Neitsikivi. Michael Mortimer

politseile. Kui Rootsi politsei mind otsima peaks, satuvad su sõbrad ohtu. Nii käivad asjalood laias maailmas. Saad sa aru?“

      Ida noogutas ning tundis, kuidas nina tilgub pisaratega läbisegi. Ta lõi vankuma ja Miranda osutas ühele taburetile esikukapi juures.

      „Nii, väike sõber, istu maha. Ära karda. Räägi parem, kus see asi on, mille sa Lobovilt said.“

      „Ühes… kotis,“ teatas Ida nina luristades. „Köögis. Või elutoas… Ma ei mäleta. Me olime eile nii täis.“

      „Kotis?“

      „Jah.“

      „Köögis?“

      „Ma ei mäleta…“

      Samal hetkel nägi Ida, et Miranda oligi juba teel kööki.

      Ihukaitsjat polnud veel trepil näha.

      Miski hakkas Ida meelekohtades tuikama. Sekundid ja kümnendiksekundid möödusid teokiirusel.

      Ta heitis pilgu Pauli rahakotile ja sellele suurele autovõtmele, mis oli ikka kummuti peal.

      Autovõti. Volvo märgiga.

      Ida vaatas aknast välja. Tänaval seisis tumehall Volvo XC60.

      Ta kuulis Miranda agaraid samme. Ta oli nüüd elutoas ja tundus, et muudkui otsis. Esikust oli sinna ehk kümme meetrit.

      Ja ma seisan ju täpselt väljapääsu juures.

      Ta tõstis vähimagi kolinata võtme ja vajutas sellele. Volvo tuled akna taga vilkusid.

      Meelekohad tuksusid üha kiiremini.

      Nüüd! mõtles ta.

      Välkkiirelt haaras Ida rahakoti, roosa mobiiltelefoni ja tõmbas sahtlist oma käekoti, joostes siis välisuksest välja, Miranda hääl selja taga tema nime hüüdmas. Juba oligi Ida Volvo juures, tõmbas autoukse lahti ja istus sisse. Sekundi vältel, mis tundus nagu mitu minutit, üritas ta kohmetult võtmega lukuauku tabada. Lõpuks nägi ta, et süüteks oli hoopis eraldi koht, kuhu võti sisestada. Miranda jooksis ridaelamust välja ja viskus kõrvalistuja ukselingi poole täpselt sel hetkel, kui Idal õnnestus kesklukule ligi pääseda.

      „Vlad! Vlad!“ kisendas Miranda auto juures ja lisas midagi vene keeles. Auto käivitus, Ida nõjatus tahapoole ja andis raskelt gaasi, sõites esiti naabri hekki ning lükates seejärel automaatkasti kangi Drive’i peale.

      Siis tuli välja ka ihukaitsja, ilmselgelt imestunud – nagu poleks ta suutnud sellisest noorest lohutamatult nutvast tüdrukust midagi jõulisemat oodata.

      Mees tõstis kohe revolvri, sihitis selle otse õhku, justnagu ütlemaks: kas sul pole üldse aru peas – ma tulistan sind! Aga sel hetkel oli Ida juba gaasi põhja vajutanud, pööranud järsult vasakule ja sõitnud mehele täpselt otsa, nii et see pikali kukkus. Siis kihutas Ida edasi.

      Ta taipas, et sõidab valele poole – tänava lõppu, kust tuleb tagasi pöörata. Teisel pool ülekäigurada asus värske lumega väli, kust sai alguse ka laste mänguplats.

      Vahet pole. Edasi!

      Ida andis gaasi, kihutas lumele ja nägi vastaskätt jalgrattateed. Eemal on kindlasti ka autotee!

      Järsku käis pauk.

      Mis see veel on?

      Veel üks pauk ja siis kolmandat korda.

      Ta tulistab! Ta tulistab minu pihta!

      Ida nägi, et parempoolne peegel on läinud. See rippus parema ukse küljes. Auto sattus väljal külglibisemisse. Ida lasi pilgul ringi käia, ega kuskil lasteaialapsi pole, aga plats oli tühi. Ta vaatas uuesti tahavaatepeeglisse.

      Ihukaitsja lebas pikali, üritades püsti tõusta. Miranda aitas meest.

      Nad tulistasid mu pihta. Nad tulistasid päriselt! Nad üritasid mind tegelikult ka tappa! … Tappa mind!

