aknast välja üle sillaääre.

      Hetkeks tundus, nagu saavutaks ta juba olukorra üle kontrolli.

      Mõtted aga kerkisid visalt esile. Ema. Eva.

      Mõned hetkelised mälupildid, ilmselt varasest lapsepõlvest: uje kõhn punetava näonahaga naine veeretamas põrandal üht palli, Ida seda tagasi veeretamas, ja nii üha uuesti. Järgmine pilt: resti vastu katki läinud mahlapudel, mille teised aitavad ära koristada. Järgmine: naine nutab, Alma seisab tema kõrval kuskil hämaras toas, kas Lasse juures?

      Rohkem ta meenutada ei suutnud.

      Ja siis – peast pühitud. Ainult hiljem teistelt kuuldud lood.

      Eva.

      Seljataga Uppsala ja Gävle pikad teelõigud ning Hudiksvalli paberivabrik, istus Ida mõtteisse vajunult rooli taga. Kell sai kohe neli õhtupoolikul. Pauli David Guetta plaat mängis kolm korda järjest, misjärel Ida lülitas sisse raadio: Nat King Cole, siis Robyn ning viimaks U2 Bono ja Frank Sinatra duett. Jälgides aeg-ajalt tahavaatepeeglist, ega siniseid tulesid näha ole, pöördusid Ida mõtted vahetpidamata Alma ja Lasse juurde.

      Kuigi väljas oli juba pime, tundis Ida Norrlandi metsad hästi ära. Tokerjad kuused ja männiistandused, põtrade eest hoiatavad sildid ja lumekuhja alt välja ulatuvad pohlapuhmad. Ida mõtles suvest, et natukegi tuju tõsta. Kõik need vaheajad Östersundi lähistel, suplused väikestes jääkülmades metsajärvedes, päevitamine sääsevõrku mässitult, rabamurakate söömine, liitrite kaupa pohlade korjamine, Lasse nõod nooltega kassipoegi loopimas, Lasse maas lebamas ja piipu tõmbamas. Vanaema kangasteljed köögis nagisemas, Ida üritamas samal ajal ülemisel korrusel magama jääda. Ja koduse seebi, jõuluaegse safranisaia ning rosinate ja kuivatatud aprikoosidega hapupiima lõhn.

      Ja siis kõik need Lasse õpetussõnad aastaaegade vaheldumise kohta ja leppade ja rabapüüde ja ojaäärsete osjataimede ja jões olevate meriforellide kohta. Jälle seesama: kõik need ladinakeelsed nimed, tuupimised, kõik loomad ja taimed ning soov sellest kõigest ülevaadet saada ja muutuda selle üheks osaks.

      Ja siis Lasse ise. Tema suur turvaline laiaõlgne keha, Islandi kampsunid, habemetüügas, kohvi järele lõhnav hingeõhk, puust tuhvlid toas, puukingad väljas. Kõik see kooli sõidutamine, raadiosaatjaga jändamine, õhtuti auto putitamine, koduhoolde kohtumised – või Anonüümsete Alkohoolikute kokkusaamised – ja Maailma Looduse Fondi kalender, mis on alati külmkapi peal.

      Mitte isa. Aga sellegipoolest isa.

      Pööranud Ångesse, nägi Ida, et bensiininäidiku nool oli juba punase sektori kohal. Kätte oli jõudnud raadiosaate Ekot aeg.

      Uudiseid kuuldes tardus Ida paigale:

      „Täna pärastlõunal andis politsei üleriigilise häiresignaali naisüliõpilase kohta, kes oli Nobeli tseremoonial juhtunu tunnistaja ning kes pärast politseiniku kallal vägivallatsemist sündmuskohalt põgenes. Minuga on stuudios Annika Torén, Stockholmi politsei jälitusmeeskonna juht. Annika Torén, esmalt oli see kahekümne nelja aastane neiu politsei poolt taganõutav. Täna hommikul kuulutasite ta tagaotsitavaks. Nüüd on järsku antud üleriigiline häiresignaal. Kuidas te seda selgitate?“

      „See on seotud siinse juhtumi kohtumeditsiini ekspertiisiga. Veel ei ole teada, kuidas hukkunu surma sai. Sellisel juhul on tavapärane, et otsinguid laiendatakse. Tähtis on selle naisterahvaga ühendust saada.“

      „Aga kas ma saan teist õigesti aru: räägite kohtumeditsiini ekspertiisist. Kas tegemist on siis mõrvaga?“

      „Seda ei ole mul hetkel võimalik kommenteerida. Kuna aga tegu on niivõrd olulise juhtumiga, on üleriigilise häiresignaali väljakuulutamine igati loogiline.“

      „Aga miks seda kohe ei tehtud?“

      „Omapoolset panust saame hiljem hinnata, muuhulgas seda, kas oleme valesti tegutsenud või mitte. Praegu keskendume otsingutele.“

      „Teatud andmete järgi lahkus see naisterahvas raekojast, tõugates politseinikku või isegi ähvardades teda tulirelvaga. Kuidas õnnestus sel naisel üldse sisse pääseda?“

      „Minul sellised andmed puuduvad. Kui tal oleks tõesti relv olnud ja ta oleks kedagi ametnikku sellega ähvardanud, ei oleks ta sündmuskohalt minema pääsenud.“

      „Nii et need andmed on siis valed?“

      „Jah, need on valed.“

      „Aga