      Ida tundis, kuidas kõik oli õõvastavalt imelik nagu mingis jubedas filmis, mitte ennelõunases loius ridaelamukvartalis, ja ta sõitis nagu transis, vandudes kõvasti. Paarisaja meetri pärast lõppes jalakäijate tee ühe koolimaja juures. Peagi oli Ida auto ümbritsetud põhikoolilastest, kel oli lõunapaus ja kes kisendasid, et ta ei tohi seal sõita. Üks valvur jooksis auto juurde, seisis selle teele ette, tõkestades nii viimase lõigu auto ja peatselt algava tänava vahel.

      „Mida sa teed?“ kisendasid mõlemad, nii Ida kui ka valvur. Ida lülitas mõtted välja ja sõitis muudkui edasi, aeglaselt, aeglaselt, kuni valvur viimasel hetkel eest ära tuli, lüües mööduvale autole rusikaga vastu tagumist akent. Pärast seda oligi Ida eramutevahelisel tänaval.

      Samal ajal kui automaatkast käike üles vahetas, märkas Ida autos ka GPS-i. Ta näppis seda kiiruga, üritades koolist eemale sõita.

      Kus kohas ma üleüldse olen?

      Ekraan näitas, et ta on eeslinnas, kesklinnast lõunas. Enskedes.

      Ida kuulis, et räägib iseendaga, saamata isegi kõigest aru: „kuradi põrgu, mille kuradiga nad tegelevad…“ Ta sõitis muudkui edasi, samal ajal imestades, kuidas viis minutit võis tunduda nii uskumatult pika ajana. Ta sõitis lihtsalt edasi ja edasi, peatudes viimaks ühe bussiplatsi juures edasisõidu keelumärgi ees.

      „Mida ma enda arust teen?“ kuulis Ida end küsivat.

      Bussiplatsist vasakul nägi Ida lumega kaetud tohutut Globe Arenat.

      Või nii?! Siis ma ju tean küll, ma olen Gullmarsplanil.

      Ida hingas paar korda sügavalt sisse ja kontrollis peeglist, ega kedagi tal kannul pole.

      Kõrvalistuja istmel oli ta käekott. Ta tegi selle täiesti tühjaks: laegas, meigikott, Pauli rahakott…

      „Ole nüüd rahulik!“ ütles ta endale.

      Ta üritas pulssi tulutult alla saada.

      Ole rahulik, ole rahulik, üksi asi korraga.

      Mis on kõige tähtsam? Mis on praegu kõige tähtsam?

      Et nad mul kannul poleks. Aga kuidas nad mind leidsid?

      Ida pööras end ringi, aga BMW-st polnud märkigi.

      Ja mis edasi? Veel?

      Läks mõni sekund, enne kui ta vastuseni jõudis.

      Marina! Pean Marina kätte saama.

      Ja kingad. Ma olen ju paljajalu. Sellepärast pedaalid kindlasti nii tuimad ongi. Imelik, et mul külm pole hakanud…

      Ida sisestas GPS-i Marina aadressi, Aspudden.

      Sinna ei saa pikk maa olla.

      Ta keeras bussiplatsi pöördekohas ringi, mispeale üks lõõtsaga buss kohe tema peale tuututama hakkas.

      Pean kõigepealt Marinale helistama.

      Aga kuidas?

      Järsku silmas Ida autopõrandale kukkunud roosat mobiili. Ta jäi korraks seisma ja tõstis selle üles.

      „Ava,“ oli ekraanil kirjas. Kurat.

      Siis silmitses Ida mobiili natuke hoolsamalt ja tõmbas nimetissõrmega noolega osutatud suunas.

      Telefonil polnud koodlukku.

      Ta toksis kähku Marina numbri sisse ja sõitis edasi. Tuututamise taustal käis ta mõtteis läbi selle, mis ilmselt edasi saab: ta sõidab politseisse ja politsei võtab ta Kungsholmenis vahi alla. Samal ajal otsivad aga Miranda ja ihukaitsja Marina üles, võtavad laeka ja lasevad talle kuuli pähe ja…

      Ei, ei…

      „Marina,“ vastas Marina, samal ajal kui Ida üritas juhtida Volvot peale- ja mahasõitude kaudu Södra länkeni tunnelisse, Hägersteni ja Aspuddeni poole.

      „Asjad on nii,“ alustas Ida ja üritas võimalikult täpselt selgitada, mis kõik oli juhtunud pärast seda, kui nende teed olid eile õhtul raekoja juures lahku läinud. Tundus, et Marina kuulas terve aja tõsiselt.

      „Sa pead mind uskuma,“